alatu simultandi pihtimus

Täna jälle kodune. Teist päeva. Eile käisin ainult õhtul etendust mängimas ja täna hommikul vokaalansamblis. Olen ennast jälle leidnud ootamatult hästi koduperenaise rollis. Eile muudkui koristasin, küpsetasin ja õmblesin. Tänaseks on kõik jälle segamini, süüa pole kuigi palju ja õmmeldud ei saanud ka justkui midagi. Eks siis tuleb varsti jälle uuesti alustada.

Käisime Mirdi ja U. juures hoovis mängimas ja U. küsis, kas ma mingit põnevat klatši ka tean. Mõtlesin ja meenutasin, nii et ajud ragisesid, aga minu praegused klatšijutud on umbes sellel tasemel: "Ruudi ütles eile oma esimese kahesõnalise lause ("Tee kooki!" ja siis veel "Emme e kooki." (ehk siis "Emme teeb kooki."))".

Vahepeal olen mitmel õhtul teatris käinud. Ainult häid asju vaatamas. Korraks sõitsin ka Rakverre. Väga tore oli K. ja L.-ga bussis tagasi loksuda. Ja ühel õhtul käisin koguni kahel peol. Neist esimesel (klassivenna sünnipäeval) olin kaks tundi ja teisel (rebaste tänuõhtul rebaste nädala eest) viisteist minutit. Tundsin ennast kuidagi väga vana ja väsinuna, lausa kohatuna noorte inimeste lõbusal peol. Ja homme on jälle üks pidu, kust kavatsen viilida. Ja laupäeval veel üks. Tahaks väga viilida, aga vist ei saa, kuna tegu on S.-i sünnipäevaga.

Koolis peetakse mind vist juba ammu alatuks simultandiks. No üks inimene ei saa olla koguaeg nii haige ja vigane. Tean, et need inimesed, kes koguaeg oma tervisest räägivad ja hädade üle kaeblevad, on seal koolis põlu all ("Haige inimese koht ei ole teatris", nagu ütles V.P.), aga ma ei saa midagi parata - kannan siis vähemalt uhkelt oma heidiku tiitlit. Tegelikult on see lausa fenomenaalne, kuidas ma pole vist sel sügisel mitte üheski tantsutunnis viibinud ega ühtegi etendust andnud tundeta, et kusagil kehas on midagi väga valesti. Valu jalas, valu peopesas (no mida!?), valu teises jalas, siis muidugi sinna vahele mitmed nohud, köhad ja kurguvalud. Ja siis see praegune mitmenädalane igikestev gripp, mida me terve perega (kui mitte öelda suguvõsaga) koos põeme. Jah, ma olen küll lugenud palju esoteerilist kirjandust ja tean teoreetiliselt väga hästi, et kõik kehalised hädad on tegelikult psühholoogilised, aga see ei tee mind ometi terveks. Ausõna, mul on endal ka kõrini.

Ja tänane päev jätkub nüüd enda ja Ruudi ravimise (nagu miski aitaks selle gripi puhul, no ausõna, ma olen proovinud kõike!), koristamise, õmblemise ja toidutegemise tähe all. Sedapuhku sõidab M. Rakverre K. lavastust vaatama.

Kuulan nüüd Maarja blogi soovitusel ammu unustatud Modest Mouse`i ja mõtlen, et miks ma ta küll unustanud olen.