maur ja kassi auto

Nägin ühel ööl unes, et Saarineni majas (Pärnu maanteel) oli üks selline eenduv suurte klaasideta akendega tuba, mis tänavalt vaadates tundus natuke nagu lavana. "Seal peaks midagi lavastama," mõtlesin ma seda avastades. Läksingi koolijuhata jutule ja avaldasin soovi seal koolitöö raames lavastada Moliere`i "MacBethi" (!!), kus peaosa maur Othellot (!) mängiks kindlasti Priit S. ja Desdemonat (!) näitlejanna M.A., keda nägin selles rollis nii viis aastat tagasi. Minu üllatuseks oli koolijuhata nõus. Hakkasid proovid. Esimese asjana sain kohe aru, et päris nii ikka tükk ei tööta, et inimesed majas sees mängivad, publik seisab tänaval (Pärnu maanteel, Tallinna kõige müra- ja autorohkemas kohas) ja vaatab, sest esiteks pole midagi näha ega kuulda. Otsustasin, et meil oleks vaja mikrofone, kõlareid, ühte videokaamerat (selline moodne võte, et üks laval olevatest näitlejatest (parasjagu see, kes on stseenis kõige ebaolulisem) filmib) ja ka suurt ekraani tänavale. Sellega koolijuhataja enam nõus ei olnud. Ta ütles, et videokaamera veel saab - koolil on olemas, aga kas ma üldse kujutan ette, kui palju üks suur ekraan maksab. Lonkisin õnnetult proovi tagasi ja vaatasin tänavalt läbi akende (mis enam ei tundunud üldse nii suurtena) pealt seda, kuidas näitlejad üritasi seal pisikeselt ja üpris toa keskel "Othellot" mängida ja sain aru, et minu lavastus on määratud läbi kukkuma.

See uni oli vist tingitud sellest, et mul oli õhtul enne seda lühike jutuajamine A.-ga, kellel on seoses oma lavastusega vist sama suured mured, kuigi tal proovid isegi veel ei käi. Aga see uni oli vist ka hea meeldetuletus mulle, miks ma lavastajaks ei õpi. No mul ikka üldse ei ole seda... nutti.

Tegin mõned päevad tagasi juurvilja-lõhe-ahjuvormi (väga hea oli!) ja lõhifilee pakendit pestes, et see pakendiprügi hulka visata, avastasin paki seest tugeva veekindla kuldse kartongi. Pesin selle puhtaks ja jätsin alles. Pärast sööki lõikasin kartongist Ruudile kolm kuldset hobust ja ühe kassi. Ta oli neist vaimustustes ja mängis nendega väga pikalt. Siis lõikasin talle kartongist auto (veel suurem vaimustus) ja siis kopa (pöörane vaimustus), lõpuks ka trellpuuri (see ei olnud nii suur hitt, aga siiski). Ja nii olen ma talle järgnevatel päevadel üha uusi ja uusi koppasid ja autosid lõiganud. Pärast turuuuringuid olen turule paisanud ka täiesti uue toote - kastiauto (nagu Ruudi ütleb "kassi! auto!", ta vaeseke vist ikka usub, et see on kuidagi kassidega seotud, sest kassid ja autod on ju tema lemmikud, ja nüüd veel nad mõlemad koos! (tal on selline termin nagu "kassi! kopp!" ka, see on vist mingi ülivõrrete ülivõrre)). Ja nii ma siin vaikselt mõtlengi, et peaks äkki bisnesi püsti panema, peaks hakkama tootma ökomänguasju, prügist. Ei tea, kui paljud vanemad ostaksid oma lastele prügist tehtud mänguasju?