varvas

Tahtsin juba ammu kirjutada: ma olen lõpuks ometi TERVE (ptüi-ptüi-ptüi). See on ikka imeline tunne. Super, tõesti.

Käisime mõned päevad tagasi Ruudiga Mirdil külas (sellel, kes oli kunagi ammu tema suurim vihavaenlane). Ruudi pissis oma püksid täis ja olime sunnitud küsima laenuks ühed Mirdi punased dressipüksid. Õhtul kodus magama minnes nõudis Ruudi neid pükse endale koos kõikide karudega kaissu ("Miti püki!"). Ja nii on ta mitmeid päevi maganud, Mirdi püksid kaisus. Ühel ööl nägi ta vist halba und ja sokutas ennast kella kolme paiku meie juurde. Kaasa võttis muidugi nii palju karusid, kui sülle mahtus, oma teki ja Mirdi punased püksid. Vot see on alles sõprus!

Kirjutasin kunagi ammu-ammu, suvel, et hobune astus mu jala peale. Varvas läks lillaks. On senini lilla. Aga see ei sega mind üldse. Iga kord, kui ma seda lillat varvast jälle vaatan, läheb mul sees soojaks ja meelde tuleb Haapsalu ja see, kui tore seal oli. Ma natuke isegi soovin, et see varvas jääbki elu lõpuni lillaks.
Ühtlasi tuletab see mulle meelde, miks ma ikkagi ei taha uuesti ratsutama hakata.

Esikas oli ära ja ma olin esikapeol kella viieni. Minu viimaste aastate hiliseim ärkveloleku kellaaeg on olnud kusagil kahe paiku öösel (ja normaalne magamamineku kellaaeg jääb kümne ja üheteistkümne vahele), nii et see oli minu jaoks ikka äärmine ekstreemsus. Seega ei ole mõtet imeks panna, et ma lõpuks väga tujukaks ja jonnakaks muutusin. Ja nüüd on hiiglalslik unevõlg. Eile lõppes etendus kell 11, magama sain peale südaööd ja Ruudi tuli äratama (koos Lotte mahlaga, mille päkapikk talle öösel tõi) kell viis. Nii et ma olen ikka väga sodi. Tahaks magada:(