klass

Ühel neist päevist oli klassikokkutulek. "Ma tunnen ennast, nagu keskkoolis tagasi," sositas mulle K. Mina ei tundnud. Võib-olla saabusin piisavalt hilja, võib-olla ei olnud ma lihtsalt keskkoolis kistud mingitesse ebamäärastesse suhterägastikesse ja hierarhiatesse. Tundsin ennast, nagu oleksin keskkooli lõpetanud viis aastat tagasi, täpselt nii, nagu ongi. M. ütles, et mu laps on mu indulgents selle eest, et ma pole veel ülikooli lõpetanud. Et ma ei ole päris must lammas. Ja K. sattus meeleheitesse, et ta ei suutnud kõikide kunagiste klassikaaslastega suhelda nii vabalt ja ennastunustavalt, nagu oma parimate sõpradega. "Mul peab kõik hästi välja tulema," ahastas ta. "Kuidas see siis ei tule?" Mina ei üritanudki. Tõesõna, absoluutselt mitte. Teadsin, et klassikokkutulek on tegelikult üsna sisutu üritus minu jaoks, kuna suhtlen seal nii või teisiti ainult nendega, kellega puutun muidu ka kokku. Ja ometi sõitsin ma spetsiaalselt Haapsalust kohale (tegelikult väike liialdus, teiseks põhjuseks võtta ette hilisõhtune bussisõit oli üks allkirja ootav dokument ja kolmandaks põhjuseks oli M.-i soov, et ma ikka tuleks). Ja hommikul tagasi. Nüüd olen jälle paariks päevaks Tallinnas. Kohe hakkan hästi asjalikuks (ma veel täpselt ei tea, mida see tähendab, praegu igaljuhul loen interneti kõrvale veidike Brechti ja siis on plaan minna poodi ostma šampooni ja vatitupse (asjalikkuse tipp!)). Ja M. teeb remonti.

Kuidagi hea aeg on. Tõesti hea aeg. Sellest juba kirjutasin, kuidas ma kavatsen Haapsallu kolida ja seal lastekirjanikuks hakata. Aga seal on tõesti hea. Ja Tallinnas ka. Ja ma täitsa ootan kooli. Aga sugugi mitte kannatamatult, sest praegu on ka väga tore.

"Ma loen su blogi, muide," ütles P. klassikokkutulekul ja ma hakkasin jälle hirmsasti pabistama. Oleksin juba jälle kiiruga terve blogi ära kustutanud, aga siis sain end pidama. Uh, las ta praegu jääb. Kuniks. Kuniks keegi veel ootamatum sellise ülestunnistusega lagedale tuleb.