hambad

Ühel õhtul, kui Ruudi üritas jälle hambapesust kõrvale hiilida ja ma talle jälle sööbikust ja pisikust rääkisin ja ütlesin, et mina väga tahaksin, et temal oleksid kümne ja kahekümne ja kolmekümne aasta pärast kõik hambad ikka suus, ohkas tema pärast paljutähenduslikku pausi: "Lapsed ei saa oma emmedele kõike lubada."
"Mida sa mulle siis lubada ei saa?" imestasin.
"Seda, et mul oleksid hambad alati suus," vastas tema.

vana mesi ja uued relvad

Eile õhtul, kui Ruudi oma tee sisse mett segas, peatus ta ootamatult, pöördus minu poole ja küsis murelikult: "Aga mida inimene mesilastele vastu annab?"
Olin sunnitud vastama, et ega väga vist ei anna midagi.
"Aga siis mesilased saavad ju kurvaks," arvas Ruudi.
Sellele järgnes pikk vestlus loodusest, selle hoidmisest, mõistlikust tarbimisest, võimalikult väheste uute asjade soetamisest, riiete ringlusest ja muust seesugusest.
"Mina teen alati loodusele head," lubas Ruudi jutu lõpuks. "Kui ma lähen metsa jahile, siis ma jätan mõned loomad ikka alles. Ja kui ma puid raiun, siis ma jätan mõned puud alles, siis ma saan hingata. Ja oma vana mee ma viin mesilastele!"

Täna rääkisime sõprusest ja oma asjade laenamisest.
"Jah, ja kui kellelelgi näiteks ei ole MITTE ÜHTEGI RELVA, siis ma kindlasti laenan talle mõne oma relva," lubas Ruudi väga sõbralikult. Ma mõtlen ka, et vaene inimene, kellel ei ole MITTE AINSAMATKI relva, kuidas nii küll elada saab!

Muidu kõik on kenasti, minu elus, ma mõtlen.

Ja õnneks M. seletas täna Ruudile, et mesinikud on tegelikult mesilaste vastu väga kenad.

relvad ja kleidid

Ruudi arvab nüüd, et ta peaks ümber nimetatama Kahuriks. Sest ta on omasõnutsi "selline poiss, kes armastab väga relvi". Korra varem on ta ütelnud, et ta on "selline vanem vend, kes armastab tüdrukuid, suuri poisse ja relvi". Vanem vend on ta muidugi meie kiisule Vaarikale, kes sai oma nime Ruudi lemmikkaisulooma Maasika järgi.

Vaarikas just näribki praegu ma jalgu. Ja oeh, see kassipidamine on ikka raskem, kui ma ette kujutasin/mäletasin. Nagu kahe lapsega, ma ütlen.

Aga igaljuhul on Ruudi keeranud oma elus uue lehe. "Ma enam ei mängi tüdrukut," ütles ta ükskord otsustavalt. "Sest vanemad vennad ei mängi tüdrukuid ega titasid." Nüüd on siis ainult relvad.
See tüdrukumängimise periood oli muide väga pikk ja ma ei ole sellest siia kordagi kirjutanud, sest see oli teema, millesse ma ei osanud kuidagi suhtuda ja millest ma pigem vaikisin, et mitte üheltki "targemalt emalt" mingeid "õigeid" näpunäiteid saada. Igaluhul käis Ruudi meil terve suve kodus (oleks meeleldi ka õues käinud, aga ma ei lubanud) kleidiga, kandis juustes patsikumme ja klambreid ja rääkis koguaeg, et talle meeldivad ainult tüdrukute asjad ja roosa värv. Oma kleit oli tal sellepärast, et ma ei tahtnud ühel hetkel enam oma roosasid riideid tema moosiplekkide meelevalda ohverdada. Nüüd on aga tema roosalilleline kaltsukakleit kusagil unustatult tolmumas ja nagu ma juba ütlesin, on Ruudi keeranud oma elus uue lehekülje. Vägivaldse vanema venna lehekülje.

Peaks äkki ise ka uue lehekülje keerama.