raketid ja šampus

Ruudi laulab:

Põdral maja metsa sees
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe saad teada, miks jänes käppa annab!
Põdral maja metsa sees
Väiksest aknast välja vaatab
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe saad teada, miks põder ukse lahti teeb!
Põdral maja metsa sees
Väiksest aknast välja vaatab
Jänes jookseb kõigest väest
Lävel seisma jääb
Kopp-kopp! Lahti tee
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe sad teada, kes seal metsas oli!
Metsas kuri jahimees
Jänes, tuppa tule sa
Anna käppa ka!

Ja iga kord, kui Ruudi minult küsis, mida mina Jõuluvanalt kingiks tahan (ise kiirelt lisades, et tema tahab kolme asja: tuletõrjeautot, tuletõrjeinimest ja tuletõrjehiirt), püüdsin ma vastata midagi sellist, mis annaks talle aimu õigetest väärtustest siin elus - et soovin palju lund või uut sõpra või võimalust olla lähedastega koos. Aga ometi olin ma sunnitud tunnistama, et ootan ka lauamängu nimega "Dixit". Selle Jõuluvana mulle ka loomulikult tõi, aga nüüd selgub, et 100 sõpra on tõesti parem kui 100 krooni ja et oleksin pidanud ikkagi soovima sõpru ja lund materiaalsete asjade asemel, sest mis sa selle lauamänguga ikka teed, kui pole seda kellegagi mängida. Ja nii ma muudkui ootan ja kibelen, et sattuks kunagi vähegi suuremasse seltskonda, et lõpuks-lõpuks-lõpuks saaks ometi ühe Dixiti-maratoni teha (kuigi üks lühike mäng M.L-i ja R.-iga oli ka super). Nii et Dixiti-huvilised, ma ootan teid!

Aga igaljuhul: ilusat vana-aasta õhtut ja suurepäraseid kohtumisi (loodetavasti koos Dixitiga) uuel aastal!

luule

Mul on ikka nii uskumatult loov laps. Jõuludeks kirjutas ta ise luuletuse. Jõuluvana nähes tabas teda küll rambipalavik ja neid tekste ja viise, mis selles hirmsas olukorras meenusid, ei olnud palju. Aga oma luuletust luges ta veel päevi hiljem kõigile teistele huvilitele ette. See kõlab nii:

Emme, mis sa teed?
Issi, mis sa teed?
Ruudi,mis sa teed?

Ja lõppu tavatseb ta lisada: Selline luuletus.

Aga vähemalt korra päevas vajub mul küll suu imestusest lahti neid sõnamänge ja minivaimukusi kuuldes. Eile ladus ta klotse erinevates kombinatsioonides põrandale ja lasi mul arvata, mida need kombinatsioonid kujutavad. Seejärel seletas ta mulle, mis häält teevad tema erinevad riided. Ja see pole üldse ülepaisutatud lastepsühholoogide jutt, et nad suudavad näha võileivas rongi ja juukseklambris krokodilli ja puuhalus ussi. Mäng ei lakka kunagi.
Joonistada talle ei meeldi (kuigi ma olen nii lootnud, et ehk kasvab temast kunstnik) ja tähti ta ka ei kirjuta, erinevalt oma hüperandekatest sugulastest, aga arvestades tema oskust tekstiga mängida, ennustaksin ma talle suurt tulevikku kirjaniku või luuletajana.

Ja jõulud möödusid seekord ilma suuremate lagunematu materjali hunnikuteta. Saime praktilisi ja äratarbitavaid kingitusi, mis tegid tuju heaks.

See oli vist kõige irooniavabam blogisissekanne, mis ma viimasel ajal olen teinud. Ja näed, nagu selgub, siis kõrgema klassi irooniat ma ei mõista. Seda peab mulle näpuga näitama ja siis ma ka ei usu. Kergeusklik usaldaja, nagu ma olen.

jõulune

Ruudi on vahepeal pildunud kilde, nii et vähe pole. Aga praegu ei meenu midagi. Päkapikud käivad, päevad mööduvad Jõuluvana-ootuses. "Aga paneme täna küünlad põlema, sest nii on ilus, sest on jõuluaeg," räägib Ruudi elutargalt. Piparkooke oleme ka teinud, kaks korda ja kollase kaskuuriga (nagu ütleb Ruudi).

Vahepeal oli paar pidu ja minu unevarud jäid nii nulli, et päevad tõmbusid halliks ja ise muutusin pahuraks. Nüüd sain kaks ööd väga ja väga pikalt magada (nii pikalt, et ma olin viimase kolme aasta jooksul unustanud, et ma oskangi üldse nii kaua järjest magada).

Ilmad on vihmased (kuigi jõuluajalt võiks oodata muud).

Aga selle kõige kõrval... elu on ikka kohati liigagi kummaline ja ettearvamatu.