karm avastus

Täna selgus, et Ruudi on pallimängus osavam kui mina. Ja siis nad lausa naersid M.-ga minu üle, kui ma palli kätte ei saanud.
Nonii, hakkab pihta. Juba?

aitäh

Sõime eile H. ja K.-ga lõunat ja rääkisime tänamisest. Otsustasime üksmeelselt, et ikka peab tänama inimest hästi tehtud töö eest. Tuleks ületada kompleksid "kes olen mina, et teda tänada" ja "see tekitab piinliku olukorra" ja ikkagi ütelda aitäh, kui miski on väga puudutanud. Ja mõned tunnid hiljem, nähes ühe lavastuse kostüümi, tuli mul meelde üks aasta aega edasi lükkunud tänamine. Just selle pärast ma ju polegi seda teinud, et "kes olen mina, et teda tänada". Täna ma teen seda, otsustasin. Mitte viimast korda, niimoodi jõudsin ma ikka mitu korda otsustada, ja iga kord jälle ümber mõelda. "Aitäh, mulle väga meeldis, mis sa tegid, see väga puudutas."? Ei, see kõlab nii totralt. Ja üleüldse, kes olen mina, et teda tänada? Ja lisaks - ma tekitsaksin ebamugava olukorra. Ja veel - teised ju kuulevad. Ja lõpuks - ta naerab mu välja. Ja hiljem tunneksin end halvasti. Ja tema tunneks end veel halvemini.
Lahkusin tänamata.
Ja siis leidsin täna hommikul postkastist ühe võõra noore inimese samalaadse tänu. Minule? Ma ei ole ju seda ära teeninud - mul on endal tänuvõlad tasumata.

Tegelikult tuleb vist neid asju kohe öelda. Aasta aega julgust koguda on tõepoolest veidi piinlik.

uks lahti!

Ruudil on uus lemmiklaul - "Põdra maja", aga natuke muudetud kujul. Alguses meeldis talle selline versioon, kus kõiki osi kehastab ta ise:
"Ruudil maja metsa sees.
Väiksest aknast välja vaatab.
Ruudi jookseb kõigest väest,
lävel seisma jääb.
Kopp, kopp,lahti tee,
metsas kuri Ruudike.
Ruudi, tuppa tule sa,
anna käppa ka."
Veidi skisofreeniline, või mis? Hiljem ta leppis sellega, et Ruudil on maja, metsas jookseb aga emme või Miti. Ja nüüd keelas ta mul üldse laulda. Laulis hoopis ise täiesti uut versiooni: "Ruudi aknast välja vaatab. Ruudi aknast välja vaatab. Ruudi aknast välja vaatab. jne jne jne. Uks lahti. Uks lahti. Uks lahti. jne jne jne" Üritasin teada saada, mis edasi saab - noh, pärast seda, kui on põhjalikult selgeks tehtud, et Ruudi vaatab aknast välja ja uks tehakse lahti, aga aeg sai otsa - Ruudi läks magama.

Uurisin seoses koolitööga veidi maniakaal-depressiivset psühhoosi ja hüpohondrikuna, nagu ma olen, hakkasin endalgi seda kahtlustama. Aga oleks siis, et ma iga kurvemat mõtet või jõuetumat hetke selle haiguse depressiivseks faasiks peaksin, ma hakkasin kartma hoopis vastupidist - miks mul täna nii kahtlaselt hea tuju on, miks ma täna koju jõudes üht-teist teha jaksan, miks ma polegi veel täiesti jõuetu - ilmselt on tegu selle haiguse maniakaalse faasiga! Uh, kui ma veel õpiks psühholoogiat. Mida kõike ma siis endale külge poogiks.
Aga energiat on tõesti kahtlaselt palju. Ma loodan, et seda siiski tänu vitamiinikuurile.

Leidsin kotist kulunud plaastripaki, millele olin kirjutanud: "Mitte miski ei suuda peatada maailma hullumeelsust." Meenus - olin midagi lugenud ja see lause tundus mulle millegipärast kirjapanemist väärt, aga kuna mul polnud käeulatuses midagi peale plaastripaki, siis kirjutasin selle sinna. Väga sümboolne ju omamoodi, võib-olla peakski hakkama tootma sellise kirjaga plaastreid. Aga siiski jäid kaks küsimust - kelle tsitaat see on ja miks ometi ma selle üles kirjutasin. Kahtlustan ise Artaud`d. Veel pakkumisi?