Kuidagi juhtmes päev. Kursavend ütles, et ma olen seda tüüpi inimene, kes esmapilgul tundub hästi hea, aga tegelikult on hästi halb (ma olin just tema kohta vastupidist väitnud) ja ma mõtlesin, et selles on vist mingi tõde sees. Küsisin üle ja ta väitis, et ta tegi nalja. Aga see polnud minu jaoks üldse naljakas.
Lasen endas vohada sallimatusel inimeste suhtes, kelles näen sallimatust, ja saan aru, et tegu on ju täpselt sama asjaga. Ei, ma ei räägi siin mingisugusest üleüldisest diskrimineerimisest või tolerantsuse puudumisest, nagu U. oma blogis. Minu jutt on ikka rohkem isiklikumat laadi. Lihtsalt empaatiavõimetud inimesed tekitavad külmavärinaid (seda enam kui nad minu suhtes on empaatiavõimelised, teiste suhtes aga mitte) ja neid külmavärinaid tundes tajun iseenda empaatiavõimetust. Just nagu K. ütles täna, kui talle seda kurtsin (ja ta kurtis sama asja omalt poolt vastu), et nad panevad mind ennast tundma halva inimesena. Ja selline ma ju tegelikult olen - emsapilgul hästi hea, noh, niisugune tore ja vaikne ja kõigele lisaks veel pereinimene, aga tegelikult hästi halb, sest imen need juhuslikult kuuldud vestluskatked ja mõtlematult öeldud sajatused ja seljatagused nööked endasse ja ei oska kuidagi andestada.
Oeh. Ja muidu ka juhtmes.
3 comments:
Sa ei ole halb. Ma olen selles päris kindel.
Aga ma selgitan ka igaks juhuks (kuidas mulle tundub).
See, et sa ei ole halb, ei tähenda automaatselt, et sa oleks hea. Vahepeale jääb mingi hall nullterritoorium. Halb on kuidagi lõplik seisund, aga kui inimene ei suuda endale andestada seda, et ta ei suuda andestada kellelegi teisele ja tegeleb sellega kogu aeg, siis ta ei ole halb. Siis ta on juhtmes.
Aga ta muidugi võib tunda end halvana.
Ja ma ei tea, kui palju selles on mu enda õigustust, sest ma vist olen üks selline, kellest sa kirjutad. Sallimatu. (Aga sallimatus on ka väga lõplik seisund ja ma arvan, et paljud sallimatused kõlavad sõnades lõplikemana kui nad päriselt inimese peas on.) Ja võib-olla ma siis ka ütlen endale, et ma ei ole tegelikult halb. Kuigi ma ei tea, mis see muudaks, kui oleksin - või arvaksin, et olen. (Siis vist tegelikult oleks veidi kergem olla.) Ja end õigustada ma ei taha. Tahaks parem olla ja püüan.
Aga seda ma ei usu eluilmas, et sa pooltki nii halb oleks. Kuigi tõsi, sa oled teravam ja läbinägelikum kui sa mõista annad. Aga see ei ole halb.
Ja nüüd, kui ma selle ära olen kirjutanud ja mõtlen, miks ma seda kirjutama pidin, siis ainus põhjendus on võib-olla, et word verification nõuab siin praegu üht täheühendit, mis ei ole inimese nimi, aga on ühe novelli peategelase nimi, kes on kogu aeg juhtmes, sest ta ei saa aru, mis ta peaks olema ja mis ta on. Nii et ma ikkagi kirjutan selle kommentaari ära.
Vabandust.
Aitäh.
Ja sina ei ole minu meelest sallimatu. Vähemalt ei oskaks mina sind sallimatuks lahterdada. Aga võib-olla sellepärast, et mulle tundub (ma vähemalt loodan), et me näitame üles sallimatust sarnaste asjade vastu, see tähendab, et sinu sallimatus on justkui õigustatud. Nii tundub mulle.
Post a Comment