Üks inimene kinkis mulle kunagi ammu pliiatsi. Sellega on algusest peale mingi jama olnud. Kas ta ongi nii kehva kvaliteediga või kukkus ta millalgi maha ja läks seest katki, igaljuhul ei ole teda võimalik teritada ilma et süsi murduks. Leidsin selle pliiatsi just eile Ruudi pinalist, üritasin taaskord (ei tea mitmendat korda) teda tulutult teritada ja siis sain aru, et selle inimese kingitud pliiats ei hakkagi kunagi minu käes töötama. Selline väike eluline muinasjutt.
Meie maja kõrval on juba aastaid (kui ma ütlen aastaid, siis seda ma mõtlengi, sest meie suguvõsa elab selles korteris juba viiendat põlve) väike tühi krunt. Ja nüüd hakati sinna ehitama. Minule ja M.-le see muidugi eriti ei imponeeri, sest varsti näeme me aknast hulga vähem taevast kui praegu, aga Ruudile see meeldib, sest ehitusplatsil töötab ju KOPP! Ja nii ta nüüd seisabki oma toas (remont on tänaseks juba selles järgus, et meie kolisime kolmandasse tuppa ja Ruudi sai oma toa) tooli peal ja vaatab aknast välja, vahepeal hõikab: "Kopp! Kopp!". Linnalapse rõõmud.
Koolis on rebastenädal ja oh, kui väsinud ma juba olen.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment