skoor

Üleeile sooritas Ruudi jälle patjadelt patjadele hüppeid ja palus mul tema sooritusi hinnata.
"Kümme punkti!" hüüdsin pärast esimest katset ja Ruudi rõõmustas.
"Kümme punkti!" hüüdsin ka pärast teist katset, sest see oli ausõna üks väärt hüpe, aga Ruudi ei rõõmustanud enam.
"Kogu aeg kümme ja kümme, nii on ju igav!" pahandas ta.
"Aga kas sa siis ei tahagi saada alati palju punkte?" imestasin mina.
"Ei. Mõtle, kui sa ise suusataksid ja saaksid alati sada punkti ja sada punkti," püüdis ta olukorda mulle lahti seletada.
"Sa mõtled, et on igav, kui kogu aeg hästi läheb?" uurisin mina.
"Jah," vastas Ruudi enesestmõistetavalt.
Selline on see minu väike Suur Õpetaja.

Ja siis veel üks headest asjadest lapsevanemaks olemise juures on see, et saab lasteteatrit vaadata, sest tõesõna, minu kolm viimast lasteteatrielamust on ikka kaugelt ületanud minu viimaseid elamusi täiskasvanute teatris. Rääkimata alati heast lastekirjanduseklassikast ja nendest harvadest kordadest, kui oleme koos kinos käinud ja lahkunud mõlemad helge ja üleva emotsiooniga, mitte nagu siis, kui ma üksinda mingit ängifilmi vaatama sattun ja pärast kõik Kalamaja tänavad läbi kõnnin, et seda ängi endalt maha raputada.

Miks arvatakse, et ainult lapsed vajavad lihtsat ja siirast rõõmu?

esimene

Pole taas ammu kirjutanud. Naudin üsiolemist ja elu üht ilusaimat esimest jaanuari - pool päeva voodis raamatute (kaks luuleraamatut ja natuke Masingut) ja ajakirjadega (nii naiste-, pere- kui ka kultuuriajakirjad), seejärel pikk jalutuskäik mere äärde läbi hämarduva Kalamaja ja nüüd poole silmaga film (oi, kui igav!) ja ülejäänud pooleteisega arvutiekraan. Mõnus!
Vahepeal on olnud palju pidusid ja pidustusi. Sünnipäev, näiteks, mis kukkus ootamatult välja ühe elu ilusamaina (nagu see esimene jaanuargi). Just seetõttu, et ma ei oodanudki midagi. Ootustest lahtilaskmise meditatsioonid minu lemmikjoogakohas (nagu nimetas seda kohta ka mu õde) on õpetanud mind muutma sündmusi ja päevi enda jaoks ootamatult toredateks, just seetõttu, et ma pole midagi oodanud. Sünnipäeval sain ühe täiesti ootamatu (see on muutumas juba mu parasiitsõnaks!) kingituse ja sama ootamatu külalise ja sellest mulle tol päeval piisaski.
Ja siis oli esikapidu ja mitu jõulupidu ja muidugi aastavahetus ja nüüd algabki jaanuar, mis on alati üks must ja pikk ja külm ja kurb kuu. Ma parem ei ootagi midagi ilusat, nii oskan iga kauni hetke üle rõõmu tunda.

Ja eile hommikul vaatasin "Suve" ja nutsin - need Teele ja Toots olid ju nii ilusad ja õnnelikud. Täiesti opakas ikka.

Ja eile õhtul valasime tina ja minu tinakängar meenutab ankrut. Merele? Või vastupidi -sadamasse?

Ja veel et kass kolis vahepeal parematele jahimaadele, ja sõna otseses mõttes (mitte selles mõttes, et merekooli), nimelt ema sõbranna poja aiaga majja. Seal on tal õues tõelised jahimaad, mida ta siin, pisikeses korteris pidi endale meie kiuste ette kujutama.

Ja kinos olen käinud vahepeal. Ja teatris. Ja lugenud toredaid asju.

Ja mis kõige ootamatum- ma sain kümmekond päeva tagasi autojuhiload! Sooritasin sõidueksami esimese korraga, enneolematu!

Ja Balti Jaama silte on tore kokku lugeda, sest nii muutub elu luuletuseks:
"Kuum lavašš"
"Uus terrass"

Ja kui ma mõned päevad tagasi sõpradele lauamängus jälle kaotasin, alustasin optimistlikult: "Aga kellel ei vea õnnemängus," saades samas aru, et see lause tuleb lõpetada: "..sellel ei vea eraelus."

Aga unes helises minu uksekell (imelik, mõtlesin ma, tavaliselt ikka koputatakse (nimelt uksekell ei tööta tegelikkuses)) ja kui ma ukse avasin, seisis seal üks mu esivanemaist (kes ilmsi enam elavate hulgas ei seisa) ja tõi mulle omasõnutsi hilinenud jõulukingituse - roosa küünla. See oli väga ilus ja tähendsulik. Selle peale ärkasingi. Pärast neljatunnist und. Seni olen üllatavalt virk.

Noh, egas midagi, vastu uuele aastale!