raamatud

Lõpetasin just noorteka lugemise, mida õde mulle soovitanud oli. See oli tõesti käestpandamatu raamat. Lugesin seda paar päeva ja nii üsna vahetpidamata ja kuulsin koolis kommentaare nagu "sa oled mingi raamatulugeja-tüüp või?". Sellel koolil on nende raamatulugeja-tüüpidega vist üsna omamoodi suhe jah, ja sellega seoses meenub mulle üks lugu ja selle justustan ma ka kohe. Aga see noortekas meeldis mulle ennekõike sellepärast, et sel oli õnnelik lõpp. Just enne seda lõpetasin ühe raamatu, mille lõpusirgel üks tähtis tegelane maha suri. Mitu päeva olin masenduses. Miks, miks, miks pean ma lugema raamatuid, mille tähtsad tegelased õnnetul kombel surma saavad, mitte kunagi enam, mitte kunagi enam ei loe ma selliseid raamatuid, lubasin endale agoonias. See lugemine on jah üks riski bisnes.

Aga see lugu, mille ma jutustama pidin. Kunagi ammu, nii umbes kaks aastat tagasi, tuli meil õega jutuks "Martin Eden". Õde ütles, et ta pole seda lugenud, mina ütlesin, et olen. "Ma tean jah, et sa oled. P. rääkis mulle." ???? Miks, miks, miks pidi minu koolivend (tol ajal isegi mitte kursakaaslane) P. mu õele mainima, et ma olen seda raamatut lugenud? Ja kust ta üldse seda teada võis? Ainus mõeldav seletus ongi see, et selles koolis on RAAMATUTElugemine nii harv nähtus, et kui keegi tõesti mõne läbi loeb, siis on see selline suursündmus, et sellest räägitakse veel mitu põlve.
Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas ma sain teada, kust P. seda teadis ja miks ta seda mu õele mainis, aga see polegi siinkohal oluline. Lugu ise on tähelepanuväärne.

Ruudil on kaks uut hooajakohast sõna: Jõuluvana ja kakatikk (võite nüüd arvata, mis see teine sõna inimkeeli on).