suvelõpualgus

Tahtsin juba ammu linkida üht ilusamatest armastuslugudest. Siin. See pole muidugi originaalvariant ja lugu ise hakkab alles teisel minutil. Aga need sõnad juba!

Ma tahan elada su aias / lausuda su okstele õisi / ma võin siin / ma tahan elada su juures / kasta oma verega su huuled / laulda kevadel / talvel / sügisel /// minu nimi on vaiko / ja ma tulen üle lompide jää / minu nimi on vaiko / ja mind mitte keegi ei näe / nagu sina /// sest ainult sina näed mind veel

Kuigi ma kardan, et ta ise (Vaiko, siis) ei liigitaks seda päris armastusluule alla, vaid torkaks pigem kusagile absurdi žanri. Ja üldse ma kardan, et ta tegelikult teeb seda natuke läbi iroonia. Aga mis sest.

Ja...

"Üks kabukinäitleja ütles kord: "Kui sa arvad, et keegi on sinust näitlejana üle, on ta tegelikult sinust väga-väga palju kordi üle. Kui sa arvad, et te olete tasemelt enam-vähem võrdsed, on ta sinust tunduvalt parem. Kui sa tunned, et ta on sinust kehvem, siis olete te tegelikult samal tasemel."" (J.Oida)
Küllap see on üldse elus nii. Ja see on väga valus tõde.

Ja siis veel muidugi Artaud´ kuulus lause:

"Aga ma ütlen teile, et mulle on kauniks lohutuseks mõte, et kuigi ma ei ole t ä i e s t i mina ise, nii kõrge nii tihke, nii lai kui mina, ma võin veel olla midagi."
See on ju lihtsalt nii nukker ja nii ilus. Ja mulle meenub õnnetu L. pulmapeolt, peegli all istumas ja küsimas, miks just tema on õnnistatud sellise närvisüsteemiga, labiilsusega, bipolaarsusega ja raskemeelsusega.

Aga üldiselt on olnud väga tore. Olin mõned päevad Haapsalus, kus peaksin veetma järelejäänud kolmandiku suvest. Ja seal on nii ilus. Juba esimesel jalutuskäigul otsustasin, et tahan sinna elama kolida. Muidugi promenaadi äärde. Edasi pidin aga kaua nuputama, millega ma seal leiba saaksin teenida. Aga tegelikult oli juba promenaadil selge, et sellises kohas ei ole muud teha, kui lastekirjanikuks hakata. Nii et ma ei tea, kas ma üldse sügisel tagasi tulen. Kui M. ja Ruudi kolimisplaaniga nõus ei ole, siis vast ikka tulen.

Aa, nägin just ühte sürri unenägu. Magasin täna juba teist korda (esimene uni lõppes kell 5 Ruudi äratusega) ja vahetult enne ärkamist nägin, et olin neljast tütrest kõige noorem, elasin filmis, mille ajastu ja õhustik sarnanes väga sarjale "Väike maja preerias", mul olid isegi kaks punutud patsi, nagu tolle sarja peategelasel. Mul oli salajane armastus, keda mängis Leonardo Dicaprio (!) (noh, ma nagu tegelikult sain aru, et tegu on filmiga, aga samas ma ikka elasin selles reaalsuses) ja kes lubas mulle, et me põgenema hiljemalt 3-4 aasta pärast (ja kuna ma ju teadsin tegelikult selle filmi stsenaariumit, oli ka selge, et tegelikult me põgenemiseni ei jõua - midagi tuleb ette). Minu perekond tegeles rue-dega (hääldatakse "rüü"). Ostis maju ilma rue-võimaluseta ja müüs neid hiljem rue-võimalusega. Hulk aega kulus mul sellele, et välja selgitada, mida need rued tähendavad. Noh, kui sureb keegi väga austatud inimene, siis temaga sooritatakse rue, selgitati mulle. Balsameerimine? Mumifitseerimine? Ei, inimene pannakse enne surma mingisse ruumi, ja tema kondid jäetakse sinna, kuni kõik liha ja nahk on neilt lõplikult kadunud ja vahepeal sooritatakse nendega mingeid rituaale, loetakse loitse ja lauldakse laule. Ja hiljem on need kondid palju suurema väärtusega, seletas mulle mu äi (kes unenäo-filmis mängis mu isa). Rohkem ma ei julgenud pärida, sest eeldasin, et sellel ajal ei olnud kombeks lastel liiga palju suud pruukida.

jalgpall

Ruudil on kaks sõna: aitäh ja ei. Aga miskipärast on ta nendes sõnades täishäälikuühendid omavahel ära vahetanud ja nii ta ütlebki "eitäh" ja "äi". Absurd.

Eile lõppes etapp nende elus. Epohh, siiski, nagu M. parandas. Eile oli ju jalgpalli MM-i finaal. Ühel õhtul tahtsin muide meeleheitlikult mängu eest põgeneda ja helistasin Maarjale, kes vastas, et temast poleks nii või teisiti palju abi, kuna vaatab samuti jalgpalli. Reetur! Igaljuhul käib televiisoris nüüd eilse mängu kordus ja kuulen taas neid inspireerivaid sõnu: väravakütt ja väravahõngulie (võis ka olla, et need ei kostunudki televiisorist, vaid minu peast!). Kord (eelmise MM-i ajal, nimelt) panid need mind otsustama, et kunagi hakkan jalgpallipoeediks. Missugused sõnad! Väravakütt! Väravahõnguline! Ei, tuleb ikka mõista neid jalgpallifänne.

Ükspäev tegin taas ekskursiooni ja grupijuht soovis mulle head abiellumist (!?). Ütlesin, et olen juba abielus. Mida!? Millal!? Kui vana sa siis oled!? Siis sooviti mulle toredaid lapsi. Ütlesin, et mul on juba laps. What!? When did you manage to do that!? You are a kid yourself!!! See oli küll selline moment, mil tekkis tunne, et... eee... ma ei tea, no mida ma pean sulle nüüd ütlema?

täielik nördimus

Sattusin feissbukki ja mõtlesin, et vahetan oma profiili pildi ära. Meie arvuti on umbes fotodest, M. ju pildistab koguaeg nagu segane. Raudselt on minust hästi palju ilusaid pilte. Ainult vali ja võta. Nii. Avan fotode kausta ja vaatan. Remont, loodus, lehmad, läbu, meri, Ruudi, Ruudi, Ruudi ja Mirt, Meelis õllepudeliga, loodus ja lehmad, Ruudi, pulmad, läbud, remont, loodus, Meelis õllepudeliga ja ilma õllepudelita, sport, tänav, Meelis õllepudeliga, Ruudi ja loodus. Aga mina? Täiesti üdini naiselik probleem - mu mees ei pane mind tähele! Vähemalt tema kaamerasilm küll mitte. Kas mul jääb surmani feissbukki sama pilt või? Ma küsin, kas jääb või?
Võta või fotokas kätte ja hakka ise pildistama!
M. on ju laagris ja oleme Ruudiga kahekesi.

süütunne ja sport

Mulle meenus üks seik, õigemini üks seikade paar ja mul hakkas halb. Nimelt ma rääkisin ükspäev kedagi taga. Seda ikka juhtub, aga inimestega, kellele ma vaatan otsagi ilmega "Sa ei meeldi mulle!", õigemini küll ilmega "Ma teen sellist nägu, et sa meeldid mulle, aga tegelikult me kõik teame, et sa ei meeldi mulle." Aga temaga olin ma juba ammu mõttes rahu teinud, ta on isegi täitsa tore. Ja siis ütles keegi tema kohta mingi mürgise märkuse ja ma ütlesin, et olen sellest kuulnud jah. Ja kohutavalt halb hakkas. Ja võib-olla sellepärast ma ütlesingi talle järgmisel päeval halvasti. Et asi oleks natuke ausam. Aga see halvastiütlemine ei teinud asja paremaks. Veel nadim tunne on.
Ja siis muidugi üks veel nadim olukord poisiga, keda ma õnnitlesin kaks korda (!) kooli sissesaamise puhul, kuigi ta tegelikult ei saanud sisse.

Aga mul on hoopis midagi põnevamat! Mul on elu esimesed päris jooksutossud. Eile käisin nendega jooksmas, seljas vana reklaamsärk, jalas kulunud aeroobikapüksid ja siis... uhiuued läikivad niked. Nagu reklaamis. Ma ei teadnudki, et jooksmine võib olla nii kerge. Nii vetruv. Nii pehme. Nüüd ma olen tõeline sportlane.
Minu esimene spordi-teemaline postitus. Inspireeriud Maarja ohtratest spordi-postidest. Aga vot, Maarja, kui sul veel ei ole, siis osta kõikide oma säästude eest endale korralikud tossud ja sa ei kahetse. Siis me, kaks põhi-sportlast, võime sporditeemadel veel kaua vestleda.

kool

Oleme nüüd Kadiga kooliõed. Kusjuures seda ei juthunud mitte üks kord, et keegi pakkus, et me saame nüüd kursuseõdedeks. Mitu korda pidin seda loogikaviga lahti seletama ja ütlema, et päris esimesele kursusele ma enam õnneks tagasi minema ei pea. Õnneks, huh, tõesti. Varem see kõik tundus mulle nii kauge ja abstraktne, kogu see kooliskäimine. Nüüd, kus ta üha enam tõeliseks saab, hakkavad juba hirm ja tüdimus ja kõik muud negatiivsed emotsioonid kohale jõudma. Aga õnneks siiski kolmandale kursusele, mitte jälle esimesele.

Need sissesaamispeod on ilusad. Kuigi viibisin sellisel üritusel alles kolmandat korda ja alles teist korda pealtvaataja rollis. Ikka kuidagi autsaiderina, sest ei olnud ma eelmine kord see päris-vanemkursuslane, kuna teadsin, et sügisest enam kooli ei lähe, ja ei olnud ma seda ka seekord, kuna polnud kaks aastat vahepeal koolis käinud. Aga see rõõm ja see ootus ja see hirm ja segadus ja selgus, mis nende noorte silmades on, see on midagi nii ilusat, et selle tahaks kusagile talletada. Just niimoodi peakski läbi kogu elu minema. Ma viimasel ajal muide tunnen ka seda. Seda selgust ja tahet ja rõõmu. Aga abstraktselt. Niipea kui asjad muutuvad reaalseks, asendub see kõik hirmu ja rahutusega. Nagu elus ikka. Minu elus, ma pean silmas.

Oo, ja ma saan endale lõpuks ometi ristilapse.

Nüüd algavad minu viimased nädalad kodus ja Ruudiga. Juuli lõpust olen ma määramatuks ajaks töine.