segadus

Koguaeg on kiire. Aega on nagu muda ja teha pole mitte midagi, aga on kiire. Kodus suruvad peale remondijärgsed lahtipakkimised ja küürimised. Pidevalt nagu teen midagi, aga ikka on täpselt samma korratu, nagu meil ikka. Ma arvan, et see on mul mingi karma-värk, minu needus või eluülesanne. Et ükskõik, kui palju ma koristan ja pingutan, ikka ma ainult külvan segadust. Ja M. ei kuulu ka nende puhtuse-karmaga õnnistatute hulka. Ruudist ja tema pudrusöömistest ei ole üldse mõtet rääkida. Ühesõnaga, perekond Räpased, nii on ja jääb. Mis sest, et mina päevad läbi ainult pakin ja koristan.

Vaatasime teisipäeval Eurovisiooni eelvooru. Kusagil kümnenda loo juures enam ei jaksanud. Kõik olid ju täpselt ühesugused. Pole seda võistlust jälle mitu aastat jälginud ja ta oli veel lamedamaks muutunud. Tuli meelde, et kunagi oli ta vist midagi vingemat, kõik lood olid nii erilised, kogu üritus midagi suurt ja pidulikku. Või veel need hoopis vanad võistlused, kui mind veel sündinudki polnud, kui vägevad on kõik need must-valged onud ja tädid, kes laulavad oma ilusaid ballaade. Nüüd on ta muutunud värviliseks geiparaadiks, kus ei võistle enam laulud, vaid valgus, grimm, kostüümid, tantsud ja poolalasti inimesed. Ma tean, et ma kõlan väga lihtsameelselt ja et see on kõigile ammu selge, aga kuidagi kohutavalt kurb hakkas eile. Isegi naljakas ei olnud. Mõtlesin, et missugune kohutav raha rasikamine ja keskkonna saastamine. Milleks? Idee iseenesest kõlab ju väga kaunilt - kokku saavad kõik Euroopa riigid ja esitavad oma loo. Suhteliselt neutraalselt külmaks jätsid mind laulud, mille lüürika haakus nende lugude koreograafia ja viisi lamedusega: pidu-pidu-pidu-rõõm-rõõm-rõõm-tants-tants-tants. Eriti intrigeerisid aga sügava sõnumiga lood. Kõige geniaalsem neist kõlas umbes nii: "Miks me sureme? Miks me elame? Ainult mister Jumal teab!" ... ???
Ja siis on omaette klass veel neid lugusid, mille varjatud sõnum paljastab midagi taolist: eurovisoon on tegelikult hästi nõme. Tol päeval ma selliseid ei kohanud, aga võib-olla panin liiga vara televiisori kinni. Mäletan, et Eestit esindas üks selline laul paar aastat tagasi, ja see oli veel kurvem kui kõik teised lood kokku. Kogu see raha ja energia raiskamine lihtsalt selleks, et sõita kohale ja ütelda: te olete nõmedad. Igatpidi säästlikum oleks ju olnud selleteemalise artikli kirjutamine, kirja saatmine vms. Ja tegelikult oli see vist nii või teisiti üsna mõttetu katse, kuna selle võistluse sihtgrupp ei saanud väga ilmsest sõnumist aru, võistluse mittevaatajad ju niikuinii ei vaadanud. Juhtusin tol hetkel vestlema ühe türgi vahetusüliõpilasega, kes ütles, et olles veetnud paar kuud siin, saab ta aru, et tegemist on eesti huumoriga, aga et on üsna kindel, et tema kaasmaalased peavad seda meie arusaamiseks ühest heast euroloost. Nii et kahekordselt mahavisatud energia.

Ilmad külmad.
Tulge külla! M. ära ja me siin nii nõutud. Koristame... aga ei midagi.