kühvel kaasa

Sellest unustasin kirjutada, et kui me emadepäeval vanaema hauale läksime ja ma Ruudile täpselt seletasin, mis ja milleks surnuaed üldse on, siis ta vaimustus sellest mõttest ja hüüdis: "Võtame siis kühvli ka kaasa ja kaevame maa sisse augu ja vaatame, kas me leiame maa alt surnud inimesi!"

Õues on jahe ja mina teen endiselt reisiplaane. Olin pikalt-pikalt haige ja nüüd valutab ainult natuke kurk.

putukad ja liiga lühike mees

Nägin juba mõnda aega tagasi unes, et sattusin ajamasinaga tulevikku, nii mitusada aastat ajas edasi. Otseloomulikult (nagu minu ökokatastroofidele aldis alateadvus suudab välja mõelda) oli kõik hävinenud - nii inimesed, loomad, taimed kui üldse kõik ilus ja looduslik. Jalutasin siis koos sõbraga (kellega, ei mäleta) trööstitult ringi - kõik oli hall ja meenutas tohutut prügimäge - inimesed olid enne täielikku väljasuremist (õigemini massienesetappu) suutnud ka kogu planeedi hävitada. Õhtu saabudes tundsime aga, et midagi nagu hakkas toimuma, mingi kummaline eelaimdus oli õhus. Ronisime siis mingite vanade roostetavate raudehitiste sisse peitu ja nägimegi, kuidas päeval nii vaikne ja hüljatud maa lõi järsku kihama - kõikjalt ronis välja hiiglasikke, nii viie meetri kõrguseid putukaid. Nad asusid oma suurte lõugade, kombitsate ja iminappadega haarama, mäluma ja ümbertöötlema kõike, mis neile ette jäi. Ainult nii ju saabki kõik taastuda, mõistsin õnnelikult. Missugune muu liik suudaks nii kiiresti nii suuri koguseid materjali hävitada ja ümbertöödelda. Tundsin end nii rahunenuna, et võisin selle peale lausa üles ärgata. Enam ma ei murtese. Mis siin ikka nii väga seda prügi sorteerida ja kilekotte uuesti kasutada - hiigelputukad ju töötlevad mõnesaja aasta pärast selle kõik ise ümber.

Ruudi aga paneb jätkuvalt kilde. Täna hommikul ütles ta mulle ilusti, et "emme, sul ainult üks suur kõht". Selline ootamatu kompliment võttis mu lausa sõnatuks. Kord küsis ta ühe meist mööduva (nii 150-160 cm pikkuse) mehe kohta kõva häälega, et "miks see mees on LIIGA lühike?". Ja M.-ilt küsis ta: "Kas "Käbi ei kuku kännust kaugele" tähenda seda, et mina olen kägu ja sina ei kuku minust kaugele?"

Mina olen aga vahelduseks haige (sellepärast leidsingi nii palju aega, et blogi kirjutada). Ruudi küsis eile õhtul juba murelikult, kas ma tahan oksendada, ja lisas siis: "Kui sa oksendada tahad, siis ma pean välja mõtlema, et kuhu sa saad oksendada. Äkki kilekotti?" Lõputöö tähtaeg oli üleeile, etendused hakkavad vaikselt ära lõppema ja kevad on ka käes (aga mina olen ikka haige, deem).

punalipp ja päiksepiste

Et siis meilegi on jõudnud see...
Täna hommikul küsis Ruudi putru süües: "Kas Mammit rünnati, kui ta oli laps?"
"Mh?"
"Ja kas sellepärast on punane lipp paha?"
Tuli meelde see, kuidas õelaps oli ujulas vene rahvusest naisele ja lapsele osutades meelde tuletanud, et "nad võtavad ju meilt majad ära!".
Jutustasin Ruudile nõukogude okupatsioonist ja ta küsis igaks juhuks üle: "Aga kas kollane lipp on hea? Ja kas roheline lipp on ka hea?"
Siis sõitsime loomaaeda. Sain selle aasta esimese päikesepiste - märk, et kevad on tõepoolest käes.
Ja üldse on läinud ootamatult hästi.

"Peamine on mitte kaotada meeleheidet!" ütles R.R. paar kuud tagasi talleomase huumoriga ja ma jätsin selle lause meelde, sest see sobiks ju nii kenasti minu elumotoks. Aga näed, nüüd on nagu hästi läinud. Ja ma hakkan tasapidi seda R.R.-i jaoks peamist unustama.

P. ütles mulle, et kui otsuse ära teed, muutub kõik kergemaks. "Ei," vastasin ma õnnetult. "Just siis ma alles hakkan põdema ja kahetsema." Pole veel hakanud. Järelikult oli õige otsus.

Aga reisile tahaks küll. Võimalikult kaugele, võimalikult pikaks ajaks.
Nii et palun, keegi võiks mind kaheks nädalaks näiteks Firenzesse (lõptesin just Aare Pilve "Ramadaani" lugemise) organiseerida! (See on ju umbes sama tagasihoidlik palve, nagu Olümpia küpsised?)

Kook jahtub. Võtame selle õhtul M.-i juurde grillpeole kaasa. Kevad!
Ja mul on KÕIK päevad peaagu VABAD ja see ei ole enam selline hirmutav lõputu vabadus, mis näis kestvat elu lõpuni, vaid positiivne, oodatud, puhkustandev vabadus, mis üks hetk siiski õnneks lõppeb.