Ja ongi aasta viimane päev. Ma mõtlesin enne kõik hoolega läbi. Arvestasin, et kui avanaaastaõhtul on korter segamini, siis on terve aasta korter segamini. Ja et kui jääb pesu pesemata, siis pesed terve aasta pesu. Ja oh mul oli palju plaane – lilled ümber istutada, kõik katkised asjad ära parandada, kapid korda teha, asjad läbi sorteerida, vanad asjad uuskasutusse ära viia, muidugi põrandad pesta ja tolmu võtta, külmkapp ära koristada... Aga kuhugi need päevad nagu kadusid (ma ütlen – tihe on see töötu inimese elu!) ja kui ma täna koju jõudsin (sest ühe iluprotseduuri ma vanarahvast vaguralt uskudes siiski võtsin ka ette, et olla terve 2015. aasta vähemalt imeilus (ja ma olen nüüd tõesti palju ilusam, kuigi ise seda ütlen, aga noh, keegi peab ju seda ütlema!)), siis otsustasin, et vähemalt võtan põrandad lõpuks tolmuimejaga üle. Ja mis siis selgus, oli see, et tolmuimeja oli vahepeal katki läinud. Igaljuhul ei läinud ta enam tööle. Nii ma siis küürutasin mööda põrandaid väikese kühvli ja harjaga, olin kuri ja närviline. Ja sain aru, et tegelikult on nii, et kellel vanaastaõhtul on korter korras, see on terve aasta viimase päeva hästi kuri ja koguaeg koristab (vähemalt minu puhul on vist küll nii). Ma tahtsin olla pigem mittekuri. Ja segamini on mu kodu terve järgmise aasta ju niikuinii! Milleks rikkuda oma närve?
Üks väga pikk aasta on olnud. Kuidagi nagu väga pikk.
Sain just kõhugripist terveks. See oli tore pomm-kõhugripp, mis plahvatas M.L.-i 30. juubelil ja paiskas pooled külalised järgmisteks päevadeks voodisse pikali. Aga vähemalt tegi Ruudi sel peol viktoriinis oma avaliku luuletajadebüüdi. Mina küll ütlesin esimese hooga, et see ei loe ja see on plagiaat, aga selgus, et M.L. hindas tema luulet kõrgelt. Ruudi M.L.-i kohta kirjutatud luuletus kõlas nii: „Juba linnukesed vä“ (ootamatu lõpp tuli sellest muidugi, et Ruudi lihtsalt väsis kirjutamast). Aga mulle meeldis siiski kõige rohkem Jüri-Robini luuletus. See kõlas nii: „30“.
Aga vähemalt olen ma nüüd palju ilusam. Mis iluprotseduur see täpselt oli, millele ma mitu tundi oma tänast kallist koristamisaega ohverdasin, seda ma parem ei maini. Ma ei ole ju tegelikult mingi tibi! Vähemalt tahtsin ma nii uskuda. Kuni tänaseni. Aga tuleb välja, et ma olen üks räpane tibi. Järgmisel aastal ilmselt küll, kui uskuda vanarahvast.
Ja nüüd vaatame Ruudiga aknast rakette – üks räpane tibi ja tema poeg, hinnatutd plagiaat-poeet. Mulle tundub, et tuleb hea aasta!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
issand, kas see oli minu süü, et see katki on!?! aga ma laenan lahkesti enda tolmuimejat, sest olgugi, et mul on tolmuallergikust poeg, siis ma ikka ei suuda end hästi kokku võtta. nojah, kuigi vana-aasta õhtul tõesti võtsin. tea, kas nüüd on terve aasta mu kodu iseeneslikult imepuhas?
Tead, hea luule üks omadusi on vist äkki ka see, et lõpetad õigel ajal!
Post a Comment