aga kes on inimene?

Tahtsin ühel päeval, siis, ammu-ammu (nii eelmise nädala paiku), kui ma veel magamata olin, lõunal kolmveernadiks tunniks silma looja lasta (wow! mis metsik põimlause tuli!). See ei õnnestunud muidugi, sest Ruudi oli ka kodus ja tal olid teised plaanid. "Emme on ka inimene," anusin ma teda mind rahule jätma.
"Emme ole!" (tõlge: emme ei ole inimene)
Ja sellest ajast me ikka aeg-ajalt räägime sellest, kes on inimene ja kes mitte. Kõige rohkem meeldib Ruudile naeruvääristada (justnimelt naeruvääristada) mõtet sellest, et mõni eluta objekt võiks olla inimene.
"Kas kopp on inimene?"
"Kopp ole!" ütleb Ruudi oma kõige sarkastilisema ja kahjurõõmsama muigega, justkui rõõmustades selle üle, et kopp ei ole, tema aga on.
Tegelikult ta vist muidugi ei saa täpselt aru, mis see inimese ja mitte-inimese vahe on, aga hea on ju vahel ennast kellestki paremana tunda.

Peaks magama minema, sest kella kuue ja seitsme vahel tuleb ju äratus - nüüd juba uutmoodi - Ruudi seisab meie voodi kõrval, kisub teki mu näolt, surub oma silmad üsna minu omade ligi ja karjub täiest kõrist: "Tele!" (tõlge: tere!). Tõmban teki uuesti silmile ja mõne (vahel isegi mõnekümne) sekundi pärast kordub sama (kusjuures täpselt sama entusiastlikult, rõõmsalt ja värskelt). Nii kasvõi mitukümmend korda järjest. Kuni ärkan.

jõulune

Kell on juba kaks läbi, aga mina olen ikka ööriietes. See on üsna põhimõtteline. Ma usun, et olen täna õhtuni ööriietes, ehk siis homse hommikuni. See on põhimõtteline asi. Nagu seegi, et ma olen täna peaaegu ainult televiisorit vaadanud, Ruudiga plastiliinist voolinud, mingeid vanu asju sorteerinud ja söönud. Need on sellised üsna põhimõttelised puhkepärvategevused. Mul on täna esimene puhkepäev üle pika-pika aja.

Eile õhtul kahelt perekondlikult jõulupeolt koju saabudes ja neid lugematuid kinke täis kotte tuppa tassides tõstis minus hetkeks küll pead see sügavale alla surutud öko-inimene. Oeh, kuhu kõik need asjad-asjad-asjad panna? Täna hommikul mõtlesin välja geniaalse kampaania - miks ei võiks jõule pidada hoopis nii, et kõik kingiksid üksteisele omi vanu asju. Näiteks kõrvarõngad, mis on minu meelest väga ilusad, aga ma miskipärast ei kanna neid kuigi tihti. Või raamat, mis on küll hea, aga iga päev ma seda ju kätte ei võta. Või nõud, mis on ilusad, aga millele meil pole palju kasutust. Või plaat, mida me ei kuula eriti tihti. Huvitav, kas ma leiaks kaasamõtlejaid, kui ma järgmistel jõuludel midagi sellist ette paneksin? M.-le see mõte meeldis - ta ütles, et ta kingib mulle järgmisteks jõuludeks oma vanad sokid, ongi odavam.

Ja nüüd ma puhkan täiega. Üle kuu aja. Pool sellest puhkusest tuleb selline veidi töine puhkus, aga mis siis. Ma arvan, et see saab olema väga tore.

raamatud

Lõpetasin just noorteka lugemise, mida õde mulle soovitanud oli. See oli tõesti käestpandamatu raamat. Lugesin seda paar päeva ja nii üsna vahetpidamata ja kuulsin koolis kommentaare nagu "sa oled mingi raamatulugeja-tüüp või?". Sellel koolil on nende raamatulugeja-tüüpidega vist üsna omamoodi suhe jah, ja sellega seoses meenub mulle üks lugu ja selle justustan ma ka kohe. Aga see noortekas meeldis mulle ennekõike sellepärast, et sel oli õnnelik lõpp. Just enne seda lõpetasin ühe raamatu, mille lõpusirgel üks tähtis tegelane maha suri. Mitu päeva olin masenduses. Miks, miks, miks pean ma lugema raamatuid, mille tähtsad tegelased õnnetul kombel surma saavad, mitte kunagi enam, mitte kunagi enam ei loe ma selliseid raamatuid, lubasin endale agoonias. See lugemine on jah üks riski bisnes.

Aga see lugu, mille ma jutustama pidin. Kunagi ammu, nii umbes kaks aastat tagasi, tuli meil õega jutuks "Martin Eden". Õde ütles, et ta pole seda lugenud, mina ütlesin, et olen. "Ma tean jah, et sa oled. P. rääkis mulle." ???? Miks, miks, miks pidi minu koolivend (tol ajal isegi mitte kursakaaslane) P. mu õele mainima, et ma olen seda raamatut lugenud? Ja kust ta üldse seda teada võis? Ainus mõeldav seletus ongi see, et selles koolis on RAAMATUTElugemine nii harv nähtus, et kui keegi tõesti mõne läbi loeb, siis on see selline suursündmus, et sellest räägitakse veel mitu põlve.
Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas ma sain teada, kust P. seda teadis ja miks ta seda mu õele mainis, aga see polegi siinkohal oluline. Lugu ise on tähelepanuväärne.

Ruudil on kaks uut hooajakohast sõna: Jõuluvana ja kakatikk (võite nüüd arvata, mis see teine sõna inimkeeli on).

juustega kuninganna ja kopter

Nägin unes, et elasin kuningriigis, kus kõik naised olid kiilakad. See oli olnud mingi salaorganisatsiooni salanõu, et mingi kemikaali abil hävitati kõikide naiste juuksed. Mina olin ainus naissoost inimene, kellel olid pikad blondid lokid. Ja sellepärast võttis kuningas mind endale naiseks. Mina ei armastanud teda eriti, aga noh, ta oli ju ikkagi kuningas. Ja tema ei armastanud mind eriti, aga kammoon, ma olin ainuke juustega naine selles riigis, nii et ma pidin selle riigi kuningannaks saama. Elasin natuke aega kuningalossis, kuni taipasin, et pean põgenema, et oma juuksed kui vabaduse sümboli sellest riigist ja selle salaorganisatsiooni käest ära päästa. Pakkisin just asjad ja valmistusin lahkuma, kui suures lossi aulas astus minu juurde järsku üks tohutu musklis kiilakas higine mees (noh, nagu action-filmides need pahad mehed on) ja valmistus mind ründama. Haarasin noa ja pussitasin mehe surnuks. Seda nägi lossi valvelauatädi ja mul ei jäänud muud üle, kui ta laiba peitmisel kampa võtta. See vahejuthum tegi mind kurvaks ja pani unenäos pettuma (sest sel hetkel sain aru, et tegu on unega), olin oodanud ilusat romantilist kuninganna-kuninga-lossi-unenägu, aga olin sattunud mingisse action-unne. Peitsime laiba ära ja valmistusin uuesti põgenema. Siis aga sattusin suurde ballisaali, kus leidsin endise kursavenna M.L.-i, idamaa printsi kostüüm seljas. Me kallistasime ja hakkasime hoopis hoogsalt juttu rääkima, põgenemine läks juba meelest. Mulle meenus äkitselt, et olin ju oma elu treilerit näinud (selles unes said inimesed enne oma sündi vaadata oma elu treilerit, mis andis ette elu peamised teemad, aga mitte lõpplahendust) ja teadsin, et põgenemine läheb edukalt, juuksed jäävad mulle alles ja varsti järgnevad huvitavad seiklused, nii et ma ei vaevunudki enam põgenemisega kiirustama. Siis tuli aga minu juurde grimmeerija ja rääkis, et mulle oleks parukat vaja, ja selgus, et see kõik oli hoopis mingi lavastus. Ja siis selgus, et see oli hoopis mu õe kirjutatud debüütromaan, mida ma olin suure põnevusega lugenud. Noh, see süžee jätab natuke soovida, mõtlesin ma, aga tõesti väga hästi ja voolavalt kirjutatud. Ja siis ma sain uuesti aru, et tegu on unenäoga ja kiskusin silmad lahti, sest kell oli juba palju ja tegemist oli samuti palju.
Ma ei tea, mis ma tegelikult arvaks, kui mõni tuttav inimene kirjutaks sellise süžeega romaani. Ma arvan, et ma vist pigem oleksin sellest absurdsusest vaimustuses.
Tegelikult näen ma sellised kuninga-unesid seepärast, et loen õhtuti Ruudile muinasjutte. Ja sealt saab igasuguste unenägude jaoks inspiratsiooni.

Ruudi seletas muide ükskord raamatus olevale pilidle osutades: "Koptä".
"Ei, Ruudi, see ei ole kopp, see on lennuk."
"Koptä."
"Ei, lennuk."
"Koptä."
"Ei, lennuk. Või tähendab, see pole lennuk, see on helikop... Jah, kopter!"
Sain äkitselt aru, et keegi oli vahepeal Ruudile kopteri selgeks õpetanud ja see, mida mina eksklikult lennukiks pidasin, oli tema jaoks kohe kopter. See oli nüüd esimene kord, kui Ruudi minust targemaks osutus. Siit see alanduste rada vist algab.

Ja nüüd on Ruudi vahelduseks haige. Istub palavikus siin kõrval ja uurib eurokalkulaatorit, ise korrutades: "Kass. Kass. Kass. Kassilallaalaa. Kassis. Kass. Kass. Kassis. Kassilallallaa."

varvas

Tahtsin juba ammu kirjutada: ma olen lõpuks ometi TERVE (ptüi-ptüi-ptüi). See on ikka imeline tunne. Super, tõesti.

Käisime mõned päevad tagasi Ruudiga Mirdil külas (sellel, kes oli kunagi ammu tema suurim vihavaenlane). Ruudi pissis oma püksid täis ja olime sunnitud küsima laenuks ühed Mirdi punased dressipüksid. Õhtul kodus magama minnes nõudis Ruudi neid pükse endale koos kõikide karudega kaissu ("Miti püki!"). Ja nii on ta mitmeid päevi maganud, Mirdi püksid kaisus. Ühel ööl nägi ta vist halba und ja sokutas ennast kella kolme paiku meie juurde. Kaasa võttis muidugi nii palju karusid, kui sülle mahtus, oma teki ja Mirdi punased püksid. Vot see on alles sõprus!

Kirjutasin kunagi ammu-ammu, suvel, et hobune astus mu jala peale. Varvas läks lillaks. On senini lilla. Aga see ei sega mind üldse. Iga kord, kui ma seda lillat varvast jälle vaatan, läheb mul sees soojaks ja meelde tuleb Haapsalu ja see, kui tore seal oli. Ma natuke isegi soovin, et see varvas jääbki elu lõpuni lillaks.
Ühtlasi tuletab see mulle meelde, miks ma ikkagi ei taha uuesti ratsutama hakata.

Esikas oli ära ja ma olin esikapeol kella viieni. Minu viimaste aastate hiliseim ärkveloleku kellaaeg on olnud kusagil kahe paiku öösel (ja normaalne magamamineku kellaaeg jääb kümne ja üheteistkümne vahele), nii et see oli minu jaoks ikka äärmine ekstreemsus. Seega ei ole mõtet imeks panna, et ma lõpuks väga tujukaks ja jonnakaks muutusin. Ja nüüd on hiiglalslik unevõlg. Eile lõppes etendus kell 11, magama sain peale südaööd ja Ruudi tuli äratama (koos Lotte mahlaga, mille päkapikk talle öösel tõi) kell viis. Nii et ma olen ikka väga sodi. Tahaks magada:(

oo, kopad

Mida põnevat vahepeal juhtunud on?
Mul oli sünnipäev. Saatsin kutsed nii paljudele inimestele, et lootsin hinge kinni pidades, et vähemalt 80% neist jätab tulemata. Õnneks jättiski. Mitte nii suur osa, aga piisavalt suur, et me sellesse pisikesse korterisse ära mahtusime.
Siis oli meil veel sisuliselt esietenuds, vormiliselt aga mitte. Vormiline esietendus saabub alles ülehomme. See on väga veider. Ja täna jälle läbimäng. Kell kaheksa-üheksa õhtul peaksin olema vaba ja mul tekkis täiesti pöörane idee minna õhtul kinno. Vaatasin just pöffi ajakava ja leidsin filmi, mida tahaksin näha. Ma kardan, et see idee on minu jaoks siiski liiga metsik ja teoks ei saa, aga praegu veel ma hoian pöialt ja elan unistustes.
Ja nüüd on mul vaba hommik. Ruudi läks lastehoidu, mina pean olema teatris mõned tunnid hiljem kui tavaliselt, M. läks ujuma ja proovi ja nii ma naudingi üle tohutult pika aja üksi kodus olemist. See on väga hea.

Ruudi kohta on uudiseid nii palju, et ta sai lõpuks endale kopa. Mina olin jäjepidevalt M.-i idee vastu. Tema nimelt arvas, et sellele väiksele kopafanaatikule tuleks mängukopp osta. Mina leidsin (väga öko- ja loomingulise inimesena, nagu ma olen (väike iroonia, eks)), et me võiksime hoopis Ruudi kujutlusvõimet arendada ja nii me muudkui joonistasime koppasid, lõikasime neid paberist välja, ehitasime neid klotsidest, mängisime neid lusikaga ja rusikaga. Aga ühel hommikul tõi vanaema siiski Ruudile päris väikese plastmassist värvilise kopa. Ruudi nägu seda kätte saades oli jäädvustamist väärt. Ta isegi ei naeratnaud, ta oli selleks liiga rabatud. Suunurgad tõmbusid alla ja silmad läksid suureks. Pärast seda ei lasknud ta mitu ööpäeva hetkekski sellest lahti. Ja täna hommikul oli meil jälle väike skandaal, kui me tal seda päevahoidu kaasa võtta ei lubanud.
Ehitustööd meie maja kõrval jätkuvad ja seal käivad vahel nii suured kopad, et isegi M. jääb neid aknast vaatama. Oh, kopad! Vahel mul on tunne, et kopad hakkavad muutuma vaikselt minugi elu sisuks. Kopad.