Tahtsin ühel päeval, siis, ammu-ammu (nii eelmise nädala paiku), kui ma veel magamata olin, lõunal kolmveernadiks tunniks silma looja lasta (wow! mis metsik põimlause tuli!). See ei õnnestunud muidugi, sest Ruudi oli ka kodus ja tal olid teised plaanid. "Emme on ka inimene," anusin ma teda mind rahule jätma.
"Emme ole!" (tõlge: emme ei ole inimene)
Ja sellest ajast me ikka aeg-ajalt räägime sellest, kes on inimene ja kes mitte. Kõige rohkem meeldib Ruudile naeruvääristada (justnimelt naeruvääristada) mõtet sellest, et mõni eluta objekt võiks olla inimene.
"Kas kopp on inimene?"
"Kopp ole!" ütleb Ruudi oma kõige sarkastilisema ja kahjurõõmsama muigega, justkui rõõmustades selle üle, et kopp ei ole, tema aga on.
Tegelikult ta vist muidugi ei saa täpselt aru, mis see inimese ja mitte-inimese vahe on, aga hea on ju vahel ennast kellestki paremana tunda.
Peaks magama minema, sest kella kuue ja seitsme vahel tuleb ju äratus - nüüd juba uutmoodi - Ruudi seisab meie voodi kõrval, kisub teki mu näolt, surub oma silmad üsna minu omade ligi ja karjub täiest kõrist: "Tele!" (tõlge: tere!). Tõmban teki uuesti silmile ja mõne (vahel isegi mõnekümne) sekundi pärast kordub sama (kusjuures täpselt sama entusiastlikult, rõõmsalt ja värskelt). Nii kasvõi mitukümmend korda järjest. Kuni ärkan.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Aga ka kõige humaansema maailmavaate juures pole kopp inimene.
jah, kopast on piinavalt kahju,
kuid kopp on kopp on kopp on kopp
Nii oli ja nii jääb
Post a Comment