humoristid ja hapukurgid

Autoremonditöökoja ukse kohale oli kirjutatud "Kere- ja värvitööd". Mina lugesin "Kire- ja värvitööd" ja hakkasin üksinda vaikselt naeru mugistama. Siis sõitis mulle rattaga vastu üks tohutult tuttava näoga mees ja ma ei saanud aru, kes ta on. Vaatasin talle otsa, juba unutsades, et ma ju ikka veel naeran neid kiretöid. Ja siis jäi Ruudi käru esimene ratas raudteerööpasse kinni. Tuttava näoga mees ütles selle peale (selleks ajaks oli ta juba minuga kohakuti): "Seda oligi arvata." Ja tol hetkel sain aru, et ta oli üks tuntud humorist, kes pidevalt Alo TV-s (ärge küsige, miks ma seda vaadanud olen!) oma täiesti arusaamatult vaimutuid anekdoote ette loeb. Siis mõtlesin, et olukord paistis vist kõrvalt vaadates välja nii, et ma nägin oma lemmikhumoristi ja hakkasin juba pelgalt tema nägemisest naerma, unustades oma lapse koos käruga sellel auklikul teel ja prantsatasin ta hooga sügavasse raudteerööpasse kinni. "Seda oligi arvata," võttis olukorra hästi kokku.

Ilmselgelt on minu elus parasjagu hapukurgihooaeg, kui hakkan sellised seiku blogisse üles kirjutama (juba punastan suurest piinlikusest!). Nägin unes, et kirjutasin blogi (ja mul oli, mida kirjutada!).

Tallinn

Tallinn mõjub ikka veidi ähvardavalt ja halastamatult. Juba igatsengi ära. Küllap see on mu saatus - Õnnepalulikult ennast ühest kohast teise igatseda. Meie majale pannakse uut fassaadi, üle tee ehitatakse kahte maja korraga, M. hakkab vist ka midagi korteris jälle nokitsema - pea valutab, on umbne, lärmakas ja ahistav.

lühike pikk puhkus

Eile käisime K.-ga "Harry Potteri" viimast osa vaatamas. Meie ühiste vaatamiste traditsiooni lõpp. Nüüd oleme vist lõplikult suureks kasvanud. See oli vist nii kümme või üksteist aastat tagasi, kui sellesse saagasse sukeldusin. Siis tulid need filmid riburadapidi, lugesin raamatuid üle ja üle, uusi osasid kahaneva vaimustusega, kõige viimast osa kõige leigeme huviga (ja ainsana ainult üks kord). Nüüd siis äratasin eile need huviriismed jälle ellu, vaatasin viimase osa ära ja mõtlesin, et peaks hakkama üle aastate jälle neid raamatuid lugema. Ju seal siis midagi oli. Aga need filmid on ikka natukene üle minu pinge- ja stressitaluvuse.

Üleeile tärkas minus tõeline korilane. Läksime M.-i vanaema juurde pisikese topsikuga, lootuses korjata mõnes vaarikad suhu ja paar tükki topsi sisse, laenasime aga hoopis kaks suurt ämbrit ja korjasime need täis mustsõstraid, punasõstraid, tikreid, kirsse ja vaarikaid. Lisaks metsast murakaid ja mustikaid. Saime 23 purki moosi.

Ja nüüd siis jälle lõppeb minu lühike puhkus linnas (tulen aeg-ajalt jälle linna maaelust puhkama ja siis sõidan maale linnaelust puhkama, elu ongi ju üks puhkus), mõne tunni pärast sõidame ära.

Ja väike traditsiooniline Ruudi-kild ka:
Küsisin tema käest raamatut vaadates: "Kas see on sinu lemmikpilt selles raamatus?"
"Ei, piimasupp on lemmik," vastas tema.
Ja siis ükskord ehmatasin päris ära, kui ma midagi inglitest rääkisin ja ta teatas väga kindlalt: "Vana Uku on ingel."
"Kes?"
"Vana Uku."
"Kust sa seda Vana Ukut tead?"
"Koolist." (see on kõige tavalisem vastus.)
"Kooli õppisid koos Vana Ukuga?"
"Ei, koolis õppisin, et Vana Uku on ingel."
Rääkisin sellest jahmunult M.-le, kes selatas, et oli kunagi rääkinud vanaisa Jukust, kes nüüd on ingel. Ja mina juba mõtlesin, et tal on mingi paranormaalsest nähtusest sõber, kes on ingel ja kelle nimi on Uku.

joo-joo!

Mul on üks rahvalaul, mille refräänis kordub mitmeid kordi silbipaar joo-joo (ilma mingi tähenduseta). Ruudile meeldib see ja ma laulan seda talle vahel õhtuti. Kuni korrani, mil tal tuli hilisõhtune janu ja ta palus vett. Tõin talle vee ja ütlesin: "Joo, joo!". Ja kui ma laulmist jätkasin, välgatas Ruudile vist esimest korda sõnade mitmetähenduslik aspekt ja ta küsis üllatunult: "Mis tähendab joo-joo?". Olin kimbatuses.
"Ee.. Muidu see tähendab joomist, nagu vee joomine, aga selles laulus see ei tähenda mitte midagi." See vastus ei rahuldanud Ruudit.
"Mis tähendab joo-joo?" küsis ta uuesti.
"Mitte midagi. Aga mis tähendab la-la?"
"La-la tähendab laulda," vastas Ruudi kiiresti.
"Joo-joo tähendab ka laulda," ütlesin ma siis. Ruudi jäi selleks korraks vastusega rahule, aga sellest algas pikk mis-tähendab-ite jada. Ja nüüd seletan ma talle selle laulu juurde pidevalt, mis tähendab daam, härra, sumpama, lumi maha langes, tingima, sammuma ja nii edasi. Ka abstraktsemaid mõisteid tuleb ette, nagu näiteks aeg ja häbi. Nende viimastega kahetsen küll raskelt, et ei jõudnud enne lapse saamist ülikoolis filosoofiat või semiootikat või lausa füüsikat õppida. Kulub ära küll. Mina näiteks ei oska seletada, misasi on aeg.

Homme sõidan jälle pikaks ajaks linnast (ja interneti küljest) ära. Nii et kui keegi minuga kohtuda tahab (näen vaimusilmas juba seda kätemerd mina!-mina!-mina!), siis tuleb teil natukene oodata.