halb

Kuidagi juhtmes päev. Kursavend ütles, et ma olen seda tüüpi inimene, kes esmapilgul tundub hästi hea, aga tegelikult on hästi halb (ma olin just tema kohta vastupidist väitnud) ja ma mõtlesin, et selles on vist mingi tõde sees. Küsisin üle ja ta väitis, et ta tegi nalja. Aga see polnud minu jaoks üldse naljakas.
Lasen endas vohada sallimatusel inimeste suhtes, kelles näen sallimatust, ja saan aru, et tegu on ju täpselt sama asjaga. Ei, ma ei räägi siin mingisugusest üleüldisest diskrimineerimisest või tolerantsuse puudumisest, nagu U. oma blogis. Minu jutt on ikka rohkem isiklikumat laadi. Lihtsalt empaatiavõimetud inimesed tekitavad külmavärinaid (seda enam kui nad minu suhtes on empaatiavõimelised, teiste suhtes aga mitte) ja neid külmavärinaid tundes tajun iseenda empaatiavõimetust. Just nagu K. ütles täna, kui talle seda kurtsin (ja ta kurtis sama asja omalt poolt vastu), et nad panevad mind ennast tundma halva inimesena. Ja selline ma ju tegelikult olen - emsapilgul hästi hea, noh, niisugune tore ja vaikne ja kõigele lisaks veel pereinimene, aga tegelikult hästi halb, sest imen need juhuslikult kuuldud vestluskatked ja mõtlematult öeldud sajatused ja seljatagused nööked endasse ja ei oska kuidagi andestada.
Oeh. Ja muidu ka juhtmes.

sügistorm

Balti jaama siseturul on uus lett, kus müüakse ainult lihavõtteteemalisi maiustusi - jänese- ja tibukujulisi šokolaade, šokolaadimune, munadepühade piltidega kommikarpe ja muud. Kui ma sealt esimest korda mööda läksin, mõtlesin hajameelselt, et näe, juba ongi lihavõtted, küll see aeg ikka lendab. Ja siis meenus, et jõuludki pole veel kuigi lähedal. Peatusin ja vaatasin. Lahe. Selle leti pidaja on ikka tõesti oma niši leidnud, kommi- ja šokolaadipoode ja turulette on ju sadu ja sadu, aga kus on veel mõni aastaringselt lihavõttekommidele spetsialiseerunud pood?

Ruudi on nüüd lõpuks jõudnud sinnamaani, et ta püüab sõnu järele öelda, ja tema sõnavara on lühikese ajaga mitmekordistunud. Aga vahel võib ta olla vägagi kangekaelselt otsusekindel.
"Tass!"
"Ei, Ruudi, see on kauss."
"Tass!"
"Ei, kauss."
"Tass!"
"Kauss."
"Tass."
"Kauss."
"Tass."
"Kauss."
"Tass."
"Kauss."
"Ka...k...k...tass!"

Väljas on tõeline sügistorm.

pliiats, kopp ja rebased

Üks inimene kinkis mulle kunagi ammu pliiatsi. Sellega on algusest peale mingi jama olnud. Kas ta ongi nii kehva kvaliteediga või kukkus ta millalgi maha ja läks seest katki, igaljuhul ei ole teda võimalik teritada ilma et süsi murduks. Leidsin selle pliiatsi just eile Ruudi pinalist, üritasin taaskord (ei tea mitmendat korda) teda tulutult teritada ja siis sain aru, et selle inimese kingitud pliiats ei hakkagi kunagi minu käes töötama. Selline väike eluline muinasjutt.

Meie maja kõrval on juba aastaid (kui ma ütlen aastaid, siis seda ma mõtlengi, sest meie suguvõsa elab selles korteris juba viiendat põlve) väike tühi krunt. Ja nüüd hakati sinna ehitama. Minule ja M.-le see muidugi eriti ei imponeeri, sest varsti näeme me aknast hulga vähem taevast kui praegu, aga Ruudile see meeldib, sest ehitusplatsil töötab ju KOPP! Ja nii ta nüüd seisabki oma toas (remont on tänaseks juba selles järgus, et meie kolisime kolmandasse tuppa ja Ruudi sai oma toa) tooli peal ja vaatab aknast välja, vahepeal hõikab: "Kopp! Kopp!". Linnalapse rõõmud.

Koolis on rebastenädal ja oh, kui väsinud ma juba olen.