aapppii!

Kõige targem tegu on ikka saata mulle mõni maailmalõpuhõnguline artikkel! Vaatasin eile õhtul enne magamaminekut kiiresti meili ja jah, päris kindlasti ma siis ikka magama läksin ja jäin (väike vihje: selles viimases lausepooles on sees kerge iroonia). Öösel genereerisin plaane, mis me tegema hakkame, kui see jääaeg ikka tõesti tuleb ja tänane varahommik möödus ka kliimakatastroofimõtete tähe all. Õnneks sain kliimaspetsialist S.-ilt (siin ka väike iroonia, eks) kirja, et see artikkel võib suure tõenäosusega olla bluff (andke andeks, aga ma pean punastades tunnistama, et tegu ei olnud vist isegi artikliga, vaid mingi blogisissekandega, aga kuna ta oli täis sõnu, millest ma aru ei saanud ja ta oli ühtlasi inglise keeles (tarkade inimeste keel ju! (veel üks tabamatu iroonia)), siis tekitasid need arusaamatud elemendid minus veelgi suuremat aukartust antud teksti suhtes). Ja tüdrukud garderoobis ütlesid minu lühikese sisukokkuvõtte peale ka: "Jama! Vale! Ei ole! Ei usu!", mis rahustas mind tohutult. Ja kui P. mulle veel seletas, et jääaeg ei alga naftalekke peale, vaid ilmselt pigem mingist mõjusamast tegurist tingituna, siis olin juba peaaegu täiesti maha rahunenud. Lõpuks nägin veel U-dki, põhisüüdlast, tema ju selle apokalüptilise hõnguga "artikli" mulle saatis, kes mainis, et ta ise ei kartvat seda stsenaariumit üldse - päh, jääaeg, panen soojemalt riides ja elekrtriradiaatori sisse (taas iroonia, eks!). Nii et kui nüüd kolme aasta pärast ongi Eesti pindala jääga kaetud ja elu siin nii loomade kui inimeste jaoks võimatu, siis teadke, et mina ei usu seda niikuinii!

Igaks juhuks seletasin kõik iroonilised kohad lahti, et enam kunagi arusaamatusi ei tekiks (siin oli ka veel tegelikult üks väike iroonia).
Me lähme nüüd varsti magama.
Ruudi tunneb R-tähte, E-tähte ja I-tähte ja loeb igalt poolt, kuhu midagi kirjutatud on: "Aapppii!" (õpetasin teda üleeile lugema sõna "Aabits"). Lihtsalt mainin. Et ta ka nüüd MIDAGIGI oskab. Mirdist me ei räägi, kes vist juba täislausetega räägib, kõiki tähti loeb ja kirjutab, tõlgib, luuletab ja ilmselt lavastab ka.

muumid ja Grotowski

Kas teadsite, et tänapäeva lapsed teavad a priori, millised näevad välja muumid.
"Ruudi ja Mirt, kus on aken?"
Mõlemad näitavad akna poole, sest neile on juba kuid õpetatud, kus on aken.
"Kus on kass?"
Mõlemad näitavad kassi pilti, sest neile on õpetatud, milline näeb välja kass.
"Aga kus on muumi?" viskan ma õhku lahendamatu mõistatuse.
Ja mõlemad näitavad Ruudi särgi peale, kus on muumitrolli pilt. No Ruudi veel, äkki keegi oli kunagi talle seletanud, et see tüüp tema särgi peal on muumi (mina talle igatahes seda rääkinud ei olnud). Aga Mirt polnud ühtegi muumitrolli varem näinudki. Müstika.

Ühel hommikul ärkasin ja vaatasin, et Ruudi istus põrandal ja luges vaikselt Grotowskit. Aga ühel öösel magas Ruudi püstijalu. Ta oli nimelt pähe võtnud, et ma pean teda öö läbi paitama. Ja kui ma umbes veerand tunni pärast otsustasin, et ma ei jaksa hommikuni tema voodi kõrval seista ja teda silitada, siis nõustus ta pärast pikka jonni sellega, et ta seisab meie voodi kõrval ja ma paitan ta pead seal (meie voodisse tulemisest keeldus ta kategooriliselt). Põse pani ta voodinurgale, jalad jäid aga põrandale. Ja nii ta sinna suikus ja seal ta hommikuni magas.

M. käis jalgpalli vaatamas ja ostis jalgpallipasuna ja Ruudi puhub praegu mu ajusid lõhki.

sügisvihmad

Täna olen kuidagi õnnelik. Pigem elust lummatud. Aga kui A. ütles ootamatu ängiga, et ökoloogiline katastroof on meil kuklas, siis tekkis hetkeline paanika, et see ei olegi minu abstraktne ja põhjendamatu hirm vaid midagi reaalset ja käegakatsutavat. Aga kohe hakkas jälle hea, sest me olime just vaadanud filmi ugri-mugridest ja täiesti põhjendamatult ja abstarktselt usun ma, et head inimesed jäävad ellu. Isegi kui mina mitte.

Selline maailmalõpuhõnguline postitus siis. Ärge kardke, ma ei võta alati kõike tõsiselt, mida kirjutan või ütlen. Vahel siiski.

Jah, ja väljas on tõeline sügistorm.