suvelõpud

Sügis oleks nagu saabunud ja mina ravin ennast sügiseti kahe looga: selle ja sellega. Noh, ja muidugi see, sest vaatamata sellele, et ma olen ema, jään ma igavesti siiski ka emoks (see nutikas kalambuur ei ole mu enda välja mõeldud!). Noh, ja siis veel...

Eile käisin elus esimest korda peol tantsimas. Ja mõtlesin, et miks ma küll varem pole nii teinud. See, et sellistel pidudel peab midagi tarbima või kellegagi suhtlema, on müüt. Vahel ju võib vahetada ööune mõnetunnise tantsusessiooni vastu. Keha ütleb aitäh.

Üldse olen viimasel ajal ootamatult palju inimesi näinud ja ootamatult suures trajektooris ringi liikunud.

Ja kui ma D.-ga kokku pidin saama, ütlesin talle telefonis: "Mul lõppeb nii kolme-nelja ajal."
"Töö või?" küsis ta.
"Ei, proov. Või tähendab jah, töö. Töö? Jah, töö." Täiesti harjumatu mõte.

hapukurgihooaeg

Mis siis vahepeal on juhtunud?
Näiteks, kui ma Ruudile turult haupukurke ostsin, küsis müüa vene keeles, et kas ma ostan neid oma vennale. Ütlesin, et ikka pojale.
"Eta tvoi rebjonok? Njet!" hüüatas müüa.
"A skolka tebja ljet?" küsis ta siis.
"Tvatsat pjat."
"Njet," ütles müüa resoluutselt. "Pitnatsat!"
Egas midagi, ega mul tema otsusekindlusega polnud mõtet vaielda.
Ja samal õhtul, kui me Ruudiga lemmikloomatarvete poest välja astusime, tõi üks vene vanaema oma jonnivale lapselapsele eeskujuks Ruudit. "Vaata, see poiss üldse ei jonni. Aga miks sina jonnid? No vaata, kui hästi see poiss käitub. Ja see tüdruk ka," osutas ta minule. "Vaata, need lapsed oskavad käituda."
Ausalt, väsitab tegelikult.

Aga selles poes käisime me muidugi sellepärast, et meil on nüüd kodus viienädalane Vaarikas, pisike musta-valge kirju kassipoeg.
Olin just Amsterdamis (jah, see on asi, mida ma olen vahepeal teinud - natuke reisinud) ja tõotasin S.-le, et järgmise kassi, mida pakutakse, ma võtan (noh, teate, neid kasse, kellest keegi tahab lahti saada ja kellele keegi kodu otsib, on ju pidevalt nii palju). Ja siis me läksime välja ja astusime sisse ühte kirikusse (eriti tähendusrikas koht) ja õde helistas ja PALUS, et ma võtaksin endale ühe filmivõtetelt ülejäänud kiisupoja. Ja siis mul ei jäänudki muud üle. Praegu nad mürgeldavad Ruudiga.

Ja veel olen neli korda teatris käinud, ühe korra positiivselt jahmatatud saanud. Moosi olen keetnud kaksteist purki. Kooki olen teinud, koristanud vähe, päevitanud üldse mitte, trenni teimnud mõõdukalt, lugenud vähe, šokolaadi söönud - üllatus-üllatus - väga palju.

Aga üldiselt jah, M. arvas, et ma peaksin iga kord ühe euro maksma, kui ma jälle ütlen, et mul on juhe koos. Ma ei olnud sellega nõus - kust ma sellised summad peaksin välja võtma! Eriti arvestades seda, et kõik raha, mis ma vähegi kusagilt saan, jookseb otse mu sõiduõpetaja taskusse. Nojah, kui ma ühel päeval kurtsin, et mul pole ühtegi hobi, osutas M., et autokool ju ongi minu hobi. Jah, kui mõni käib aastast aastasse paar korda nädalas tennist mängimas (ja makasab selle eest päris palju), siis mina käin samamoodi sõidutunde võtmas. Eks see vist nii jääbki. Viisteist aastat veel ja siis saab juba Ruudi hakata mind õpetama.

Aga korraks Eestist ära saada oli tore.
Ja proovid on alanud. Ergo suvi on läbi.