ikka puhkus

Tundsin öösel, et keegi ronib mööda mind. "Ei, ämblik see küll ei ole," ütlesin endale kindlalt. "Ilmselt tuul. Või tekk." Magasin edasi. Hommikul leidsin linade vahelt, otse enda alt lömastunud kaheksajalgse sõbra. Suured koivad olid mööda voodit laiali rahmitud, keha koos mõne allesjäänud jalaga täpselt seal, kus oli just olnud mu selg. Õhtune ämblik peaks tooma õnne - tema ma ju tapsin, hommikune ämblik peaks tooma õnnetust - aga ta oli juba surnud. Võta nüüd kinni - kas hävitasin oma õnne või leidsin õnnetuse juba eos hävitatult?
Viimane öö Ämblikute Pealinnas Haapsalus ja homme vuran Tallinnasse etendusele. Küll ma olen ikka töine, aina imestan.

Päeva veetsin promenaadil ja laadal patseerides, maiustades ja ajakirju sirvides. Vot hoopis see on puhkus (minu puhkuse definitsioon teiseneb läbi suve) ja nüüd asun (tubli laps nagu ma olen) filosoofia ettekande manu.

suvituspealinn

Nüüd olen jälle Haapsalus. Aastaga pole nagu midagi muutunud, endiselt on see linn väga ilus ja helge. Ämblikute pealinn, neid on siin väga palju ja väga suuri. Ronlad Weasley oleks sellest linnast ilmselt vaimustuses. Aga sügist on tunda igal pool õhus. "Varsti lähevad lapsed kooli," märkis M. Õige, pool nädalat veel ja minu suvine Eesti-tuur saab läbi ja tuleb hakata kooliga tegelema. Mäletan, et eelmine aasta nägin ka siin pööraseid unenägusid, hommikul avasin läpaka kaane ja muudkui toksisin ja toksisin neid üles. Tänagi öösel käisin üsna veidratel seiklustel, aga ei hakka vist parem kirjutama.

Ja eile mulle meenus, kui väga mulle ikka meeldib seda etendust mängida.

Avasin selle pisikese rohelise reisiarvuti muusikakausta, et vaadata, mida ma sellesse üht kogumikku mahutavasse miniläpakasse salvestanud olen. Leidsin lugusid, mida polnud ammu-ammu kuulanud. Ja isegi mäletamata, et need mul Londonis kaasas olid, tulid silme ette pildid bussisõidust Elthamis ja jalutuskäikudest varakevadises Sohos, tädi Stuarti haisev maja ja endised kursakaaslased, kellest ma paljusid pole nüüdseks juba üle aasta kordagi näinud. Ja siis ma sain aru, kuidas jäädvustada hetki. Need salvestuvad kuulatud muusikasse ja elustuvad jälle täiesti ehedalt, tehes ise automaatse valiku tähtsama ja vähemtähtsa vahel ja sõeludes pinnale selle, mis selle perioodi jooksul minu jaoks kõige olulisem oli.

ananassiromaan ja teatrijõgi

Nägin unes, et ilmnes, et klassivend P. oli vahepeal kirjutanud ja avaldanud romaani. "Miks mina sellest midagi ei tea?" imestasin. Ja mind juhatati raamatupoodi leti juurde, mis oli täis ananasse (see meenutas natuke Rimi puuviljaosakonda). Ananassid, nagu ananassid ikka, ei mingeid silte ega mingeid juhiseid, natuke toored tundusid. Seejärel suunati mind koju ananassi põigiti viilutama, hästi peenelt. Ja nendele imepeenikestele ananassiviiludele oligi trükitud romaan. Romaan on natuke palju öeldud, teos oli täis luuletusi (mitte kõige õnnestunumaid), proosakatkeid ja autori illustratsioone (sama kehvasid kui luule), ometi koorus nende katkendite ja luuletuste vahelt välja mingi narratiiv - tegu oli ulmeromaaniga, kus maakera õhku lasti ja mille nimitegelane muidugi ellu jäi ja asus otsima oma armastatut, kes oli kusagile kosmosesse lenannud. Ananass-raamatuga käis kaasas ka nahktagi, mis tuli lugemise ajaks selga panna. Lugesin siis seda äärmiselt mahukat teost, nahktagi seljas, Lõuna-Eestis, mingis noortelaagris, kui üks noor skinhead (ka kunagine koolivend) astus mu juurde ja tunnustavalt ütles: "Sa loed P.P. romaani!". Siis lähenesid tema sõbrad, samuti skinheadid ja vaatasid mind sama tunnustavalt. Mõtlesin, kas peaksin lisama, et tunnen raamatu autorit lausa isiklikult, aga siis mõistsin, et võib-olla polekski arukas selles seltskonnas igaks juhuks liiga palju pluss-punkte koguda.

Õõvastav unenägu (selle lõpu pärast) seoses Norra sündmustega. Aga nüüd tagantjärele (und nähes veel ei jõudnud) mõistan hästi, miks see romaan sinna ananassi sisse oli peidetud ja miks sellel pealkirjagi polnud ja miks see maakera plahvatusest rääkis ja miks ma sellest alguses midagi ei teadnud. Tegu oligi mingisuguse ridade vahele peidetud neonatside manifestiga.

Hiljem nägin unes, et hakkasime mängima üht oma bakalaureuselavastustest, kui avastasime, et keset teatrisaali voolas läbi suur ja tume jõgi. Vesi paiskus tohutu kiirusega maa seest, ei tea kust, teise saali otsa, maa sisse, ei tea kuhu. Lavastaja seletas, et see maaalune jõgi oli juba aastaid neile nuhtluseks olnud, elektrisüsteemile halvasti mõjunud ja nõnda edasi, kuni nad otsustasid selle hoopis oma kasuks pöörata - kaevasid jõe välja. Kujutasin ette, kui põnevaid lavastusi saaks teha seda jõge kasutades. Aga sama elavalt kujutasin ette ka seda, mis juhtuks kellegagi publikust või näitlejaist, kui ta kukuks etenduse ajal sellesse jõkke, kuidas vesi ta tohutu kiirusega tundmatusse viiks.

Ja muidu olen õnnelik. See ongi puhkus.