Kuidas ma sain üldse mõelda, et ma ei lähe S.-i sünnipäevale? Kellega ma küll vahepeal kõik need aastad suhelnud olen, jõudsin juba eile õhtul mõelda, siin on ju minu süda ja hing (nii, nüüd läks natuke liialdatult pateetiliseks, aga suund on enam-vähem õige). Aga kuidagi veider oli. Pimedal Nõmmel jalutades jõudsime K.-ga arutada selle üle, et näe, kui me oleksime seda hetke kunagi kuus aastat tagasi ette näinud. Et kus me praegu eludega oleme ja mida me teeme. Ja siis tabas mind jälle mõte, et millised on need hetked kunagi tulevikus, kuue või seitsme või kümne aasta pärast, mida mul oleks praegu huvitav ja üllatav vaadata, kus ma siis olen ja mida ma siis teen. Mängisime Aliast ja see mäng ajab mul alati natuke katuse pealt ära, ma olen vist Aliase-mängijaks loodud - mitte oskustele ma ei vihja, vaid suhtumsele ja tulihingelisuseke. Ja siis otsustasin alkoholiklaasi teetassi vastu välja vahetada, kuna kell oli palju ja teadsin, et pean hommikul vara ärkama. S. pakkus mulle suure tassi üsna kanget rohelist teed. Roheline tee, ei, ma ei saa siis ju magada, keeldusin esialgu. Aga keegi vaidles vastu ja S. väitis, et see pole kuigi kange, ja selle tulemusena olengi täna öösel üsna magamata. Mitte kuidagi negatiivselt, muserdatult ja väsinult, vaid pigem positiivselt, terve öö oli selline helge ja tegus tunne, justkui oleks just tassi väga kanget kohvi ära joonud ja võiks nüüd millegi huvitava ja pingutustnõudva kallale asuda. Ja nii ka ärkasin seitsme paiku. Kohvi pole vajagi, tundus, ja tõusin reipalt püsti.
Nüüd hakkab väsimus kohale jõudma. Pidin maale minema Ruudile ja M.-le järgi, aga jäin rongist maha. Tahtsin vihast ja nördimusest nutta, aga kurk on (kolmandat või isegi neljandat nädalat, liialdamata!) nii valus, et nutta ka ei saa. Nüüd ootan kodus oma perekonda, isadepäeva puhul koogi ja enam-vähem korras korteriga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment