oo, kopad

Mida põnevat vahepeal juhtunud on?
Mul oli sünnipäev. Saatsin kutsed nii paljudele inimestele, et lootsin hinge kinni pidades, et vähemalt 80% neist jätab tulemata. Õnneks jättiski. Mitte nii suur osa, aga piisavalt suur, et me sellesse pisikesse korterisse ära mahtusime.
Siis oli meil veel sisuliselt esietenuds, vormiliselt aga mitte. Vormiline esietendus saabub alles ülehomme. See on väga veider. Ja täna jälle läbimäng. Kell kaheksa-üheksa õhtul peaksin olema vaba ja mul tekkis täiesti pöörane idee minna õhtul kinno. Vaatasin just pöffi ajakava ja leidsin filmi, mida tahaksin näha. Ma kardan, et see idee on minu jaoks siiski liiga metsik ja teoks ei saa, aga praegu veel ma hoian pöialt ja elan unistustes.
Ja nüüd on mul vaba hommik. Ruudi läks lastehoidu, mina pean olema teatris mõned tunnid hiljem kui tavaliselt, M. läks ujuma ja proovi ja nii ma naudingi üle tohutult pika aja üksi kodus olemist. See on väga hea.

Ruudi kohta on uudiseid nii palju, et ta sai lõpuks endale kopa. Mina olin jäjepidevalt M.-i idee vastu. Tema nimelt arvas, et sellele väiksele kopafanaatikule tuleks mängukopp osta. Mina leidsin (väga öko- ja loomingulise inimesena, nagu ma olen (väike iroonia, eks)), et me võiksime hoopis Ruudi kujutlusvõimet arendada ja nii me muudkui joonistasime koppasid, lõikasime neid paberist välja, ehitasime neid klotsidest, mängisime neid lusikaga ja rusikaga. Aga ühel hommikul tõi vanaema siiski Ruudile päris väikese plastmassist värvilise kopa. Ruudi nägu seda kätte saades oli jäädvustamist väärt. Ta isegi ei naeratnaud, ta oli selleks liiga rabatud. Suunurgad tõmbusid alla ja silmad läksid suureks. Pärast seda ei lasknud ta mitu ööpäeva hetkekski sellest lahti. Ja täna hommikul oli meil jälle väike skandaal, kui me tal seda päevahoidu kaasa võtta ei lubanud.
Ehitustööd meie maja kõrval jätkuvad ja seal käivad vahel nii suured kopad, et isegi M. jääb neid aknast vaatama. Oh, kopad! Vahel mul on tunne, et kopad hakkavad muutuma vaikselt minugi elu sisuks. Kopad.