mugavuselu ja imetlus

Meie elame endiselt squatteri-elu. Praegu squatime ema korteris, ema ise on reisil. Enne seda sqauttisime õe korteris, kes oli mitmeks nädalaks maale resideerunud. Vahepeal käisin mina Arktikas, maailma põhjapoolseimas linnas squattimas. Meie uue korteri valmimise tähtaeg on permanentselt „järgmisel nädalal”. Nii ilmselt jõuludeni.
Mägede ja põhjapõtrade vahel oli hea. Nii hea, et oli lausa kurb tagasi tulla. Aga kui siis järgmisel päeval Ruudiga rabamatkale läksime ja sellest järgmisel päeval ratsutamistrenni ette võtsime, tulid meelde head asjad, mis meil on – puud! Ja loomad!
Ja siis hakkasid mul võtted ja lõputuna näiv suvepuhkus (töötu-elu) sai läbi. Kuidagi imelik on olnud. Selline piinlik muiduleivasööja-tunne. Seal võtetel. Et selle eest mulle siis makstaksegi raha. Loen õe juurest pätsatud James Martini „The meaning on 21th century” ja ma ei teagi, kas oleks õigem keelduda tööst, mis on lõbus ja tore ja tulus, aga mis sihikindlalt toetab süsteemi, mis ei ole jätkusuutlik ja mis lõppeb varem või hiljem krahhiga. Mis see minu keeldumine annab, jah muidugi. Aga meie kõigi keeldumine annaks meie lastele planeedi, mille ressursid ei kahaneks järgmise poolsajandi jooksil olematuks, ja ühsikondliku süsteemi, mis oleks jätkusuutlik. Nooruse idealism, jah? Ei, pigem 21. sajandi lapsevanema realism. Aga jah, muidugi ei loobu ma millestki. Ja ma ei ole selle kõige pärast üldse masendunud. Masendunud olin ma umbes viis aastat tagasi, nüüd olen ma pigem huvitatud ja elevil. Et mis saab ja mis välja mõteldakse ja kas ma saan kuidagi aidata ja mida saan ma Ruudile eluks kaasa anda, et ta selles maailmas hakkama saaks.

Aga lisaks ökomuretsemisele olen ma hakanud ka fännama. Veel aasta tagasi imetlesin siiralt inimesi, kes oskavad midagi või kedagi täiesti irratsionaalselt ja ebaproportsionaalselt austada, armastada, jälgida... ühesõnaga fännata. Aga ma olen selle triki sellel suvel vist täitsa ära õppinud. Seal põhjamaal, Teravmägedel hakkasin ma fännama norra keelt (keeleõpe on nüüd üks minu sügisestest plaanidest), ja oi skandinaavia kultuuri ja mütoloogiat olen ma ju alati fännanud!, veel hakkasin ma seal fännama H.-d ja M.-i (mitte seda lapstööjõudu kuritarvitavat H.&M.-i poeketti (kust kõigest hoolimata enamik minu riideid pärineb), vaid noort kahe lapsega abielupaari, kes meid majutasid ja kellesse ma täiesti ära armusin, nii eraldi inimestena kui ennenägematult hästitoimiva kooslusena) siis fännan ma ju muidugi „Game of Thronesi”, suures lugemislummuses olen ma praegu ka „Anna Karenina” fänn, ma fännan jälle hobuseid ja ratsutamist (nagu lapsena), ma fännan muumisid ja endiselt fänname Ruudiga koos Harry Potterit. Ja ma olen ka täiesti andunud Michael Jacksoni fänn. Ei möödu päeva ilma tema lauludeta. No ei ole olnud sarmikamat inimest.

Õhtu on käes. Maasikad on söödud. Ruudi on vannis. Ja ma pole veel otsustanud, kas ma loen unujutuks „Anna Kareninat” või James Martinit. Endale muidugi. Ruudile loen „Härra Huud”.

suured asjad ja halvad asjad

Kõhutan oma ajutise peatuspaiga parkettpõrandal ja tarbin netipulga-intenetti. Müüsin oma korteri maha ja üleeile kolisime välja. Kuna meie uus kodu on alles valmimas, kolisime kõige täiega vanaema tühja korterisse. Ruudi on maal ja mina tunnen end nagu reisil. Puhkusele sõitmiseks ei peagi minema kaugemale kui Õismäele. Hotelli-tunne on küll. Rõduuks on lahti ja akna taga lehvitavad puud tuules lehti. Selline puhkusreisi-laadne toode. Käisin päeval raamatukogus (Õismäe raamatukogu on ju palju huvitavam kui kesk- või Kalamaja oma!), sirvisin ja laenutasin, jalutasin järveni ja mitu ringi ümber tiigi ja lugesin toas raamatut. Eile öösel vaatasin "Game of Thronesi" viienda hooaja lõpuni. K. oli just M.L.-ile seletanud, kui halb ja ebakvaliteetne see on. Ja mina ütlesin, et on jah, ma tean, aga see on nagu Coca-cola või hamburger. Et sa tead, et see on ei mõju hästi ja et see TEGELIKULT on halb, aga sa tahad veeeel ja vahel ju võib. M.L.-iga rääkisime sellest siis, kui jaanipäeval tagasi linna sõitsime. Veetsime jaanilaupäeva U. maakodus. Nagu vanainimesed kunagi - sõime natuke ja uinusime vara, et lastega seitsmest jälle ärgata.
Aga ei, hoolimata puhkusel olemisest, ei tea ma veel täpselt, mida edasi tegema hakkan. Kuigi ma tean valdkonda, mis mind väga-väga tõmbab, aga no... miks ma selle peale ei tulnud kümme aastat tagasi? Igaljuhul lühiajalised konkreetsed edasiõppimisplaanid on tehtud. Ja kõigist ei peagi ju maailmaparandajaid saama. Kui raha otsa lõppeb, teen CV-keskuse lahti.
Täna sain endale uue kapi ka. Tähendab mitte uue ja ära ostsin ta juba eile. Aga kätte sain täna. Ja kuna transpordiks oli vaja ühte meest abiks ja kõik meessoost isikud, kes mu telefoniraamatus on, sattusid olema täna Tallinnast ära või aitasid kellelgi teisel kolida, siis sain abiks ühe pooltuttava tuttava (selline meestööjõu põud!). Päris kummaline õhtu oli. Transportisin võõra inimese kesklinnast siia ja tagasi, et ta aitaks umbes kahe minutiga transportida mu kapi teisele korrusele. Aga kapp on ilus. Tulge kaema. Nii umbes paari nädala pärast. Uude koju.

Näed, selline ongi mu elu - diivnid ja kapid ja autod ja korterid. Asjad, asjad, asjad.

sada eurot

Esietendus oli eile ära ja nüüd ongi selline keskkoolilõputunne. Veel muidugi ei ole. Praegu on lihtsalt väga halb olla. Sest mul ju kipub nii olema, et mida hiljem ma magama lähen, seda varem ma ärkan ja seda kehvem mul järgmisel päeval olla on, veini me üldse parem ei maini. Nii et ma olen ikka vanainimene. Läheks iga õhtu kell üheksa magama, villased sokid jalas, ärkaks enne kukke ja koitu, vaataks aknast tööleminevaid naabreid ja lutsutaks klaaskompvekke. Aga seda kõike ma nüüd teha saangi. Üle aasta aja olen ma teadnud väga täpselt oma tööalast tulevikku kuni eilse päevani, viimase esietenduseni, nagu ma ise suure suuga manifesteerisin. Ja nüüd ootavad ees uued võimalused! Teisisõnu töötus.
Aga lõppeks - töö on ju kõigest üks aspekt meie elus, korrutan endale. Ja tegelikult leivaraha on ju pikaks ajaks kõrvale pandud. Mis tähendabki seda, et nüüd on natuke aega ka ELADA. Sest viimased viis aastat olen ma ikkagi ainult töötanud, muidugi õppinud ja natukene last kasvatanud ka (ja lahutanud ja umbes kolm korda veini joonud ja umbes viis raamatut läbi lugenud ja ahjaa väga palju teatris käinud). Aga tahaks vahelduseks, kasvõi mõned kuud lihtsalt olla. Elada. Ja mulle tundub, et minu puhul see tähendabki klaaskompvekkide lutsutamist ja aknast tööleminevate naabrite vahtimist. Aga see on täiesti okei.

Ja mitte ainult oma erialaga ei tahtnud ma eilsega lõppu teha, vaid väga paljude asjadega veel. Aga nende asjade juures on pistised, nagu ma just lugesin ühest targast raamatust. Asjad meie elus, mille üle me vingume, aga mis millegipärast ikka kusagile ei kao, annavad meile salaja pistist, ja nii me hoiamegi alateadlikult neist kinni. Tuleb lahti lasta. Nii mõnestki natuke heast, või pigem magusvalusast asjast, siis saavad minna ka need halvad teravvalusad asjad.

Läksingi muide oma unistuste diivanit ostma. Ja ära oli ostetud. Aga siis leidsin internetist samasuguse, aga valge kasutatud diivani ja praegu ma selle peal lesingi, läpakas süles, kohvitass kõrval. Suur ja pehme on. Ma võin nüüd hakata enda juures inimesi majutama! Ruudi imestas uut diivanit nähes, et kui palju see maksis. "Sada eurot," vastasin talle (hästi saadud ju, noh). "Vau! Sada eurot! Kust sa nii palju raha said?" imestas ta veel pikalt. Ja rääkis sellest kõigile, keda tol päeval kohtasime. Et emmel oli sada eurot! Mõtle, sada eurot! Eks need vabakutselised (endised) näitlejad elavad tõesti hästi, ma räägin!

Ma olen tegelikult vist lõpuks terve.
Ja mul on üks suur suur soov. Tavaliselt nad ju kipuvad täituma, eks?

Surma Teater ja unistuste diivan

Nägin täna unes, et ma sattusin teatrite teatrisse, tõelisse Teatrisse. See oli nagu Aristotelese mõisteid kasutades teatri algidee. See asus mingis muistses linnas, kõrbe ja mere vahel. Kaljupangal mere ääres oli selline mitmete tornide ja kuplitega ehitis. Ta meenutas kirikut, koosnes ebasümmeetriliselt erinevatest sopistustest, justkui kabelitest. Igal õhtul oli etendus. Selle alguses helistati suuri kellasid ja kõik linnarahvas tuli teatrisse. Teatri nimi oli Siriuse Teater ja selle sees olid kümned erinevad teatrid (need kabelite moodi sopistused või meie mõistes erinevad saalid). Kõik väiksed teatrid olid ümmargused kõrged saalid (tornid), seestpoolt väga uhked, nagu õigeusu kirikud ja igal teatril oli oma nimi. Iga nimi võttis kokku mingi inimeste jaoks eluliselt olulise valdkonna. Ühest ruumist sai jalutada teise, aga reeglina vaadati terve etedus ruumis ära ja alles siis mindi järgmisesse, vahepeal ei liigutud. Etendused olid eri saalides õhtuti erinevad, aga kordusid aeg-ajalt (nii nagu meiegi teatrites). Esimene saal, millest läbi minemata teistesse ruumidesse üldse ei saanudki, oli Surma Teater. Et vaadata teisi etendusi, tuli alati ära vaadata Surma Teatri etendus, siis võis edasi minna ja valikuid teha, et milliseid etendusi täna õhtul vaadata. Näitlejad (teatripersonal) küll olid ja nad osalesid aktiivselt etenduse protsessis, aga nad ei näidelnud. Nad pigem aitasid asjadel juhtuda. Nad oli nagu nukunäitlejad või pigem nagu rituaaliläbiviijad, šamaanid, vahendajad. Etendus toimus ümmarguse ruumi keskel, justkui hologrammina, tegelekult tuli ta kusagilt kõrgemast dimensioonist, ei allunud teatripersonali tahtele, ja publik seisis ringis ümber selle (näitlejad liigutasid vajadusel asju, abistasid ja paigutasid publikut jne). Kõik oli väga püha. Mina nägin ära ühe Surma Teatri etenduse. See nägi välja selline, et ruumi keskel lebas surnud mees, kes just oli hauda maetud. Ja umbes tunni aja vältel nägi publik detailselt ja tõetruult, kuidas tema keha lagunes põrmuks. Terve selle aja nägime aga tema hinge rännakut ühest ruumi otsast teise, sellega näidati, kuidas terve selle aja, kui keha laguneb ja ei ole veel mullaks muutunud, on hing rännakul, ta pole veel jõudnud oma päriskoju. Päriskoduks oli selline põlisrahvaste onnike. Seega ühel pool lagunevat surnut rändas pisike hing (ta nägi välja nagu koopajoonise mees, seega selline joonisfilmi tegelane) ja teisel pool surnut oli tema ema, kes mängis trummi ja leinas ja laulis. Ja see lein ja laul aitasid hingel liikuda. Publik teadis seda ja elas kaasa, et lein ja laul ei katkeks. Kõik oli äärmiselt pühalik ja ilus, samas aga rõve ja hirmus, lagunevast kehast õhkus füüsilise elu alasti ilu. Kui laip oli muutunud luudeks ja mullaks ja hing oli jõudnud päriskoju, sinna onnikesse, lõpetas ema laulu ja etendus lõppes. Hologrammiline kujutis kadus ja publik suundus mitmetest ustest järgmistesse saalidesse. Rohkem etendusi ma ei näinud. Aga ma olin kuulnud (mul oli see teadmine), et on olemas vist ka näiteks Seksuaalsuse Teater (seal olevat näidatud ükskord etendust vägistamisest) ja Andestamise Teater. Ja muidugi palju muid teatreid.

Õega ikka vahel lõõbime, et me oleme nõiad. Kui see ei ole nüüd nõia unenägu, siis ma küll ei tea. Mõtlesin, et saadan selle telegram.ee-sse, äkki avaldavad uudise pähe.

Aga üldiselt... on väike segadus. Eilne päev lõppes selle väikse segaduse pärast väga hilja, sest mul oli vaja minna L.-i juurde ja juua klaas veini. Õnneks L.-i väga ei huvita minu segadused ja selgused. Tema juures on kamin ja hea muusika (siis vahel harva, kui ta minu tahumatule maitsele vastu tuleb) ja kass.

Ja lisaks veel on kasvav ärevus seoses lavastusega, mille esietenduseni on jäänud alla kuu, aga me pole veel kõik korralikult kokkugi saanud, ruumist rääkimata. Ja seekord ma ei saa feilida, ma ei saa lati alt minna. Mitte iseenda jaoks.

Ja siis muidugi on see minu unistuste diivan. Keda ma kohtasin poes ja no see oli küll armastus esimesest silmapilgust (erinevalt Franzust), aga ma ei tea ma ei tea ma ei tea, ma ei saa seda endale lubada, õhkan ma sõbrannadele messengeris. Aga L. ütles mulle eile kindlalt: "Kui sa tahad seda uut diivanit, siis sa pead selle ju ostma." See on hea, kui sul on tarku ja pragmaatilisi sõpru, kes annavad mõislikku nõu! Aga mul on vaja kõigepelt vana maha müüa. Ja muide, see minu silmarõõm, ta pole üldsegi mitte uus, ta on taaskasutusdiivan, seega ökopatt on olematu. Kui te seda mõtlete. Sest ma ise mõtlen küll seda. Ja siis muidugi veel seda, et ma olen määramatu ajani siiski töötu inimene, kes ei saa end töötukassas ka arvele võtta, sest veits imelik oleks korra nädalas teleekraanil näidelda ja samal ajal ametnikele väita, et ma olen täitsa töötu. Nii et ma ei tea, kas uus diivan on hea mõte. Ei tea, mis seal Siriuse Teatris diivaniostu kohta näidatakse?

Ahjaa. Ja kui ise nalja teha ei oska, siis on hea oma last tsiteerida. Ükskord ta küsis minu käest, et kas lühike mitmuse osastav sõnast RAHA on RAHU. Ta muidugi ei väljendanud end nii keeruliselt (käändenimetusi me siiski veel kodus õppinud pole). Aga see mõte oli lahe. Et kui sul on palju RAHASID, siis sul on palju RAHU. Et keel on ikka lahe, tõdes ta siis. Aga kui ma sellest teistele rääkisin, siis tõmbasid nad kogu keelerõõmu maha ja ütlesid, et sõna RAHA ei käändu üldsegi nii, ja keegi uuris veel välja, et mis on tema tüüpsõna ja nõnda edasi. Aga asi pole ju üldse selles!

Vähenõudlikkus

Küll mõni inimene on ikka vähenõudlik. Täna hommikul teatas Ruudi, et tahab hakata vangla koristajaks. Sest nad pidavat saama sada eurot kuus palka, lisas ta imetlevalt.
Vot ei tea muidugi, kust nii täpne info pärineb.

Mina teen proove ja Ruudi on haige ja saab terveks ja jääb jälle haigeks ja saab terveks ja jääb jälle haigeks. Ja mulle tundub vahel, et mu pea plahvatab. Aga ainult lõputute haiguste ja proovde pärast. Muidu mitte. Muidu on veel võtted, mis on toredad, ja uus voodi, mida L. aitas mul kokku panna, ja kevadelõhn. Õnn, peaaegu.