kassitee

Ruudi jutustas mulle eile õhtul: "Autotee, kopatee, kassitee."
"Kas autotee on õues?"
Noogutus, osutus akna poole.
"Ja seal sõidavad ainult autod?"
Noogutus.
"Ja kopatee peal sõidavad ainult kopad?"
Tõsine noogutus.
"Ja kassitee peal kõnnivad ainult kassid?"
Noogutus.
"Aga kastiauotd? Kas nemad sõidavad autotee või kassitee peal?"
Noogutus.
"Ei, ma küsin sinu käest. Kas kastiauotod sõidavad autotee peal?"
Noogutus.
"Või kassitee peal?"
Selle peale hakkas Ruudi alguses ebaledes, hiljem kindlamalt naerma, ja vaatas mind pilguga aaa-ma-saan-aru-küll-et-sa-mind-haneks-tõmbad-mingit-kassiteed-ei-ole-ju-olemas.

M. seletab siin kõrval, et kassikopp/kastikopp ei ole mingi ülivõrrete ülivõrre, vaid kopaga kastiauto. No kust mina neid meestevärke teadma peaks?

maur ja kassi auto

Nägin ühel ööl unes, et Saarineni majas (Pärnu maanteel) oli üks selline eenduv suurte klaasideta akendega tuba, mis tänavalt vaadates tundus natuke nagu lavana. "Seal peaks midagi lavastama," mõtlesin ma seda avastades. Läksingi koolijuhata jutule ja avaldasin soovi seal koolitöö raames lavastada Moliere`i "MacBethi" (!!), kus peaosa maur Othellot (!) mängiks kindlasti Priit S. ja Desdemonat (!) näitlejanna M.A., keda nägin selles rollis nii viis aastat tagasi. Minu üllatuseks oli koolijuhata nõus. Hakkasid proovid. Esimese asjana sain kohe aru, et päris nii ikka tükk ei tööta, et inimesed majas sees mängivad, publik seisab tänaval (Pärnu maanteel, Tallinna kõige müra- ja autorohkemas kohas) ja vaatab, sest esiteks pole midagi näha ega kuulda. Otsustasin, et meil oleks vaja mikrofone, kõlareid, ühte videokaamerat (selline moodne võte, et üks laval olevatest näitlejatest (parasjagu see, kes on stseenis kõige ebaolulisem) filmib) ja ka suurt ekraani tänavale. Sellega koolijuhataja enam nõus ei olnud. Ta ütles, et videokaamera veel saab - koolil on olemas, aga kas ma üldse kujutan ette, kui palju üks suur ekraan maksab. Lonkisin õnnetult proovi tagasi ja vaatasin tänavalt läbi akende (mis enam ei tundunud üldse nii suurtena) pealt seda, kuidas näitlejad üritasi seal pisikeselt ja üpris toa keskel "Othellot" mängida ja sain aru, et minu lavastus on määratud läbi kukkuma.

See uni oli vist tingitud sellest, et mul oli õhtul enne seda lühike jutuajamine A.-ga, kellel on seoses oma lavastusega vist sama suured mured, kuigi tal proovid isegi veel ei käi. Aga see uni oli vist ka hea meeldetuletus mulle, miks ma lavastajaks ei õpi. No mul ikka üldse ei ole seda... nutti.

Tegin mõned päevad tagasi juurvilja-lõhe-ahjuvormi (väga hea oli!) ja lõhifilee pakendit pestes, et see pakendiprügi hulka visata, avastasin paki seest tugeva veekindla kuldse kartongi. Pesin selle puhtaks ja jätsin alles. Pärast sööki lõikasin kartongist Ruudile kolm kuldset hobust ja ühe kassi. Ta oli neist vaimustustes ja mängis nendega väga pikalt. Siis lõikasin talle kartongist auto (veel suurem vaimustus) ja siis kopa (pöörane vaimustus), lõpuks ka trellpuuri (see ei olnud nii suur hitt, aga siiski). Ja nii olen ma talle järgnevatel päevadel üha uusi ja uusi koppasid ja autosid lõiganud. Pärast turuuuringuid olen turule paisanud ka täiesti uue toote - kastiauto (nagu Ruudi ütleb "kassi! auto!", ta vaeseke vist ikka usub, et see on kuidagi kassidega seotud, sest kassid ja autod on ju tema lemmikud, ja nüüd veel nad mõlemad koos! (tal on selline termin nagu "kassi! kopp!" ka, see on vist mingi ülivõrrete ülivõrre)). Ja nii ma siin vaikselt mõtlengi, et peaks äkki bisnesi püsti panema, peaks hakkama tootma ökomänguasju, prügist. Ei tea, kui paljud vanemad ostaksid oma lastele prügist tehtud mänguasju?

roheline tee ja kook

Kuidas ma sain üldse mõelda, et ma ei lähe S.-i sünnipäevale? Kellega ma küll vahepeal kõik need aastad suhelnud olen, jõudsin juba eile õhtul mõelda, siin on ju minu süda ja hing (nii, nüüd läks natuke liialdatult pateetiliseks, aga suund on enam-vähem õige). Aga kuidagi veider oli. Pimedal Nõmmel jalutades jõudsime K.-ga arutada selle üle, et näe, kui me oleksime seda hetke kunagi kuus aastat tagasi ette näinud. Et kus me praegu eludega oleme ja mida me teeme. Ja siis tabas mind jälle mõte, et millised on need hetked kunagi tulevikus, kuue või seitsme või kümne aasta pärast, mida mul oleks praegu huvitav ja üllatav vaadata, kus ma siis olen ja mida ma siis teen. Mängisime Aliast ja see mäng ajab mul alati natuke katuse pealt ära, ma olen vist Aliase-mängijaks loodud - mitte oskustele ma ei vihja, vaid suhtumsele ja tulihingelisuseke. Ja siis otsustasin alkoholiklaasi teetassi vastu välja vahetada, kuna kell oli palju ja teadsin, et pean hommikul vara ärkama. S. pakkus mulle suure tassi üsna kanget rohelist teed. Roheline tee, ei, ma ei saa siis ju magada, keeldusin esialgu. Aga keegi vaidles vastu ja S. väitis, et see pole kuigi kange, ja selle tulemusena olengi täna öösel üsna magamata. Mitte kuidagi negatiivselt, muserdatult ja väsinult, vaid pigem positiivselt, terve öö oli selline helge ja tegus tunne, justkui oleks just tassi väga kanget kohvi ära joonud ja võiks nüüd millegi huvitava ja pingutustnõudva kallale asuda. Ja nii ka ärkasin seitsme paiku. Kohvi pole vajagi, tundus, ja tõusin reipalt püsti.

Nüüd hakkab väsimus kohale jõudma. Pidin maale minema Ruudile ja M.-le järgi, aga jäin rongist maha. Tahtsin vihast ja nördimusest nutta, aga kurk on (kolmandat või isegi neljandat nädalat, liialdamata!) nii valus, et nutta ka ei saa. Nüüd ootan kodus oma perekonda, isadepäeva puhul koogi ja enam-vähem korras korteriga.

alatu simultandi pihtimus

Täna jälle kodune. Teist päeva. Eile käisin ainult õhtul etendust mängimas ja täna hommikul vokaalansamblis. Olen ennast jälle leidnud ootamatult hästi koduperenaise rollis. Eile muudkui koristasin, küpsetasin ja õmblesin. Tänaseks on kõik jälle segamini, süüa pole kuigi palju ja õmmeldud ei saanud ka justkui midagi. Eks siis tuleb varsti jälle uuesti alustada.

Käisime Mirdi ja U. juures hoovis mängimas ja U. küsis, kas ma mingit põnevat klatši ka tean. Mõtlesin ja meenutasin, nii et ajud ragisesid, aga minu praegused klatšijutud on umbes sellel tasemel: "Ruudi ütles eile oma esimese kahesõnalise lause ("Tee kooki!" ja siis veel "Emme e kooki." (ehk siis "Emme teeb kooki."))".

Vahepeal olen mitmel õhtul teatris käinud. Ainult häid asju vaatamas. Korraks sõitsin ka Rakverre. Väga tore oli K. ja L.-ga bussis tagasi loksuda. Ja ühel õhtul käisin koguni kahel peol. Neist esimesel (klassivenna sünnipäeval) olin kaks tundi ja teisel (rebaste tänuõhtul rebaste nädala eest) viisteist minutit. Tundsin ennast kuidagi väga vana ja väsinuna, lausa kohatuna noorte inimeste lõbusal peol. Ja homme on jälle üks pidu, kust kavatsen viilida. Ja laupäeval veel üks. Tahaks väga viilida, aga vist ei saa, kuna tegu on S.-i sünnipäevaga.

Koolis peetakse mind vist juba ammu alatuks simultandiks. No üks inimene ei saa olla koguaeg nii haige ja vigane. Tean, et need inimesed, kes koguaeg oma tervisest räägivad ja hädade üle kaeblevad, on seal koolis põlu all ("Haige inimese koht ei ole teatris", nagu ütles V.P.), aga ma ei saa midagi parata - kannan siis vähemalt uhkelt oma heidiku tiitlit. Tegelikult on see lausa fenomenaalne, kuidas ma pole vist sel sügisel mitte üheski tantsutunnis viibinud ega ühtegi etendust andnud tundeta, et kusagil kehas on midagi väga valesti. Valu jalas, valu peopesas (no mida!?), valu teises jalas, siis muidugi sinna vahele mitmed nohud, köhad ja kurguvalud. Ja siis see praegune mitmenädalane igikestev gripp, mida me terve perega (kui mitte öelda suguvõsaga) koos põeme. Jah, ma olen küll lugenud palju esoteerilist kirjandust ja tean teoreetiliselt väga hästi, et kõik kehalised hädad on tegelikult psühholoogilised, aga see ei tee mind ometi terveks. Ausõna, mul on endal ka kõrini.

Ja tänane päev jätkub nüüd enda ja Ruudi ravimise (nagu miski aitaks selle gripi puhul, no ausõna, ma olen proovinud kõike!), koristamise, õmblemise ja toidutegemise tähe all. Sedapuhku sõidab M. Rakverre K. lavastust vaatama.

Kuulan nüüd Maarja blogi soovitusel ammu unustatud Modest Mouse`i ja mõtlen, et miks ma ta küll unustanud olen.

Ühesõnaga - kiire

Nii kiire. Ometi on olnud ootamatult vaba nädal.
Kiire.