ajakirjad ja kodumaa

Olime maal. Sirvisin seal üht naisteajakirja, mis mulle tavaliselt on meeldinud. Seekord sattusin aga segadusse - mis maailm see on, milles selle lugejad elavad? Üsna algusest leidsin artikli sellest, kuidas oma toidulauda kujundada nii, et sinu ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike. Järgmisel lehel oli aga õpetus, millised bikiinid selleks suveks osta (sest eelmise suve bikiinid ju enam ei kõlba) ja seejärel sadu üleskutseid: osta-tarbi-osta-tarbi! Siis sattusin pikale loole sellest, kuidas oma abikaasat vahelejäämata petta või hakata kellegi armukeseks seejuures haiget saamata, nõu andsid suisa inimesed, kellel "mitu edukat afääri selja taga". Muidugi nenditi loos, et kui mees juba oma naist sinuga petab, siis võib ta tõenäoliselt ka sind petta, ja et üldse sellest üle-aisa-viskamisest võib tulla paksu pahandust, aga lõpunoot oli siiski positiivne - tasub proovida! Ja juba järgmiselt leheküljelt leidsin Dalai-laama raamatu tutvustuse! Sest meie kõigi eesmärgiks on ju ometi vaimne virgumine. Mõtlesin hetkeks sellele, et seda ajakirja loevad tõenäoliselt vahel ju lisaks 30- ja 50-aastastele ka 13- ja 11-aastased, kes kunagi mõtlevad: Kas petta oma meest või mitte? Hmm, ajakirjas räägiti ju sellest kõrvuti vaimse virgumisega, järelikult peaks see minu karma suhtes täiesti okei tegevus olema.

Käisin täna hommikul sadamas WC-s. Jõudsin peegli ette ja tahtsin üle vaadata, kas nägin pärast varajast ärkamist ja pikka autosõitu (tulin tööle maalt) enam-vähem okei välja, kui keegi mulle käratas: "Tualett sakrõt!!!!!!!!" (või midagi taolist, ma ju ka ei oska seda keelt). Sattusin suurde segadusse ja leidsin enda kõrvalt ühe väga kurja ja üsna suure koristajatädi. Et ma polnud veel ehmatusest toibunud ja seisin ikka paigal, käratas ta mulle midagi uuesti.
"A kagda buudet atkrõt?" küsisin vaikselt.
"Tseres bitnatsat minut!!!!!" käratas koristaja. "Idi bõstra!!!!!!!!"
Hakkasin siis kiiresti ukse poole hiilima, kui ta käratas uuesti ja veel kõvemini: "Idi bõstra!!!!!!!!!!!!!!!!". Nüüd sain aru, et ta oli oma suuremeelsuses mulle vastu tulnud ja lubas mul ikkagi WC-d kasutada, aga hästi kiiresti. Käisin siis kiiresti tualetis ära ja kuidagi soe ja kodune tunne tuli sisse. See ongi Eestimaa. Kui vahel oled pikalt ära olnud, tuled tagasi ja kuuled seda sama tädi mõnes teises kohas, teises vormis, teises kehas, teises olukorras, näiteks trollis või poes või kusagil järjekorras samamoodi karjumas, siis saad kohe aru, et oled jälle Eestis.
Jalutasin terminalist välja ja kuulsin soome lapsi üksteisele hüüdmas:
"Soita mutsille ja faialle!"
"Soita itse!"
"Mitä vittua!!! Miteen mä soitan?!!"
See oli ka natuke nagu kodune. Meie armsad naabrid.