Tulin eile hilja õhtul Portugalist. Reisi iseloomustab kõige paremini see, et riided on kergelt veiniplekilised ja ketsid said täiesti veiniga üle valatud. Ja siis muidugi need paar juurdetulnud kilo vihjavad heale ja ohtrale toidule. Reisi kultuurilisest (täpsemalt teatrilisest) sihist ma nii täpselt aru ei saanud. Aga tegelikult oli ootamatult tore minna sõna otseses mõttes välismaale jooma, jättes Ruudi M.-ga maale müttama. Ja kui ma eile öösel magamistuppa hiilisin, sain ehmatuse osaliseks - ta oli vähemalt kolm korda suurem, kui ma mäletasin (Ruudi ikka, mitte M.).
Ah, ja jäätis on seal ka täpselt selline, nagu oleks nad arvestanud sellega, et arvatavasti tarbisid sa eelmisel õhtul natuke liiga palju veini. Selline lahja ja vesine.
Need sagedad söögikorrad, mis liiga detailselt plasti ja kilesse pakendatud olid, tegid mind alguses väga kurvaks, kuni lõpuks lõin käega. Alternatiiv oleks olnud nälgida. Lõpuks mõtlesin hoopis sellele tohutule rahasummale, mis selle projekti peale kulunud oli, ja arutlesin endamisi, kas sellega poleks andnud midagi muud teha ... ee ... vaestele annetada? (Läks natuke liiga naiivseks, jah?)
Aga täna hommikul mõtlesin, et ikka nii tore on Eestis olla. Eestis elada. Koolis on katsed ja elu on pööraselt põnev.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment