plagiaat ja räpane tibi

Ja ongi aasta viimane päev. Ma mõtlesin enne kõik hoolega läbi. Arvestasin, et kui avanaaastaõhtul on korter segamini, siis on terve aasta korter segamini. Ja et kui jääb pesu pesemata, siis pesed terve aasta pesu. Ja oh mul oli palju plaane – lilled ümber istutada, kõik katkised asjad ära parandada, kapid korda teha, asjad läbi sorteerida, vanad asjad uuskasutusse ära viia, muidugi põrandad pesta ja tolmu võtta, külmkapp ära koristada... Aga kuhugi need päevad nagu kadusid (ma ütlen – tihe on see töötu inimese elu!) ja kui ma täna koju jõudsin (sest ühe iluprotseduuri ma vanarahvast vaguralt uskudes siiski võtsin ka ette, et olla terve 2015. aasta vähemalt imeilus (ja ma olen nüüd tõesti palju ilusam, kuigi ise seda ütlen, aga noh, keegi peab ju seda ütlema!)), siis otsustasin, et vähemalt võtan põrandad lõpuks tolmuimejaga üle. Ja mis siis selgus, oli see, et tolmuimeja oli vahepeal katki läinud. Igaljuhul ei läinud ta enam tööle. Nii ma siis küürutasin mööda põrandaid väikese kühvli ja harjaga, olin kuri ja närviline. Ja sain aru, et tegelikult on nii, et kellel vanaastaõhtul on korter korras, see on terve aasta viimase päeva hästi kuri ja koguaeg koristab (vähemalt minu puhul on vist küll nii). Ma tahtsin olla pigem mittekuri. Ja segamini on mu kodu terve järgmise aasta ju niikuinii! Milleks rikkuda oma närve?

Üks väga pikk aasta on olnud. Kuidagi nagu väga pikk.

Sain just kõhugripist terveks. See oli tore pomm-kõhugripp, mis plahvatas M.L.-i 30. juubelil ja paiskas pooled külalised järgmisteks päevadeks voodisse pikali. Aga vähemalt tegi Ruudi sel peol viktoriinis oma avaliku luuletajadebüüdi. Mina küll ütlesin esimese hooga, et see ei loe ja see on plagiaat, aga selgus, et M.L. hindas tema luulet kõrgelt. Ruudi M.L.-i kohta kirjutatud luuletus kõlas nii: „Juba linnukesed vä“ (ootamatu lõpp tuli sellest muidugi, et Ruudi lihtsalt väsis kirjutamast). Aga mulle meeldis siiski kõige rohkem Jüri-Robini luuletus. See kõlas nii: „30“.

Aga vähemalt olen ma nüüd palju ilusam. Mis iluprotseduur see täpselt oli, millele ma mitu tundi oma tänast kallist koristamisaega ohverdasin, seda ma parem ei maini. Ma ei ole ju tegelikult mingi tibi! Vähemalt tahtsin ma nii uskuda. Kuni tänaseni. Aga tuleb välja, et ma olen üks räpane tibi. Järgmisel aastal ilmselt küll, kui uskuda vanarahvast.

Ja nüüd vaatame Ruudiga aknast rakette – üks räpane tibi ja tema poeg, hinnatutd plagiaat-poeet. Mulle tundub, et tuleb hea aasta!

ma olen tagasi!

Nüüd on nii, et tuleb hakata jälle kirjutama. Selline tunne tabas mind hommikul kell kuus, kui Ruudi oma päkapikkudelt saadud värviraamatuga minu voodisse prantsatas. Detsembrikuu jama on selles, et hommikud algavad kole vara, sest ühel väikesel äratajal läheb ärevusest uni ära ja siis on vaja mulle oma viimast sussisaaki näidata. Ja nendel hetkedel ma mõtlen, et ma olen ikka jube orgaaniline näitleja. Kuidas ma alguses unesegaselt ei saa aru, millega tegu, kuidas me siis koos uurime, et misasja täpselt need päkapikud täna on toonud, ja imestame, et kuidas nad küll just selle oskasid tuua. Eks Ruudi juba kuulutas ka mõned päevad tagasi, et Mammi juures ei käi vist päris päkapikud, vaid tundub, et Mammi paneb ise šokolaadimünte aknalauale, aga Ruudi pole suure ja viisaka poisina tahtnud seda lihtsalt välja öelda. Ja lasteaias olevat ka kasvatajad need, kes laste uneajal midagi ühise suure sussi sisse panevad. Ainult kodus käivad need päris-päris päkapikud. No vot, asi on näitlejakoolis, ma ütlen. Isegi kui ma nüüd 18 päeva pärast enam päriselt näitlejana ei tööta. Eks ma siis jätkangi hobinäitlejana ja minu tähetunnid (ja leivanumbrid) on need unised detsembrikuu hommikud, kui ma imestan, et mis arusaamatu asi see nüüd seal sussi sees oli. Sellest töölt äratulemisest hakkasin ma ükskord ammu kirjutama, aga mul on hea meel, et ma siis ei kirjutanud, sest see oleks olnud selline valus ja kibe kirjutamine, nüüd aga võin ma rõõmsalt öelda, et mul on hea meel, et mind lahkelt vastu võeti, ja mul on hea meel, et ma kaks ja pool aastat sellist tööd tegin, aga mul on palju parem meel, et varsti teen ma midagi hoopis muud. Mida täpselt, veel ei tea. Aga üldjoontes – ma ei jaksanud enam öelda sõnu, millesse ma ei usu, mis käivad vastu minu tõetundele, ja sõita lakkamatult ringi ja rõõmustada lapsi, kes pole minu omad, samas kui ma enda oma pole ammu-ammu näinud.

Niisiis, täna hommikul ostsustasin, et tuleb hakata kirjutama. Tegelikult juba eile õhtul. Kui Ruudi oli magama jäänud ja meie harrastusnäitleja oli oma esimese sirmitaguse etteaste sooritanud (värviraamatu sussi sisse pannud), tabas mind tohutu uni. Heitsin voodisse, aga suurest unest hoolimata oli mul selline tunne, et ma ei tohiks magama jääda, et midagi olulist on vaja teha. Tõusin istuli ja hakkasin lugema Ristikivi „Päevaraamatut“, mis ei läinud kokku minu unise rahutusega ja mida ma loen vist tegelikult täiesti valedel põhjustel – lihtsalt selleks, et lahti muukida ühte koodi, aru saada inimesest, kes on seda raamatut tarbinud nagu õhku ja vett viimased ma-ei-tea-kui-mitu aastat. Ja siis ma sain aru, et ma peaksin hoopis kirja kirjutama. Ja ma kirjutasin üle pika-pika aja ühe kirja. Lihtsalt kirja. Et välja kirjutad olulisi asju. Ja kui ma siis hommikul ärkasin, tundus kõige loogilisem asi kirjutada edasi. Blogi.

Vahepeal on juhtunud igasuguseid asju. Ruudi on juba suur ja ei pillu enam nii palju kuldseid fraase, mida siia üles noppida. Kuigi vahel ma ikka saadan L.-ile mõne sõnumi nende kuldsete 5. jaanuari sõnadega (neil nimelt on samal päeval sünnipäev ja nii ma otsingi nende loomustest sarnasusi), üks nendest sõnumitest sisaldab sellist Ruudi tsitaati: „Kui ma mõtlen, siis viivad mõtted mu paremale poole, kus ei ole midagi, ainult tühjus.“ Ootame kannatamatult esimest luulekogu!

Ja mina olen august välja tulnud (ikka tõesti august ja ikka tõesti päris välja), palju tööd teinud (ja sellist, mis mulle meeldib), leidnud oma hingesugulus-trupi, kellega võiks jäädagi teatrit tegema, kui olud oleksid teistsugused, olen korra õnnetult armunud ja teise korra veel, aga ma ei tahaks seda õnnetuseks nimetada, peesitanud õe maakodus ja sõitnud kõik Eesti väikelinnad läbi, värvinud juuksed punaseks ja kogunud raha, lugenud läbi palju toredaid raamatuid (suur osa neist on lasteraamatud, nagu arvata võib) ja vaadanud ära mõne toreda filmi (ja „Game of Thronesi“ esimese hooaja, aga sinna ta kahjuks jäi), põdenud läbi vähemalt kakskümmend erinevat haigust ja veetnud päevi (ka haige olemata) voodis pikali, lihtsalt väsimusest oimetuna. Ja oma isa maha matnud.

Franz elab hästi (kuigi jah, olen lõpuks hakanud aru saama, et ta tegelikult ju ei ELA) ja vahepeal on meiega elanud ka Karamell, Inge ja Vesta (need olid sedapuhku rotid, mitte autod).

Igaljuhul, veidi vähem kui kuu aega tagasi lõppes kõige ilusam prooviperiood mu elus, ja kuigi ma kartsin, et tunnen end pärast seda kuidagi üksiku ja tühjana, siis olen end just tundnud hoopis rikkama ja täidetuna, need inimesed jäävad niikuinii minu südamesse veel kauaks, ja me kohtume veel. Ja mina olen nüüd lõpuks suurem ja targem. Vaikselt on hakanud ligi hiilima tunne, et järksu ma hakkangi täiskasvanuks saama. Tasa-tasa, lõpuks.

melanhoolne

Isa tuli külla ja tõi mulle tagantjärele üsna tavatu ja isikupäratu jõulukingituse - juukseharja. Ma panin selle mõtlematult kõrvale, mul oli üldse meelest läinud, et vahepeal olid jõulud, ja piinlikkusega pidin nentima, et minul ei olnud tema jaoks mingit kingitust. Alles hiljem, kui ma oma pusas juuskeid peeglist nägin, tuli mulle meelde, et mul ju ei olnud juba ammu juukseharja ja mul oligi seda tegelikult väga vaja. Tundsin kummalist liigutust - minu eest hoolitsetakse. Ma isegi ei taibanud küsida, aga keegi nagu teadis, et mul on vaja juukseharja. Sellised seigad tuletavad meelde seda, et kõik need asjad (pigem inimesed, omadused, ressursid, kogemused jne), millest ma tunnen ennast ilmajäetud olevat, ei kuulugi mulle, et neid ei tooda mulle tagantjärele jõulukingituseks, sest tegelikult pole mul neid vaja. Aga vaadates seda pusa, mis mu pead kaunistas, oli üsna selge, et juukseharja ma vajasin, see oli täiesti minu jagu.

Ma pole ammu kirjutanud. Seda on mulle pidevalt meelde tuletatud. Olen olnud kriisis (kas tõesti? mina ja kriisis? kes oleks võinud seda arvata! täiesti ennekuulmatu!), olen palju nutnud ja vihastanud, kirunud ja andestanud, uuesti vihastanud, suurest imestusest ja vihast tuimestunud, otsuseid langetanud ja toibunud. Tokyos olen käinud (oli ju vaja saada teisele poole maakera) ja asjadest aru saanud. Nüüd sõuan jälle suure lahtilaskmise laineharjal. Kummaline selgus on saabunud ja imeline tulevik terendab mu ees. Aga sellest kõigest siis, kui on õige aeg. Praegu on õige aeg hoopis teistsugusteks asjadeks. Seda ütles keegi Hiiumaal, möödunud suve lõpus, ei mäleta, kas I. või tema ema, et elus on erinevaid aegu - aeg üksi olla, aeg teistega koos olla, aeg tööd teha ja aeg puhata, tuleb lihstalt aru saada, milleks aeg parasjagu paras on. Ja tavaliselt süda ütleb seda.

Olen veel paljust aru saanud. Seda kõike on tegelikult nii palju, et ei jõua sellest kirjutada. Ja suur osa neist asjadest on nii isiklikku laadi, et polegi vaja kirjutada. Aga muuseas olen mõistnud, et palveid tõesti võetakse kuulda ja soovid täituvad ja unistused lähevad täide, aga selle asja juures kipub olema üks suur-suur AGA. Palju agasid. Nimelt need asjad, mis sõna-sõnalise täpsusega sinu ellu ilmuvad ei pruugigi sind üllataval kombel õnnelikuks teha. Või veel hullem, need ei pruugi üldse olla sinu JAGU, sinu OMAD, vaid vägisi endale kistud. Ja siis sa seisad seal üksinda, nagu meeletu jonnihoo tulemusega suhkruvati saanud laps, kes saab aru, et see suhkruvatt ei maitse kohe üldse mitte kuidagi. On ainult üksindus ja veel suurem tühjus. Või siis sa ei saagi neid asju endale. Vaatad häämastusega, kuidas võtab kuju just täpselt see, millest sa unistasid, ja sel hetkel meenub sulle, et sa ju unustasid seda ENDALE küsida, ja nii sa siis saadki seda ainult eemalt vaadata. Ometi imetlusega. Oh, küll tahaks osata õigesti unistada.

Ja ikka on mul tunne, et ma olen nagu mingi juhe. Et päris asjad, need lood, millest räägitakse, juhtuvad minu kõrval, mind nendes lugudes ei mainita, aga ometi on mul mingi kummaline seotus nendega või isegi vastutus nende juhtumise eest. Selline juhtme-vastutus. Katsu sa ilma juhtmeta lampi põlema panna või televiisorit vaadata.

Ja veel on tunne, et olen rumal. Vahel kaob igasugune tahtmine kellegagi kohtuda ja suhelda, sest mul on lihtsalt nii piinlik oma rumaluse pärast. Siis ma natuke häbenen kodus ja loen ja häbenen veel ja lähen uuele katsele.

Kirjutada ka pikalt midagi ei osanud. Kuigi Ruudi teeb päevast-päeva head nalja. Aga lõpuks ma meenutangi ema selles paljukommenteeritud dokfilmis, mis jutustas muusikalisest imelapsest. Naist, kes defineeris ennast imelapse emana ja kurtis kaamerate ees ausalt oma poja ooperi esietendusel, et tunneb ennast tähelepanust kõrvalejäetuna - täna olevat ju TEMA PÄEV, miks keegi temaga ei tegele, miks teda ei filmita, tema käest ei küsita, kuidas ta ennast tunneb. See naine oli ju ka juhe, kui ma nüüd järele mõtlen. Aga siin see iva ongi, et ta oli kindlasti veel palju muud, aga ta lihtsalt oli selle muu tahapaanile jätnud ja ei otsinud enam seda. Ma olen kindlasti ka midagi peale juhtmeks olemise. Aga mis täpselt, ei tea. Aga varsti tean, mul on selline tunne küll.