huumorit

Pühendusega kursaõde K.J.-le:
M. viksis oma musti kingi ja Ruudi uuris seepeale: "Issi, kas su kingad on tehtud aafriklase nahast?"

Ja täna:
"Ruudi, palun ära pane enam suhu asju, mida sa maast leiad."
"Ei pane." Pikk paus. "Aga kui midagi huvitavat jälle leidub, ainult siis panen."

minu uus

Eile oli üks hüsteeriline päev. Algas nutmise ja tülitsemitega, jätkus bakalaureusekomisjoni ette minemisega, seejärel veel natuke nutmist, tülitsemisi ja tujutsemisi, siis sõidutund (minu elu kõige piinarikkamad kolmveerandtunnid on möödunud selles tumehallis Audis) ja siis sai mul kõigest villand, ma suundusin rattapoodi ja ostsin endale jalgratta. Kuna ma olin sellest ammu mõelnud ja rihtinud seda endale koolilõpukingiks, siis ma ei suutnud välja mõelda selleks paremat hetke. Sõitsin oma uue iludusega mööda linna ja ütlesin endale: "Palju õnne kooli lõpetamise puhul!" Ja siis ma läksin jooksma ja siis ma sõin hästi palju šokolaadi ja siis ma ajasin Ruudiga hea-tuju-juttu ja siis ma lappisin ära tülid ja mängisin ära etenduse ja lõpuks mul oligi tuju hea. Ja mul on hea meel! Mul hakkaski juba vahepeal natuke kahju, et see kool ära lõppeb, aga siiski... oo, ei, mul ei ole kahju. Kolm etendust ja lõpuaktus veel. Huuh.

Aga pühapäeval käisin K. juures kilesaunas ja imetlesin tema pooleliolevat maja ja unistusi ja plaane. Küsisin, kas teda ei kohuta see mõte, et siia ma nüüd terveks eluks jään ja siia mind maetakse ka. Ta ütles, et ei kohuta.

Ja kui kellelgi tekkis küsimus, mis värvi mu uus ratas on, siis... noh, mis värvi MINU ratas ikka on? Otseloomulikult ŠOKOLAADIpruun!

ära

Kui ma ei ole ammu kirjutanud midagi oma elus toimuvast, siis põhjuseks on see, et midagi väga ei toimugi. Kui ma paar päeva tagasi sõitsin M.-ga koos trammis ja ta hiljem ütles, et ma olin kuidagi ära olnud ja ma hakkasin selle üle juurdlema, miks ja kuhu ära ma siis kadusin, saingi aru, et olin jäänud mõtlema selle üle, et ma mitte midagi ei tee. Nagu ikka - alati on kiire, kusagile ega midagi ei jõua, aga tegelikult ei tee ma midagi. Juba märtsikuust peale ei ole mul proove, aprillikuust peale ei ole mul enam asja kooli, nädalaid ei ole ma käinud trennis ega näinud sõpru, ei ole väga palju lugenud, ei ole käinud kordagi teatris (kinost rääkimata), isegi koristada ega süüa teha ei ole ma jõudnud (kui ma juba sööki mainin, siis terve õhtu, öö ja hommiku olen veetnud VAHUKOOREST unistades, pean siiski Ruudi eilset haigust trotsides poodi jõudma). Aga hoolimata kõigest olen ma vist üle väga ja väga pika aja õnnelik, asjad on nagu paika loksunud. Saatsin just kirja, et ma siiski ei sõida suvel Prantsusmaale (kuhu ma vahepeal olin plaaninud minna), sest tung ära-ja-nii-kaugele-ja-nii-kauaks-kui-võimalik on vist kadunud.

Üks tore asi siiski juhtus. Jalutasime nii nädal tagasi Ruudiga Kalamajas ringi. Õigemini mina jalutasin, tema sõitis rattaga. Ja siis ta kukkus, lendas koos rattaga külili. Suures hädas üritas ta muidugi minust kinni haarata, sai sõrmede vahele mu püksisääre, minul juhtusid jalas olema lõdva kummiga haaremipüksid, mis sellise ootamatu tõmbamise peale muidugi alla vajusid ja vastu maad prantsatanud leksu alla kinni jäid. Nii ma siis seal seisin sekundi murdosa, juureldes selle üle, mida üks hea ema selles olukorras teeks - kas tõstaks kõigepealt püsti nutva lapse koos rattaga või tõmbaks üles oma täiesti alla tõmmaud püksid (JA me ei olnud sellel tänaval sugugi üksi!). Mina otsustasin siiski teise variandi kasuks, ja sellest polnud hullu midagi, sest nagu selgus, ei olnud Ruudi saanud üldse haiget, ta oli sellest külili prantsatamsisest ainult ehmatanud. Ja kui ma ta uuesti ratta selga upitasin, näitas ta teisel pool teed mulle oma lasetaiakaaslast, kes parasjagu oma isaga (!!!) kodu poole jalutas. Super!

Ootan K. saunapidu.