kool

Oleme nüüd Kadiga kooliõed. Kusjuures seda ei juthunud mitte üks kord, et keegi pakkus, et me saame nüüd kursuseõdedeks. Mitu korda pidin seda loogikaviga lahti seletama ja ütlema, et päris esimesele kursusele ma enam õnneks tagasi minema ei pea. Õnneks, huh, tõesti. Varem see kõik tundus mulle nii kauge ja abstraktne, kogu see kooliskäimine. Nüüd, kus ta üha enam tõeliseks saab, hakkavad juba hirm ja tüdimus ja kõik muud negatiivsed emotsioonid kohale jõudma. Aga õnneks siiski kolmandale kursusele, mitte jälle esimesele.

Need sissesaamispeod on ilusad. Kuigi viibisin sellisel üritusel alles kolmandat korda ja alles teist korda pealtvaataja rollis. Ikka kuidagi autsaiderina, sest ei olnud ma eelmine kord see päris-vanemkursuslane, kuna teadsin, et sügisest enam kooli ei lähe, ja ei olnud ma seda ka seekord, kuna polnud kaks aastat vahepeal koolis käinud. Aga see rõõm ja see ootus ja see hirm ja segadus ja selgus, mis nende noorte silmades on, see on midagi nii ilusat, et selle tahaks kusagile talletada. Just niimoodi peakski läbi kogu elu minema. Ma viimasel ajal muide tunnen ka seda. Seda selgust ja tahet ja rõõmu. Aga abstraktselt. Niipea kui asjad muutuvad reaalseks, asendub see kõik hirmu ja rahutusega. Nagu elus ikka. Minu elus, ma pean silmas.

Oo, ja ma saan endale lõpuks ometi ristilapse.

Nüüd algavad minu viimased nädalad kodus ja Ruudiga. Juuli lõpust olen ma määramatuks ajaks töine.