elu

Mul on üks asi, mille andis üks inimene, öeldes, et see aitab, kui ma ütle, kellelt ma selle sain. Ma igaks juhuks ei ütle ka, mis see on. Vahel ma kannan seda kaasas. Mul oli üks suur mure, mis mind juba mitu kuud painas. Võtsin siis täna selle asja kaasa ja mure lahenes. Ja ka muud asjad läksid kuidagi ootamatult hästi. Mõtlesin, et võiksin seda alati kaasas kanda - mõtle, kui hästi mul siis kõik oleks. Aga siis meenus mulle Harry Potter ja mingisugune õnnevedelik, mida nad seal jõid (kuuendas osas? seitsmendas osas? viiendas osas?), mille joojal pidid järgneva kahekümne nelja tunni jooksul kõik ettevõtmised õnnestuma. "Aga nad on ju võlurid," mõtlesin ma tookord, "Miks nad ei valmista seda jooki endale lõputult ja miks nad seda koguaeg ei tarbi, nii et kõik nende ettevõtmised alati laabuksid?" Vastust vist raamatus ei olnudki, aga tegelikult vastus on ju isegi selge. Näe, Harry Potterist saab ikka igal pool abi.
Seega - ma ei kanna seda asja alati kaasas. Ainult siis, kui on vaja.

Vahepeal on olnud tunne, et see kõik on nagu elu ootus, aga mitte elu ise. Kuulasin vahetpidamata 22. lennu laule ja muudkui kummitas V. lauldud "...tahaks nagu elu puhtandit, tahaks nagu elu pühapäeva..." ja "...elu läheb mööda ja ei märkagi...". Viis aastat tagasi kuulasin ka neid laule ka ja siis ma seostasin neid mingil kummalisel kombel oma tulevikuga. Nüüd, selles tulevikus elades, näen tihti ainult kurnatust, väsimust, magamtust ja tüdimust. "Mul on sellest kõigest nii kõrini!" pahavatas ka H. enne etendust. Temaga ühines J. Ja nii hea oli hetkeks tunda, et ma ei ole üksi.

Aga nüüd oli meil mitu-mitu (lausa kolma ja pool!) vaba päeva ja kui ma täna koos oma salapärase asjaga sinna naasin, siis oligi kõik kuidagi teistmoodi, hoopis helgem. Ja mulle hakkas hetkeks tunduma, et võib-olla ma elangi selles tulevikus, millesse ma viis aastat tagasi V.-i laule kuulates uskusin.

Ahjaa, selle asja ma sain ka viis aastat tagasi. Ja ma arvan, et see inimene, kes selle mulle andis ei mäleta enam ei asja ega mind.

suur mees

Eile õhtul vaatas Ruudi laual seisvat väikest mahlapakki ja suurt piimapudelit ja märkis: "Mahl on väike, piim on suur."
"Ruudi on väike," jätkas ta seejärel oma tähelepanekute avaldamist.
"Aga emme? Ruudi on väike ja emme on...?" püüdsin minagi temaga arendavat vestlust jätkata.
"Emme on vana," ütles Ruudi.
Täna püüdsin seda naljakat dialoogi M.-i kuuldes korrata.
"Ruudi on väike ja emme on...?" küsisin Ruudilt.
"Emme on suur mees," vastas Ruudi täna.

Ruudist

Ootamatult on vist tulnud kevad. Tundsin seda ühel õhtul koju jalutades. Üldse on viimasel ajal muutunud kõik kordades kergemaks, paremaks, lihtsamaks ja ilusamaks.

Ruudi paneb ikka kilde ja pirne ja räägib juba päris pikki jutte, aga kuna tema häälikutevalik pole just kuigi suur, siis kõik ei saa tema jutust aru. Ja siis muidugi see igas sõnas esinev ja mitte kunagi ära kaduv kolmas välde. "Emm-mme paa-aane kokk-kki jall-lla." (Emme, pane sokid jalga.) Ja iseseisva riietumisega on ka kummaline lugu - arst seletas, et kahe-aastane laps peaks oskama end iseseisvalt riietada, mina noogutasin ja ei paljastanud, et Ruudi ei oska ega taha sugugi mitte midagi muud ise selga/jalga/pähe/kaela/kätte panna kui kindaid. Ja nii on see seni, kuigi ta on juba mitu kuud üle kahe. Aga ühel hommikupoolikul leidsin ta paljalt oma kummutist riideid otsimas - ta oli iseseisvalt ööriided ära võtnud ja kui ma talle teised riided asemele andsin, pani ta iseseisvalt ka teised riided selga. Selgus, et oskab. Aga selle korraga asi piirduski.
Aga tore on see, et nüüd lubab Ruudi mul jälle kodus laulda (vahepeal oli see kategooriliselt keelatud). Mitte muidugi seda, mida ma ise tahaksin, mul on ikka rohkem selline jukeboxi otstarve. Lauluvalik suureneb pidevalt ja sinna kuuluvad hetkel kalalaul (mull-mull-mull-mull-väiksed-kalad...), mida tuleb laulda alati, kui mõni kala jutuks tuleb, vaata-aknast-välja-laul ("Põdra maja" versioon, kus põder on asendatud Ruudiga ja jänes Mitiga), kallilaul ("Nuku unelaul"), ämblikulaul (see laul, kus see ämblik ronib mööda niiti üles ja kukub jälle alla ja ronib jälle üles) ja lohelaul, mis on minu välja mõeldud laul ja milles väike lohe ja Ruudi seiklevad iga kord erinevaid improviseeritud seiklusi.

See postitus oli kõikidele tulihingelistele Ruudi fännidele.

Ja aitäh toredate kommentaaride eest mõned postitused tagasi, ei olegi veel jõudnud öelda.