Ummi

Meil on juba mitu kuud koduloom. Ruudi on temast pööraselt vaimustuses, käib teda ikka aeg-ajalt piilumas ja teeb siis oma oi-kui-kohutavalt-nummi-häält. Ta elab WC nurgas ja liigutab ennast harva. Tal on kaheksa jalga ja Mihkel viib talle vahetevahel söögiks veinikärbseid (neid tekib viimastel nädalatel biojäätmete prügikasti juurde tunniga viis, kahe tunniga kakskümmned, kolme tunniga sadakond). Ja juba mõnda aega tagasi sai ta endale nime. Ta nimi on Urmas. Natuke imelik on küll minna pissile, kui Urmas vahib, aga see-eest ikkagi meie ainus koduloom.

it`s the end of the world as we know it

Nii hea oli end eile kaks korda järjest kahes erinevas seltskonnas kuidagi ootamatult koduselt tunda. Esimeses veini juues, teises juba teed ja kiiresti. Vahel on selline kodutu tunne. Tallinn on tekitanud minus kodutu tunde. Kodus olen kodus, aga mujal tajun mingit rütmi, millega ma ei suuda kaasa plaksutada, täielik ebakõla. Oh, Haapsalu. Kõik on kuidagi peapeal. Aga võib-olla isegi positiivselt. Tahtsin selle kõige peale melanhoolset muusikat kuulata ja plaate (mida ma pole ikka kuid ja kuid kuulanud, meil on kodus enamasti Youtube´i disko, nii harva kui me üldse muusikat kuulame) sirvides leidsin P. tehtud plaadi ja arvasin, et see on raudselt tohutult melanhoolne. Osutus üsna rõõmsaks kogumikuks, aga kohe tervitas mind lugu, mida M. oli Haapsalus mitu nädalat väikeste vahedega ümisenud ja mullegi kummitama pannud, ja siis oli jälle kuidagi kodune.

Sügis on käes. Nagu ikka, saabub ta kuidagi väga täpselt. Kooli alguseks.

kass

Kui kedagi huvitab, kuidas Ruudi meid äratab, siis siin on üks vaimukas multikas, mis läheb väga hästi kokku meie hommikutega.

viimane

Täna on minu selle suve kõige viimane päev. Õhtul on viimane etendus, pärast seda sõidame koju ja homme lähen kooli.
Eile jalutasin koju (sellesse koju siin) ja hingasin kahe ninapoolega viimast korda sisse hilisõhtust Haapsalu. Kõik need inimesed siin, nad on nii armsad, et on nii kahju mõelda, et ma enam ei näegi neid. Ja kogu selle linna tempo ja õhkkond, ei tea, kuidas sellest ennast ümber sobitama hakata. Istusin öösel poole kolmeni rõdul ja tüütasin M.-i oma halaga. Mõtlesin, et sellest otsusest, et ma nüüd lähen magama, saab alguse tohutu korralikuks hakkamise otsuste jada. Elu muutub jälle raskeks ja ma pean hakkama ennast distsiplineerima, mul ei ole mingit võimalust enam kolmeni üleval olla, kui ma just ei taha leppida kahetunnise unega ja kõik ei tiirle enam mu enda ümber. Õhk ei olnud ka öösel veel sügisene, kuigi oli jahe. Ja nüüd mul on natuke piinlik oma eileõhtuse laialivalguva oleku pärast. Tegelikult olen väga rõõmus, et saab lõpuks ometi koju (kasvõi näiteks juba selle pärast, et mu puhtad riided on täiesti otsas). Ja ikka ma olen nii õnnelik, et ma selle kolmandiku suvest siin sain veeta.
Väljas puhub tuul ja ma nägin unes, et koolis tehti „Klaasist loomaaeda“, aga balletina (võib-olla pärast, et M. (mitte minu mees ega see mees kellega ma siin koos mängin ega ka mitte see kolmas M., kes on kahe eelmise sõber, vaid hoopis selle viimase M.-i naine (arusaadav?)) just eile mainis, et oli tantsinud „Klaasist loomaaias“) ja igaljuhul siis muidugi selgus, et ma ei oska tantsida. Aga see oli sellest hoolimata hästi tore. Selline uni.

hobused

Nonii, meil oli esimene läbimäng hobustega. M.-i hobune hakkas perutama ja mina istusin suu ammuli oma hobuse seljas ja imetlesin M.-i vaprust, kes teist nägu tegemata üritas mitte alla kukkuda. „Ma tahan ka maha tulla,“ ütlesin ma nutuse häälega, kui perutav hobune kinni püüti. Aga see juhtus enne läbimängu. Läbimängu ajal tekkis lihtsalt üks tohutu auk sellel hetkel, kui meie oma hobustega sisse pidime tormama. Mikrofonid olid sisse lülitatud ja nii kuulsid kõik, et mina ei julgenud edasi minna, M. vist ei saanud ka oma hobust paigast, tallitüdrukud hoidsid meie hobustest kinni, aga see kõik oli sellest hoolimata nii hirmus. Lõpuks me loivasime kuidagi kohale, kümme minutit hiljem, kui ette nähtud, ja kirgliku põgenemisena see asi küll ilmselt ei paistnud. Vuristasime oma teksti ära ja huuh! siis saabus hetk, mil võisime maha hüpata. Teises läbimängus oli asi veel hullem. Selleks ajaks oli pime ja prožektorid paistsid hobustele otse silma. M. jalutas vapralt hobuse seljas kohale, nii et tallitüdruk teda aitas, mina ei julgenud üldse enam hobuse selga minna, tõmbasin teda ratsmetetest kohale, kuigi see ka ei õnnestunud, kuna ta kartis paaniliselt prožektoreid. Seegi kord ei meenutanud meie stseen ärevat põgenemisstseeni. Lõpuks otsustati ära, et ratsutama ei hakka me üldse. Valgus läheb põlema ja meie oleme hobustega platsis. Hüppame maha ja siis jõuame alles tekstini. Mulle see variant väga meeldib (kuigi mulle meeldiks veel rohkem, kui me jalutaksime hobuste kõrval kohale või jätaksime üldse hobused lava taha), aga natuke piinlik (mis natuke, tegelikult väga piinlik) on selle saamatuse pärast küll ja nende raiskuläinud ratsutamistundide pärast. Ja selle pärast, et M. on nii vapper ja kui tema üksi selles stseenis oleks, siis tõenäoliselt tuleks ta hobuse seljas kohale. Mõtlen küll, et see ratsutamine on vist ikka rohkem meestel veres.
Ja siis veel need mikrofonid, mis lõplikult paljastasid tõsiasja, et ma ei oska laulda. Enne, vaikselt fonole kaasa ümisedes, hakkasin juba ise kohati uskuma, et äkki ma ikka natuke pean viisi, aga see illusioon on nüüdseks pühitud.
Ilm on siin vihmane. Uni läks vara ära. Nägin jälle mingit väga kummalist unenägu, aga las ta jääb.

väike roosas kleidis Ricardo

Nägin täna unes, et Maarjal (ja ta jaapanlasel) oli aastane laps, kelle nimi oli Ricardo (aga ta oli tüdruk, või vähemalt käis ta koguaeg roosa kleidiga ringi (?)). Nad olid tahtnud talle nimeks panna Richard, aga Maarja isa oli öelnud, et Richard sureb noorelt, Ricardo aga pöörab oma perekonnale selja, ja nii otsustatigi, et Ricardo on ikka veidi parem nimi. Mina muidugi mõtlesin endamisi, et kas nad rohkem ühtegi nime ei teadnud. Igaljuhul siis, kui see laps lõpuks aastaseks oli saanud, kirjutas Maarja talle raamatu pealkirjaga „Ricardo, watch out!“. See pidi olema väga huvitav raamat, rääkima kõigest, mis maailmas üldse leida (sealhulgas muidugi ka vandenõuteooriatest (ma vaatasin just hiljuti „Zeitgeisti“ kahte filmi ja sealt ilmselt selline temaatika)) ja olema kirjutatud nii hästi nagu Maarja ikka kirjutab. Raamatu tutvustuspidu toimus Dostojevski pargis. Üldse see oli äärmiselt huvitav unenägu, sinna parki jõudsin ma võlutrammiga, mida juhtis A. Enne olin kohtunud igasuguste inimestega, elanud ühes lahedas kohas ja uputanud deemoneid. Me nimelt võitlesime mingite deemonitega, kes ei surnud kuidagi ära (ei, ma ei vaata „Võluväge“ ega muid taolisi sarju) ja siis meil ei jäänud muud üle, kui nad siduda tugeva teibiga kinni ja visata ookeani, kuhu nad siis terveks igavikuks (loodetavasti) jäid. Pärast seda kartsin alati WC-s, et mõni deemon on kanalisatsiooni kaudu ookeanist potti sattunud ja tuleb nüüd sealt välja. Üks deemonitest oli Panso naine (me olime just Panso juures teatrilaagris (?) ja me olime muidugi must-valged ja kuuekümnendate-stiilis riides) ja tal oli väga kahju oma naist elusalt ookeani visata, aga ta sai ometi aru, et ta teeb niimoodi inimkonnale teene. Ah jaa, ja siis me lõikasime oma varbad maha. Mina alustasin seda moodi, ühel päeval lihtsalt vaatasin, et varbaid ei ole ju tegelikult vaja ja tõtt öelda nad on kuidagi ebaesteetilised. Nii jätsingi kummalegi jalale ainult ühe varba. Ja sealt see mood lahti läks, kõik lõikasid oma varbad maha. Ja alles siis me avastasime, et tegelikult on kohutavalt ebamugav ilma varvasteta käia. Ma arvan, et see oli natuke selline allegooriline unenäoosa.
Ja siis lõpuks ma olin õe juures ja leidsin mingi suure kuhja pabereid, paljundatud, prinditud ja kirjutatud täis huvitavaid asju. Muu hulgas leidsin ajalehest paljundatud Maarja raamatu („Ricardo, watch out““) arvustuse, mis oli kohutavalt halastamatu ja materdav. Ma ei suutnud seda uskuda. Seda enam tahtsin seda lugeda. Siis tuli pissihäda peale ja pidin ärkama. Väga kurb oli. Mul oli kõik pooleli – deemonid, Panso laager, Maarja raamat, võlutramm, minu ilus korter, kõik need toredad inimesed, kellega ma kohtusin...
See on vist alateadvus. Sai aru, et mul on päeviti igav ja tekitas mulle vähemalt ööseks meelelahutust.
Tahtsin just Maarjale selle Ricardo kohta sõnumi saata, aga kartsin, et see ei mahu sõnumisse ära. Loodan, et sa, Maarja, loed seda kunagi.

haapsalu

Mida põnevat siis vahepeal juhtunud on?

Hobune astus mulle jala peale. Muidu sujusid ratsutamistunnid kenasti, kuigi lavastaja soovile ma vastu ei tule ja etenduses galoppi ei tee, küll aga katsun hoogsalt traavida, Aga pärast seda jala peale astumise intsidenti (see oli kohe päris valus!) kardan ma ratsutamisest palju rohkem seda mitmeminutist hetke, kui me peame tükis hobuste kõrval seisma.

Mis veel?

Eile jõin meestega rõdul kella viieni hommikul. Olukord oli lihtsalt nii lootusetu. Kui Ruudi ja M. siin veel tihedalt külas käisid, siis olid need päevad, mil neid ei olnud, mõnusaks puhkuseks – nii palju magada, nii palju lugeda, nii palju rahulikult omaette olla. Aga kuna ma igasugusel logistilistel põhjustel näen Ruudit alles nädala pärast ja M.-i viie päeva pärast, siis, tõesti, olukord paistis mulle üsna lootusetu. Proovid on ainult õhtuti, ratsumistunde enam ka ei ole (me oleme juba profid valmis ju!), see väike (aga ütlemata ilus) linn on otsast otsani läbi kammitud ja kaasavõetud raamatud hakkavad ootamatult kiiresti läbi saama. Nii nägingi ainsa lahendusena öö otsa joomist, et järgmist päeva saaks vähemalt magamisegagi sisustada. Aga näe, nüüd ei ole üldse und. Olen juba üheksast saadik üleval. Vaatasin „Kirgede tormi“ ja mängisin Crack Attacki. Selline sisukas ja kultuurne ajaveetmine. Varsti lähen poodi jäätist tooma.

Ja veel?

Ütlesin paar päeva tagasi unenäos geniaalse lause. See tundus mulle endale nii hea, et olin kindel, et see pannakse kunagi mingisse tsitaatide kogumikku ja abituriendid hakkavad seda oma lõpukirjandites kasutama ja kirjanikud raamatute eessõnadesse toppima. Hoidsin lausest kramplikult kinni ja väljusin unest nii, et ta oli mul alles. Ärganuna siis vaatasin teda selgemalt. Ei olnud üldse nii geniaalne lause. Kõlas umbes nii: „Söö putru kuni oled ise puder.“

Aga nii ongi. Poolteist aastat olen sellest unistanud – mitu päeva iseendale, oh, mida kõike ma siis teeks, kui kirjeldamatult mõnus see oleks. Ja nüüd ei oska midagi peale hakata...

klass

Ühel neist päevist oli klassikokkutulek. "Ma tunnen ennast, nagu keskkoolis tagasi," sositas mulle K. Mina ei tundnud. Võib-olla saabusin piisavalt hilja, võib-olla ei olnud ma lihtsalt keskkoolis kistud mingitesse ebamäärastesse suhterägastikesse ja hierarhiatesse. Tundsin ennast, nagu oleksin keskkooli lõpetanud viis aastat tagasi, täpselt nii, nagu ongi. M. ütles, et mu laps on mu indulgents selle eest, et ma pole veel ülikooli lõpetanud. Et ma ei ole päris must lammas. Ja K. sattus meeleheitesse, et ta ei suutnud kõikide kunagiste klassikaaslastega suhelda nii vabalt ja ennastunustavalt, nagu oma parimate sõpradega. "Mul peab kõik hästi välja tulema," ahastas ta. "Kuidas see siis ei tule?" Mina ei üritanudki. Tõesõna, absoluutselt mitte. Teadsin, et klassikokkutulek on tegelikult üsna sisutu üritus minu jaoks, kuna suhtlen seal nii või teisiti ainult nendega, kellega puutun muidu ka kokku. Ja ometi sõitsin ma spetsiaalselt Haapsalust kohale (tegelikult väike liialdus, teiseks põhjuseks võtta ette hilisõhtune bussisõit oli üks allkirja ootav dokument ja kolmandaks põhjuseks oli M.-i soov, et ma ikka tuleks). Ja hommikul tagasi. Nüüd olen jälle paariks päevaks Tallinnas. Kohe hakkan hästi asjalikuks (ma veel täpselt ei tea, mida see tähendab, praegu igaljuhul loen interneti kõrvale veidike Brechti ja siis on plaan minna poodi ostma šampooni ja vatitupse (asjalikkuse tipp!)). Ja M. teeb remonti.

Kuidagi hea aeg on. Tõesti hea aeg. Sellest juba kirjutasin, kuidas ma kavatsen Haapsallu kolida ja seal lastekirjanikuks hakata. Aga seal on tõesti hea. Ja Tallinnas ka. Ja ma täitsa ootan kooli. Aga sugugi mitte kannatamatult, sest praegu on ka väga tore.

"Ma loen su blogi, muide," ütles P. klassikokkutulekul ja ma hakkasin jälle hirmsasti pabistama. Oleksin juba jälle kiiruga terve blogi ära kustutanud, aga siis sain end pidama. Uh, las ta praegu jääb. Kuniks. Kuniks keegi veel ootamatum sellise ülestunnistusega lagedale tuleb.

suvi

Jälle Haapsalus. Seekord koos Ruudi ja M.-ga. Puhkus. Hommikul käisime ratsutamas (see oli muide osa tööprogrammist, mitte puhkuseprogrammist), siis muuseumis (see kuulus ikka puhkuseprogrammi). Siis läksin migreeni trotsides laulutundi ja hiljem sain natuke kakelda (õigemini küll (lavalist) kaklust pealt vaadata). Sellised päevad.
Puhkus.
Ja õnneks pole enam lämmatavalt palav ka.