suvelõpualgus

Tahtsin juba ammu linkida üht ilusamatest armastuslugudest. Siin. See pole muidugi originaalvariant ja lugu ise hakkab alles teisel minutil. Aga need sõnad juba!

Ma tahan elada su aias / lausuda su okstele õisi / ma võin siin / ma tahan elada su juures / kasta oma verega su huuled / laulda kevadel / talvel / sügisel /// minu nimi on vaiko / ja ma tulen üle lompide jää / minu nimi on vaiko / ja mind mitte keegi ei näe / nagu sina /// sest ainult sina näed mind veel

Kuigi ma kardan, et ta ise (Vaiko, siis) ei liigitaks seda päris armastusluule alla, vaid torkaks pigem kusagile absurdi žanri. Ja üldse ma kardan, et ta tegelikult teeb seda natuke läbi iroonia. Aga mis sest.

Ja...

"Üks kabukinäitleja ütles kord: "Kui sa arvad, et keegi on sinust näitlejana üle, on ta tegelikult sinust väga-väga palju kordi üle. Kui sa arvad, et te olete tasemelt enam-vähem võrdsed, on ta sinust tunduvalt parem. Kui sa tunned, et ta on sinust kehvem, siis olete te tegelikult samal tasemel."" (J.Oida)
Küllap see on üldse elus nii. Ja see on väga valus tõde.

Ja siis veel muidugi Artaud´ kuulus lause:

"Aga ma ütlen teile, et mulle on kauniks lohutuseks mõte, et kuigi ma ei ole t ä i e s t i mina ise, nii kõrge nii tihke, nii lai kui mina, ma võin veel olla midagi."
See on ju lihtsalt nii nukker ja nii ilus. Ja mulle meenub õnnetu L. pulmapeolt, peegli all istumas ja küsimas, miks just tema on õnnistatud sellise närvisüsteemiga, labiilsusega, bipolaarsusega ja raskemeelsusega.

Aga üldiselt on olnud väga tore. Olin mõned päevad Haapsalus, kus peaksin veetma järelejäänud kolmandiku suvest. Ja seal on nii ilus. Juba esimesel jalutuskäigul otsustasin, et tahan sinna elama kolida. Muidugi promenaadi äärde. Edasi pidin aga kaua nuputama, millega ma seal leiba saaksin teenida. Aga tegelikult oli juba promenaadil selge, et sellises kohas ei ole muud teha, kui lastekirjanikuks hakata. Nii et ma ei tea, kas ma üldse sügisel tagasi tulen. Kui M. ja Ruudi kolimisplaaniga nõus ei ole, siis vast ikka tulen.

Aa, nägin just ühte sürri unenägu. Magasin täna juba teist korda (esimene uni lõppes kell 5 Ruudi äratusega) ja vahetult enne ärkamist nägin, et olin neljast tütrest kõige noorem, elasin filmis, mille ajastu ja õhustik sarnanes väga sarjale "Väike maja preerias", mul olid isegi kaks punutud patsi, nagu tolle sarja peategelasel. Mul oli salajane armastus, keda mängis Leonardo Dicaprio (!) (noh, ma nagu tegelikult sain aru, et tegu on filmiga, aga samas ma ikka elasin selles reaalsuses) ja kes lubas mulle, et me põgenema hiljemalt 3-4 aasta pärast (ja kuna ma ju teadsin tegelikult selle filmi stsenaariumit, oli ka selge, et tegelikult me põgenemiseni ei jõua - midagi tuleb ette). Minu perekond tegeles rue-dega (hääldatakse "rüü"). Ostis maju ilma rue-võimaluseta ja müüs neid hiljem rue-võimalusega. Hulk aega kulus mul sellele, et välja selgitada, mida need rued tähendavad. Noh, kui sureb keegi väga austatud inimene, siis temaga sooritatakse rue, selgitati mulle. Balsameerimine? Mumifitseerimine? Ei, inimene pannakse enne surma mingisse ruumi, ja tema kondid jäetakse sinna, kuni kõik liha ja nahk on neilt lõplikult kadunud ja vahepeal sooritatakse nendega mingeid rituaale, loetakse loitse ja lauldakse laule. Ja hiljem on need kondid palju suurema väärtusega, seletas mulle mu äi (kes unenäo-filmis mängis mu isa). Rohkem ma ei julgenud pärida, sest eeldasin, et sellel ajal ei olnud kombeks lastel liiga palju suud pruukida.