juustega kuninganna ja kopter

Nägin unes, et elasin kuningriigis, kus kõik naised olid kiilakad. See oli olnud mingi salaorganisatsiooni salanõu, et mingi kemikaali abil hävitati kõikide naiste juuksed. Mina olin ainus naissoost inimene, kellel olid pikad blondid lokid. Ja sellepärast võttis kuningas mind endale naiseks. Mina ei armastanud teda eriti, aga noh, ta oli ju ikkagi kuningas. Ja tema ei armastanud mind eriti, aga kammoon, ma olin ainuke juustega naine selles riigis, nii et ma pidin selle riigi kuningannaks saama. Elasin natuke aega kuningalossis, kuni taipasin, et pean põgenema, et oma juuksed kui vabaduse sümboli sellest riigist ja selle salaorganisatsiooni käest ära päästa. Pakkisin just asjad ja valmistusin lahkuma, kui suures lossi aulas astus minu juurde järsku üks tohutu musklis kiilakas higine mees (noh, nagu action-filmides need pahad mehed on) ja valmistus mind ründama. Haarasin noa ja pussitasin mehe surnuks. Seda nägi lossi valvelauatädi ja mul ei jäänud muud üle, kui ta laiba peitmisel kampa võtta. See vahejuthum tegi mind kurvaks ja pani unenäos pettuma (sest sel hetkel sain aru, et tegu on unega), olin oodanud ilusat romantilist kuninganna-kuninga-lossi-unenägu, aga olin sattunud mingisse action-unne. Peitsime laiba ära ja valmistusin uuesti põgenema. Siis aga sattusin suurde ballisaali, kus leidsin endise kursavenna M.L.-i, idamaa printsi kostüüm seljas. Me kallistasime ja hakkasime hoopis hoogsalt juttu rääkima, põgenemine läks juba meelest. Mulle meenus äkitselt, et olin ju oma elu treilerit näinud (selles unes said inimesed enne oma sündi vaadata oma elu treilerit, mis andis ette elu peamised teemad, aga mitte lõpplahendust) ja teadsin, et põgenemine läheb edukalt, juuksed jäävad mulle alles ja varsti järgnevad huvitavad seiklused, nii et ma ei vaevunudki enam põgenemisega kiirustama. Siis tuli aga minu juurde grimmeerija ja rääkis, et mulle oleks parukat vaja, ja selgus, et see kõik oli hoopis mingi lavastus. Ja siis selgus, et see oli hoopis mu õe kirjutatud debüütromaan, mida ma olin suure põnevusega lugenud. Noh, see süžee jätab natuke soovida, mõtlesin ma, aga tõesti väga hästi ja voolavalt kirjutatud. Ja siis ma sain uuesti aru, et tegu on unenäoga ja kiskusin silmad lahti, sest kell oli juba palju ja tegemist oli samuti palju.
Ma ei tea, mis ma tegelikult arvaks, kui mõni tuttav inimene kirjutaks sellise süžeega romaani. Ma arvan, et ma vist pigem oleksin sellest absurdsusest vaimustuses.
Tegelikult näen ma sellised kuninga-unesid seepärast, et loen õhtuti Ruudile muinasjutte. Ja sealt saab igasuguste unenägude jaoks inspiratsiooni.

Ruudi seletas muide ükskord raamatus olevale pilidle osutades: "Koptä".
"Ei, Ruudi, see ei ole kopp, see on lennuk."
"Koptä."
"Ei, lennuk."
"Koptä."
"Ei, lennuk. Või tähendab, see pole lennuk, see on helikop... Jah, kopter!"
Sain äkitselt aru, et keegi oli vahepeal Ruudile kopteri selgeks õpetanud ja see, mida mina eksklikult lennukiks pidasin, oli tema jaoks kohe kopter. See oli nüüd esimene kord, kui Ruudi minust targemaks osutus. Siit see alanduste rada vist algab.

Ja nüüd on Ruudi vahelduseks haige. Istub palavikus siin kõrval ja uurib eurokalkulaatorit, ise korrutades: "Kass. Kass. Kass. Kassilallaalaa. Kassis. Kass. Kass. Kassis. Kassilallallaa."