Romantika jätkub. Kuulsin üleeile õhtul läbimängu lõppedes, et L. sõidab linna. Haarasin kiiresti mõned asjad ja istusin ta auto peale. Ja kui auto kella ühe paiku öösel minu maja ees peatus, selgus, et olin hakkama saanud klassikalise hajameelsusega – unustanud võtmed Viinistule. Nutsin siis seal autos natukene, sest tulin ju linna selleks, et saada OMA koju, OMA voodisse, ILMA nende inimesteta, kellega olen kuu aega koos elanud, helistasin läbi kõik võimalikud variandid, kelle käest varuvõtmeid saada, aga muidugi ei võtnud keegi sellisel kellaajal telefoni. Ja nii siis sõitiski L. oma maja ette, et mindki enda juures majutada. Hommikul sain varuvõtmed siiski kätte.
Ja jaaniõhtul jooksma minnes nägin tee peal põtra. Seisis seal maanteel minu ees, paarikümne meetri kaugusel. Vahtisime natuke aega tõtt, minul jalad hirmust värisemas, nähes kui hiiglaslikult suur see loom oli. Siis keerasin end ringi ja jalutasin aeglaselt minema. Selle peale läks tema metsa vahele tagasi. Edasi jooksin nii kiiresti, et hakkasin mõtlema lausa elukutselise sportlase karjääri peale.
Ja mõned tunnid enne põdraga kohtumist tegin Franzuga esimese õnneliku õnnetuse. Kaotasin kruusateel juhitavuse, jukerdasin natuke aega ja jäin ilma mingitest suurtest plastmassosadest (logaritest?), pärast mida teeb auto kohati natuke imelikku häält, aga pole hullu, esmaspäeval vaadatakse mu kallis Franz korralikult üle. Aga nüüd olen see-eest väga ettevaatlik. Ja tänulik. Sest nende mõnekümne sekundi jooksul jõudsin mitu korda mõelda, et vot selle puu vastu ma nüüd sõidan ja vot nüüd läheb küll auto külili ja vot ei tea, kas ma nüüd ellu ka jään.
Nii et jaaaniõhtu oli siin huvitav. Aga muidu ka oli tore. Korjasin seitse lille ja nägin unes L.-i, mis ilmselt ennustas ette seda ööd, mis ma olude sunnil pidin tema korteris veetma (vaikselt tihkudes tahan koju-tahan koju-tahan koju, samal ajal, kui L. teises toas oma ööinimesele omaseid öiseid toimetusi tegi).
Ja täna on esietendus. Seega varsti lõppeb mu komandeering ja kolin tagasi Tallinnasse oma normaalse elu juurde. Mis on muidugi hea. Sest need kuu aega on mulle muuhulgas õpetanud seda, et ma olen ikka natuke sita iseloomuga individualist ja suured kogused suurt seltskonda toovad minus esile omadusi, mille olemasolust ma pigem teada ei tahaks. Sellepärast ongi hea vahepeal ärgata kodus, juua oma diivanil oma kohvi, keeta oma lapsele hommikuputru, vaadata oma aknast sirelipõõsaid, mis on pika vaatamise peale juba saanud ka minu omaks. Vaikuses või vaikses dialoogis. Midagi jagamata, priisates ruumi, eirates kohustusi. Siis ma tunnen, et olen jälle hea inimene. Võimaline andma ja armastama.
Friday, June 28, 2013
Thursday, June 20, 2013
et kõigis meie tubades kasvaksid tulbid
Tore on. Jalutasin hommikul mere äärde ja mõtlesin, et ma olen vist ikka väga õnnelik. Tegelikult. Sobrasin sirelipõõsastes ja leidsin viieka, panin selle taskusse, sest ma ei osanud mitte midagi soovida. Vahel on selline tunne, et kõik on olemas. Kui linnas käisin, kohtusin Ingliga, kes on ühtlasi mu ingel (nii ma usun) ja ta ütles mulle, et inimsuhted, mis muudavad mind väiklaseks, kadedaks, abituks ja tigedaks, kasvatavad mind tegelikult suuremaks ja neid ei tohiks vältida. Eks ma püüan siis mitte enam vältida, püüan need ostukeskuse uksed ikka lahti hoida, nagu K. õpetas.
Istun Katlamajas proovis – mind ei ole hetkel laval vaja, M. lubas mul hetkeks oma wifit kasutada ja ma postitan siis ka ühe teise teksti üles, mida ma kirjutamise päeval üles panna ei jõudnud.
16.06.
Romantika. Olin just tulnud tatsa-tatsa oma arvutiga Viinistu traadita interneti punkti, kui hakkas tibutama. Leidsin pisikese varjualuse, avasin läpaka kaane ja asusin meile lugema. Muidugi sadu tugevnes, kasvades aegamisi kergemat sorti tormiks, äikese ja välguga ja puha. Loomulikult ei ole mul arvutikotti ja seljas juhtusid ka olema õhukesed kerged riided, nii et arvutiga tagasiminek oleks olnud minu väikese sõbra surm. Nii ma siis seal ootasin, kuni M. ja R. mind päästsid. Aga romantika oli missugune!
Jõudsin just tuppa. Elame siin majas kümnekesi, teeme hoogsalt proove, käime harva Tallinnas, joome palju (ma ei teagi, miks ma selle viimase verbi neljandasse pöördesse panin, kuues pööre oleks olnud tegelikult õigem) ja puhkame. Täna tunnen esimest korda, et ma puhkan. Seni olen käinud ringi nutt kurgus ja vingunud vaikselt, kuidas ma enam ei jaksa. Kui kuude kaupa ei ole vabu päevi, väljamagamisvõimalusi, hetki, mil saaks teha midagi sellist, mida just sina just pregu tahad teha, siis jookseb juhe kokku küll. Tahaks puhkust, õhkasin, teades, et seda ei tule vist mitte enne detsembrit. Olen endale kuhjaga tööd ahnitsenud, mõtlemata sellele, et puhata on ju ka vaja. Hauas puhkan, tuleb jälle öelda. Aga täna tunnen, et puhkan. Proovis pole mind vaja, sõidutan R.-i kaugele-kaugele etendusele, seni aga pikutan. Võib-olla jõuan poolelijäänud filmigi ära vaadata. Tallinnast ära olla on hea. Tõele au andes ka lapsetu ja seega vastutusetu on hetkeks olla hea. Ärkan siis, kui tahan, lähen magama siis, kui tahan, tegelen ainult endaga. Ja siin on ilus – meri ja vaikus. Proovid on veidi hüsteerilised, selles suhtes, et see kõik, mis lavale jääb, on hüsteeriline ja valus, või vastupidi staatiline, resigneerunud, depresiivne. Ühesõnaga sünge tükk tuleb, mulle tundub. Aga ma ootan ikka seda lunastust ja puhastust sinna lõppu. Lavastaja on nagu lubanud. Ja uskuge või mitte, mulle tundub, et proovi õhkkond on selle lavalise atmosfääriga pöördvõrdelises suhtes. Kõik saavad oma aastad kuhjunud pinged välja karjuda, peksta, nutta ja omavahelised suhted on kuidagi väga ilusad ja soojad.
Ptüi, ptüi, ptüi, aga ma loodan, et see nüüdseks juba paar kuud kestnud ahastus hakkab taanduma. Elu on tegelikult ilus ja lihtne. Ongi, kui vahel antakse aega, et olla. Magada, puhata, mängida, rääkida juttu toredate inimestega lihtsatest asjadest, lugeda, istuda päikese käes ja unistada.
Nendest ilusatest majadest siin unistan ma küll. Kui Ruudi vahepeal siin oli, käisime sirelipõõsastest viiekaid otsimas. Mina soovisin endale muidugi kaptenimaja, Ruudi aga rääkivat koera ja seda, et ta toas kasvaks tulp. „Appi, kui ilus!“ ütles selle kohta hiljem A. On küll! Üldse kõik kiitsid teda. Nii tark laps, nii intelligentne, nii hästi moodustab lauseid, nii rahulikult istus proovis. Selline ta mul kord juba on.
Ja muide, Ruudi saab endale poolõe või -venna! Ja ei, mina ei ole rase. Ja ma usun, et sellega saab lõplikult otsa see põdemine ja enesesüüdistamine ja häbenemine. On aeg keskenuda kõigele toredale, mida see kärgperendus endaga kaasa toob.
Aga ühel õhtul, kui me veel Tallinnas olime, ütles Ruudi: „Ma tahaksin endale õde või venda.“
„Aga sa ju saadki,“ ütlesin talle.
„Ei, ma tahan, et ta elaks siin, meie rohelises majas.“
„Sa mõtled, et mina saaksin väikse tita?“ täpsustasin.
„Jah,“ vastas Ruudi.
„Tead, mina võib-olla tahaks ka,“ tunnistasin. „Aga sa ju tead, et lapsed sünnivad armastusest.“
„Jah, ma tean,“ ohkas Ruudi. „Sa pead siis hakkama lihtsalt rohkem armastama.“
Tegelikult on tal ilmselt õigus, nagu alati. Rohkem armastada, siis on vist kõik kergem. Praegusi proove ja Viinistut ma vist juba natuke armastan.
Istun Katlamajas proovis – mind ei ole hetkel laval vaja, M. lubas mul hetkeks oma wifit kasutada ja ma postitan siis ka ühe teise teksti üles, mida ma kirjutamise päeval üles panna ei jõudnud.
16.06.
Romantika. Olin just tulnud tatsa-tatsa oma arvutiga Viinistu traadita interneti punkti, kui hakkas tibutama. Leidsin pisikese varjualuse, avasin läpaka kaane ja asusin meile lugema. Muidugi sadu tugevnes, kasvades aegamisi kergemat sorti tormiks, äikese ja välguga ja puha. Loomulikult ei ole mul arvutikotti ja seljas juhtusid ka olema õhukesed kerged riided, nii et arvutiga tagasiminek oleks olnud minu väikese sõbra surm. Nii ma siis seal ootasin, kuni M. ja R. mind päästsid. Aga romantika oli missugune!
Jõudsin just tuppa. Elame siin majas kümnekesi, teeme hoogsalt proove, käime harva Tallinnas, joome palju (ma ei teagi, miks ma selle viimase verbi neljandasse pöördesse panin, kuues pööre oleks olnud tegelikult õigem) ja puhkame. Täna tunnen esimest korda, et ma puhkan. Seni olen käinud ringi nutt kurgus ja vingunud vaikselt, kuidas ma enam ei jaksa. Kui kuude kaupa ei ole vabu päevi, väljamagamisvõimalusi, hetki, mil saaks teha midagi sellist, mida just sina just pregu tahad teha, siis jookseb juhe kokku küll. Tahaks puhkust, õhkasin, teades, et seda ei tule vist mitte enne detsembrit. Olen endale kuhjaga tööd ahnitsenud, mõtlemata sellele, et puhata on ju ka vaja. Hauas puhkan, tuleb jälle öelda. Aga täna tunnen, et puhkan. Proovis pole mind vaja, sõidutan R.-i kaugele-kaugele etendusele, seni aga pikutan. Võib-olla jõuan poolelijäänud filmigi ära vaadata. Tallinnast ära olla on hea. Tõele au andes ka lapsetu ja seega vastutusetu on hetkeks olla hea. Ärkan siis, kui tahan, lähen magama siis, kui tahan, tegelen ainult endaga. Ja siin on ilus – meri ja vaikus. Proovid on veidi hüsteerilised, selles suhtes, et see kõik, mis lavale jääb, on hüsteeriline ja valus, või vastupidi staatiline, resigneerunud, depresiivne. Ühesõnaga sünge tükk tuleb, mulle tundub. Aga ma ootan ikka seda lunastust ja puhastust sinna lõppu. Lavastaja on nagu lubanud. Ja uskuge või mitte, mulle tundub, et proovi õhkkond on selle lavalise atmosfääriga pöördvõrdelises suhtes. Kõik saavad oma aastad kuhjunud pinged välja karjuda, peksta, nutta ja omavahelised suhted on kuidagi väga ilusad ja soojad.
Ptüi, ptüi, ptüi, aga ma loodan, et see nüüdseks juba paar kuud kestnud ahastus hakkab taanduma. Elu on tegelikult ilus ja lihtne. Ongi, kui vahel antakse aega, et olla. Magada, puhata, mängida, rääkida juttu toredate inimestega lihtsatest asjadest, lugeda, istuda päikese käes ja unistada.
Nendest ilusatest majadest siin unistan ma küll. Kui Ruudi vahepeal siin oli, käisime sirelipõõsastest viiekaid otsimas. Mina soovisin endale muidugi kaptenimaja, Ruudi aga rääkivat koera ja seda, et ta toas kasvaks tulp. „Appi, kui ilus!“ ütles selle kohta hiljem A. On küll! Üldse kõik kiitsid teda. Nii tark laps, nii intelligentne, nii hästi moodustab lauseid, nii rahulikult istus proovis. Selline ta mul kord juba on.
Ja muide, Ruudi saab endale poolõe või -venna! Ja ei, mina ei ole rase. Ja ma usun, et sellega saab lõplikult otsa see põdemine ja enesesüüdistamine ja häbenemine. On aeg keskenuda kõigele toredale, mida see kärgperendus endaga kaasa toob.
Aga ühel õhtul, kui me veel Tallinnas olime, ütles Ruudi: „Ma tahaksin endale õde või venda.“
„Aga sa ju saadki,“ ütlesin talle.
„Ei, ma tahan, et ta elaks siin, meie rohelises majas.“
„Sa mõtled, et mina saaksin väikse tita?“ täpsustasin.
„Jah,“ vastas Ruudi.
„Tead, mina võib-olla tahaks ka,“ tunnistasin. „Aga sa ju tead, et lapsed sünnivad armastusest.“
„Jah, ma tean,“ ohkas Ruudi. „Sa pead siis hakkama lihtsalt rohkem armastama.“
Tegelikult on tal ilmselt õigus, nagu alati. Rohkem armastada, siis on vist kõik kergem. Praegusi proove ja Viinistut ma vist juba natuke armastan.
Subscribe to:
Comments (Atom)