Ruudist

Mängime ühte oma lemmikmängudest, loomade äraarvamise mängu.
M.: "Ta ärkab hommikul vara ja teeb "Kikerikii!". Kes see on?"
Ruudi: "Kana!"
M.: "Ei, kana mees."
Ruudi: "Talumees!"

Mõni aeg tagasi meisterdas ta toolidest ja nööridest keerulise konstruktsiooni ja küsis: "Issi, kas sa tead, mis see on?"
M.: "Rong?"
Ruudi: "Ei ole. Arva veel."
M.: "Laev?"
Ruudi: "Ei."
M.: "Auto?"
Ruudi: "Ei ole."
M.: "No mis see siis on?"
Ruudi (sellise hääletooniga, nagu räägiks debiilikuga): "Need on toolid!"

Ja siis ükskord ütles ta: "Issi, kui mina suureks saan, siis mina hakkan kiirabiarstiks. Aga kelleks sina hakkad, kui sina enam näitleja ei ole?" Ja seda küsis ta suurepärase ajastusega!

ootamatusi igas päevas

Ruudi monoloog:
"Kas iminestel on nii pikk keel?
Ei ole.
Sest imineste juhataja ei ole iminestele nii pikka keelt tekitanud."
Me oleme ju sellised paadunud tööinimesed siin terve pere ja suguvõsaga, et meie suust ta raudselt kuuleb selliseid sõnu nagu juhataja, ülemus ja osakonnavanem. Raudselt.

Aga nüüd ma olen Paul-Aksel.
"Paul-Aksel, ma ei tea, kuidas seda tatarri (kitarri) sülle võetakse ja mängima hakatakse," räägib Ruudi. Tema ise on täna Vesta-Linne (Paul-Aksel ja Vesta-Linne on meie lemmikraamatute kangelased).
Eile olin mina lehm ja Ruudi oli vasikas.
Ruudi laseb kitarriga kuuldavale "iminese häälesid". Isahääl. Emahääl. Tütrekesehääl. Poistehääled...

Ruudist

Kui me eile hommikul teatrisse läksime, ütles Ruudi: "Seal teatris see lavastaja ütleb, et lülitage oma mobiiltelefonid välja. Ma siis võtan igaks juhuks oma mobiiltelefoni kaasa."
Ja tagasi tulles autos lausus ta mõtlikult: "Ma lihtsalt hingan ja vaatan." Väga zen. Vahel ongi ju vaja lihtsalt hingata ja vaadata.
Ja nüüd mängib ta ühte oma lemmikmängudest - väikse tita mängu. "Mina olen selline väike tita, kes ei oska kõndida ega rääkida," seletab ta, kui ta ennast minu hommikumantlisse mähib ja kusagile pikali potsatab. "Pane mind kusagile üles või alla vedelema. Sest väiksed titad ikka pandakse kusagile vedelema," õpetab ta. Ja kui ma koos selle hiigel-väikse-tita-pompsuga aruti taha istun, et kõike seda üles kirjutada, küsib ta: "Miks see arvuti on loll?"
"See arvuti ei ole loll," ütlen ma. "Miks ta peaks loll olema?"
"Aga Mammi ikka ütleb, et see arvuti on loll," vastab Ruudi.
Vahele jäi!

lumi

Käisime muide juba mitu nädalat tagasi I. ja K.-ga laevakruiisil Stockholmis. I. kukkus öösel teise korruse voodist alla, ei saanud haiget, tõusis kohe püsti, tõmbas aknakardinad eest, vaatas öist merd ja hüüdis: "Mis toimub?". Ehmatasime K.-ga ärkvele, aga uinusime üsna pea uuesti. Järgmisel päeval tuli see seik I.-le linnas jalutades meelde, me jäime kõik seisma ja terve see päev möödus naerukrampides, nii et kõhud olid valusad ja silmad pisarais.

See oli lihtsalt üks märk, et ma veel olen olemas.
Olümpia küpsised söödud.
Ja kõik need muud magusakuhjad samuti.