zen

Kirjutan midagi mitte-eurovisiooni-teemalist ka.
Korteris, kus me elame, elas kunagi mu vanaema. Käisime tal tihti külas ja nii on siia kogunenud ka mõningaid meie ammuseid asju. Leidsin näiteks ühe õe vihiku, peale kirjutatud "Emakeel". Sees kaks äärmiselt huvitavat teksti. Esimesel lehel:

rasmus pontus ja lontu
tema polnud nende killast
kes tagantjärele oma
kannatuste üle kaeblevad
nüüd oli ta jälle vaba
ja rõõmus koer kes
tundis huvi üksnes
selle vastu mis ta peremees
järgmiseks välja mõtleb
ta peremees kuivatas varksi
pisarad

Diip. Ja teisel lehel:

JõuluMuinasjutt

Elas kord üks väike ingel ta tahtis väga inimeseks saada aga see ei õnnestunud tal kuidagi. Siis otsustas ta maa peale õnne otsima minna kui ta maa peale jõudis kohtus ta rebasega ja küsis Kallis rebane võiks sa mind inimeseks Muuta ja rebane Muutiski ja ingel oli elu lõppuni
ÕNNELIK

See on küll väga zen jutt. Eriti kammib see, et Muutmised on kõik suure tähega. Ja et viimane sõna (õnnelik) on kirjutatud eraldi reale ja väga suurelt.

Loodan, et õde ei pahanda, et ma tema tekstid siin avalikkuse ette tõin...

ikka sellest

Ei vaadanud eile siiski kuigi kaua Eurovisiooni. Mingi lugu käis telekas, rääkisime M.-iga juttu ja ta torkas vahele: See lugu võidab. Täna hommikul vara-vara saatsime Ruudiga M.-i auto peale. Ta sõitis poistega teatrite spordipäevadele. Küsisime muuseas, kes võitis. Ja toosama võitiski. Näe, mu mehel on prohvetlikud võimed! See oleks alles rõõm, olla eurovisooniprohvet.

Teatris me natuke pettusime. Mina olin terve tee M.-ile seletanud, et see on kindlasti midagi kohutavalt lahedat.

See on lihtsalt fenomenaalne, et selles blogis on praeguse seisuga kolm postitust ja need kõik on Eurovisiooni-teemalised. Ilmselt olen tegelikult kapi-eurovisioonifänn.
Nii me siin elame koos, perekond Räpased. Proua salajane eurovisoonifänn ja härra eurovisiooniprohvet.

vihm vihm vihm

Ei. Kuulasin hommikul Vikerraadiot. Jutu vahele lasti vanu Eurovisiooni võidulugusid. Pean oma sõnad kohati tagasi võtma. On paar lugu, mille puhul ilusad inimesed, sisutud sõnad, tants, kostüümid, grimmid ja maitsetult kokkusobitatud rahvamuusika elemendid on igati õigustatud. See ja see rokivad ikka täiega. Ja tegelikult ma tunnistan, et vaatan vist finaali ka. See peaks olema täna? Kui jaksan. Ja kui teatrist õigeks ajaks ikka tagasi jõuan. Nonii, Ruudi magab lõunaund, nii et mina hakkan nüüd koristama, nagu ikka, et segadus ikka segadusena püsiks.

segadus

Koguaeg on kiire. Aega on nagu muda ja teha pole mitte midagi, aga on kiire. Kodus suruvad peale remondijärgsed lahtipakkimised ja küürimised. Pidevalt nagu teen midagi, aga ikka on täpselt samma korratu, nagu meil ikka. Ma arvan, et see on mul mingi karma-värk, minu needus või eluülesanne. Et ükskõik, kui palju ma koristan ja pingutan, ikka ma ainult külvan segadust. Ja M. ei kuulu ka nende puhtuse-karmaga õnnistatute hulka. Ruudist ja tema pudrusöömistest ei ole üldse mõtet rääkida. Ühesõnaga, perekond Räpased, nii on ja jääb. Mis sest, et mina päevad läbi ainult pakin ja koristan.

Vaatasime teisipäeval Eurovisiooni eelvooru. Kusagil kümnenda loo juures enam ei jaksanud. Kõik olid ju täpselt ühesugused. Pole seda võistlust jälle mitu aastat jälginud ja ta oli veel lamedamaks muutunud. Tuli meelde, et kunagi oli ta vist midagi vingemat, kõik lood olid nii erilised, kogu üritus midagi suurt ja pidulikku. Või veel need hoopis vanad võistlused, kui mind veel sündinudki polnud, kui vägevad on kõik need must-valged onud ja tädid, kes laulavad oma ilusaid ballaade. Nüüd on ta muutunud värviliseks geiparaadiks, kus ei võistle enam laulud, vaid valgus, grimm, kostüümid, tantsud ja poolalasti inimesed. Ma tean, et ma kõlan väga lihtsameelselt ja et see on kõigile ammu selge, aga kuidagi kohutavalt kurb hakkas eile. Isegi naljakas ei olnud. Mõtlesin, et missugune kohutav raha rasikamine ja keskkonna saastamine. Milleks? Idee iseenesest kõlab ju väga kaunilt - kokku saavad kõik Euroopa riigid ja esitavad oma loo. Suhteliselt neutraalselt külmaks jätsid mind laulud, mille lüürika haakus nende lugude koreograafia ja viisi lamedusega: pidu-pidu-pidu-rõõm-rõõm-rõõm-tants-tants-tants. Eriti intrigeerisid aga sügava sõnumiga lood. Kõige geniaalsem neist kõlas umbes nii: "Miks me sureme? Miks me elame? Ainult mister Jumal teab!" ... ???
Ja siis on omaette klass veel neid lugusid, mille varjatud sõnum paljastab midagi taolist: eurovisoon on tegelikult hästi nõme. Tol päeval ma selliseid ei kohanud, aga võib-olla panin liiga vara televiisori kinni. Mäletan, et Eestit esindas üks selline laul paar aastat tagasi, ja see oli veel kurvem kui kõik teised lood kokku. Kogu see raha ja energia raiskamine lihtsalt selleks, et sõita kohale ja ütelda: te olete nõmedad. Igatpidi säästlikum oleks ju olnud selleteemalise artikli kirjutamine, kirja saatmine vms. Ja tegelikult oli see vist nii või teisiti üsna mõttetu katse, kuna selle võistluse sihtgrupp ei saanud väga ilmsest sõnumist aru, võistluse mittevaatajad ju niikuinii ei vaadanud. Juhtusin tol hetkel vestlema ühe türgi vahetusüliõpilasega, kes ütles, et olles veetnud paar kuud siin, saab ta aru, et tegemist on eesti huumoriga, aga et on üsna kindel, et tema kaasmaalased peavad seda meie arusaamiseks ühest heast euroloost. Nii et kahekordselt mahavisatud energia.

Ilmad külmad.
Tulge külla! M. ära ja me siin nii nõutud. Koristame... aga ei midagi.