päike päike päike päike päike

Sel aastal möödub minu kevadtalv selle loo tähe all. (Oh, millised noormehed! Panevad mind lausa vanainimeselikult käsi kokku lööma ja pead vangutama! Oh, miiiiiiillised nooooormehed!)
Ja siis veel - ma väga vabandan, aga mulle tõesti, nii uussiiralt meeldib see lugu. Täpselt minu sõnad ju!

Aga üldiselt tahaks küsida, et MIS MAA SEE ON, kus enamus aastast möödub sellises halluses ja külmas, et kurbus, äng, väsimus ja meeleheide on muutunud nii tavaliseks, et kui päike jälle paariks päevaks välja tuleb, tekib täiesti uuestisündinud tunne, ennekogematuna tunduv ELUSOLEMISEtunne. Ja kõik mured ja ängid kaovad, nagu neid poleks kunagi olnudki.
Vabariigiaastapäev oli ilus. Päike, paraad ja pidu olid selle päeva helgeteks märksõnadeks (olen vist hakanud hindama p-tähega sõnu! neid meeldivad p-sõnu on ju veel - pähklid, puhtus, puhkus, punapeet, pilved, padi...). Ja nüüd on selline tunne, et ta tuleb, ta ei saa ju jätta tulemata. Ma mõten kevad siis.

Ja vahepeal olen kuulnud ja lugenud palju lauseid ja mõtteid, mis on sundinud haarama pastaka järele (klaviatuuri järele mitte). Näiteks jättis L. mind enne aastavahetust pusima ühe lause kallal, mida ta oli kuulnud Tartus jõulumissal ja mis kõlas umbes nii: "Otsige rahu, mis ei tuleks teist endast". Ei-ei-ei, tahtsin ma talle öelda, rahu peab ikka tulema inimese seest, seda ei saa teha millestki välisest sõltuvaks. Aga ei öelnud, vaid mõtlesin mitu kuud. Ja kui ma ükskord jälle endale ütlesin, et oeh, ma olen vist praegu kriisis, ja siis seejärel endalt küsisin, et eeee eheee kas su elus on olnud mõni selline periood, kus sa pole tundnud, et see vist on praegu kriis, ja tahtsin juba eitavalt vastata, meenus mulle, et üks selline periood siiski on olnud (no hea küll, tegelikult neid on ikka olnud rohkem, aga üks neist meenus kõige eredamana) ja see oli siis, kui Ruudi oli väike ja ma olin temaga kodune. Nii suurt rahu ja nii selgeid sihte kui tol ajal, pole varem ega hiljem olnud. Järgmisel kohtumisel teatasin ka L.-le võidurõõmsalt, et ma lahendasin tema mõistatuse ära.

Aga Ruudi-küsimusi ka:
"Räägime nüüd seda, et mis maailmas inimene on, kui ta on surnud."
"Kas inimesel on silmad ikka lahti, kui ta sinna teise maailma läheb?"
"Milline on suremise tunne?"
See viimane on olnud üsna korduv küsimus. Mulle väga meeldib see sõnastus. See on tõesti huvitav küsimus. Ja vot kui teaks.
Aga ma siiski usun, et see minu paljuleieradtud LAHTILASKMINE on kõige võti (selle viimase küsimusega seoses ja võib-olla ka L.-i mõistatusega seoses). Ja lõpetuseks siis üks paljudest vahepeal üleskirjutatud tsitaatidest: "Inimene saab selle, millest ta on valmis loobuma."

üllatused ja ahvid

Ma ei taha küll tegeleda teatriblogimisega, aga ma siiski mainin, et käisin hiljuti vaatamas oma keskkooli teatriklassi lõpulavastust (tegelikult küll selle kordusetendust, sest lavastus tuli välja juba eelmisel kevadel, mil noored keskkooli lõpetasid), mis mind väga positiivselt jahmatas. Polnud ammu end teatris nii hästi tundnud. (Siinkohal meenub L., kes ütles hiljuti peale üht teatriskäiku, et tal ei olnudki täna saalis ebamugav ja piinlik, seda polevat juba ammu-ammu teatris juhtunud. Minuga lood siiski nii hullud ei ole.) Hämmastusega jälgisin noori, kes nii täpselt suutsid mõtet anda, sündmusi mängida, rolle väja kanda, tekstis peituvat huumorit võluvalt publikuni tuua, rääkimata ülitempokast tekstist ja laitmatust diktsioonist. Olin just hommikul näinud ühtesid teisi keskkooliõpilasi, ka laval, näost veidi lapilised, käed värisemas, kõik end oma kehades nii kohatutena tundmas, ja siis, õhtul, seal teatris, üllataski kõike rohkem see füüsiline täpsus ja kohalolek. Ühesõnaga, ma soovitaksin seda väga kõigil vaadata, aga see vist oligi kahjuks nende viimane etendus.

Ja kui ma seal saalis kurvalt nentisin, et minust on nad igaljuhul küll kõik paremad näitlejad, ja seepeale endale vastu vaidlesin, et see on siiski libe tee ja ühe õnnestumise järel ei saa veel öelda, et nad nüüd kohe valmis näitlejad on, sain aru, et mulle see mõte üldse ei meeldi. See sa-pead-ennast-mitmekülgselt-igal-alal-tõestama mõte. See kusagilt õpitud pearaputus, mida ma enda puhul täheldasin, et üks roll võis õnnestuda küll, aga see ei tähenda veel midagi. Tähendab ju küll. Ja siis ma sain aru, et see ajab mind ka proovides juhtmesse. Täitmatud ootused enda suhtes, et miks ma ei suuda midagi uut välja mõtelda, miks ma muudkui ronin selle vana endaga koos lavale, koos nende endale tüütuseni tuttavate kohandumiste ja stampintonatsioonide ja parasiitžestidega.Ja etendust mängides taban ennast mõttelt, et seda rolli teen ma ju täpselt nagu seda eelmist ja üleeelmist ja ma ei suuda enam seda iseenda igavat häält kuulata. Üllatama peab, ennast ja teisi, koguaeg, igal hetkel, olema lõputult originaalne ja ennenägematu. See on tüütu ja raske ja ahastamapanev.

Aga õnneks olen ühtlasi ka ema. Ma ei tea, mul on ainult üks laps, aga ma ei usu, et mitmelapselised emad mõtlevad, et appi, kui igav ja ebaoriginaalne ma olen, ma ju kasvatan seda last täpselt nagu seda eelmist ja üleeelmist, peaks mingi uue kohandumise seoses oma lapsega välja mõtlema. Näiteks panen talle nimeks Hop või Mix või midagi muud sootut, riietan ta rohelisse kombenasiooni ja ei ütle kellelegi, mis soost ta on, et ta siis ise saaks arvata ja välja nuputada, milline sooline identiteet endale kujundada.

Aga Ruudiga saab ikka jätkuvalt nalja. M. ja Ruudi olid hiljuti koos vaadanud Aafrika meistrivõistlusi jalgpallis, kui Ruudi küsis:
"Aga kas nad on ahvid?".
"Ei. Miks sa arvad, et nad ahvid on?" uuris seepeale M.
"Sest ahvid on ju mustad."
"Kas keegi on sulle sellist juttu rääkinud, et aafriklased on ahvid?"
"Jah on."
"Kes?"
"Emme."
Seepeale võttis Ruudi väikse mõttepausi ja teatas: "Ahah, nüüd sain aru. Ahvid on sabaga, need mitte."
Enne, kui rassimi vastu võitlejad minu suunas kive hakkavad loopima, ütlen, et mina pole küll Ruudile rääkinud, et aafriklased ahvid on. Aga ühtlasi küsin ka, et kas valged inimesed solvuksid, kui üks väike aafriklane esimest korda mõnd valget nähes ütleks: "Näe, albiinomadu!". Ja siinkohal meenubki mulle kursavenna laps, kes trammis mustanahalist nähes ütles oma emale: "Näe, mõmmi!"

pisike valge mees

"Ma pole kunagi kirikus käinud," ütles täna Ruudi.
"Ega ei ole vist jah," nõustusin.
"Tegelikult ma korra käisin, siis, kui ma sinu kõhus olin."
"Jaah?"
"Seal olid igasugused pildid ja seal oli vägev ja siis oli seal üleval üks selline hirmus luukerepea."

Ja siis me läksimegi kirikusse.
"Kas see valges riides mees ongi Jumal?" küsis Ruudi sosinal.
Selgitasin talle, kellega tegu.
Hiljem kodus ütles Ruudi sellest hoolimata: "Seal kirikus oli nii igav, sest mina arvasin enne, et Jumal on suur ja igal pool, aga Jumal on hoopis väike valges riides mees."

See on midagi nii väärtuslikku ja huvitavat, see, kuidas nii väike inimene nii suuri asju tajub, kuidas ta neid ette kujutab ja milline on tema maailm. Kuidas see võib kokku kukkuda kirikuskäiguga, sest kõikvõimas Jumal osutub pisikeseks valges riides meheks. Ja samas on see nii tohutult ettevaatlikukstegev. Et rääkida asjadest nii, et tema maailm oleks soe ja turvaline.
Meenub hetk, mil võisin olla umbes sama vana. Istusin vanaema juures vetsus ja mõtlesin piinlikusega selle üle, et Jumal ju vaatab mind praegu. Isa oli mulle just enne rääkinud, et Jumal on igal pool ja see mõte hirmutas mind. Kuni ma sellega harjusin ja nüüd on sellest saanud soe usaldus maailma vastu. Just seda ma tahaksin edasi anda. Seda tunnet, et ükskõik mis juhtub, keegi kusagil alati hoiab ja toetab ja annab sulle andeks, isegi kui sa ise endale andeks anda ei suuda.