küsitav

Mulle kingiti ootamatult paar vaba tundi. Selleks, et panna filosoofia ettekanne kokku ja korrata homseks etenduseks teksti. Ja siis peaks veel millalgi Rahvusraamatukokku minema. Magada pole ka ammu saanud. Vabad päevad - millal teie veel tulete? See hullumeelsus on jälle alanud. Ainus nõks on sellega mitte kaasa minna, mitte hulluks minna.
Õnn seisnebki olukorraga leppimises, otsustati täna ühiselt. Aga samas, selles koolis on ikka tunde ja loenguid, mille pärast tasub käia. Olen tänasest hommikust endiselt lummatud.

klassika

Vanaema: "Ruudi, sa magad nagu mõni askeet."
Ruudi: "Ei, askeeti pandakse leiva peale."
See on ju klassika.

Ja nüüd mängib ta legoklotsidest tehtud laevdega ja üks laev ütleb teisele: "Mul on kuri keel!"
"Sul on kuri keel?" imestan mina.
"Jah, siin kapi sees," vastab üks laevadest. Aga siis juba Ruudi seletabki, et kõik need pole laevad, vaid üks neist on tupelkopp (ehk siis Superkopp(???)). Ja väike laev ütleb mitmeid kordi Superkoppale: "Mina ei karda sind." Ja siis nad lähevad koos arsti juurde, sest väiksel laeval on palavik. Imestamist igaks päevaks.

aabitsk

Ruudi: "Loe mõmmiaabitskat!"
Mina: "Millist lugu ma loen?"
Ruudi: "Loe teda, kus... Mõmmi kõnnib kuudikus. Mõmmi käib kaadikus. Mõmmi uitab aadal. Ta eksib ära. Künkal kassab kõlge kuusk. Mõmmi ronib kuude ossa. Ta tahab vaadata, kus kodu on. Äkki õikab keegi ladast: "Kuukuuu! Kuukuuu! Kuukuu!" Oks teeb praks. Mõmmi kukub alla. Ta käpad saavad aiget. Kuuse ladast kostab edasi: "Kuukuuu! Kuukuuu! Kuukuuuu!" "Ma juba kukkusin," pahandab Mõmmi, "mis sa enam üiad!""
Mina: !!!!????? "Sul on see lugu ju täiesti peas. Mis ma loen sellest siis sulle. Ma loen hoopis mingit muud lugu. Ma loen Konna-Lonnist."
Ruudi: "Ei, loe teda teist lugu!"
Mina: "Millist lugu?"
Ruudi: "Loe teda, kus... Mõmmi kõnnib kuudikus. Mõmmi käib kaadikus... jne jne jne"
Nii võib see jätkuda lõputult.
Sõnaga - tal on Mõmmi-aabits üsna peas. Koos igasuguste naljakate sõnadega, mida kuigi palju ei kasutata, ja iganenud kõnekäändudega.

Aga P. lasi mulle eile ühte üheksakümnendate hitti ja mul hakkas selle peale mõte pikaks õhtuks tööle kõikide nende üheksakümnendate hittide suunas ja mulle meenus see lugu. Seda ma siis kuulasin salaja kodus keskkooli ajal, tehes samal ajal nägu, et selline muusika mulle küll ei meeldi. R. saatis mulle selle loo ja isegi mu ustav sõber K. põlgas mind selle kuulamise pärast. Oh, aga praegugi olen sunnitud tunnistama, et see on ikka ületamatult kaasahaarav lugu. Nii palju olen ma nende aastatega arenenud ja muutunud (kuigi vahel, leides end mõnest ootamatust seltskonnast, tundub, et sugugi mitte), et nüüd julgen ma seda tunnistada.
Aga selleks, et mahendada nii pöörast ülestunnitust, avaldan teisegi loo, mida ma viimasel ajal olen kuulanud miskipärast väga palju.
Ja siis see, mida Maarja kunagi oma blogis linkis, ja mida ma jäingi kuulama kevadest peale, iga päev.
Võib-olla sõnade pärast.
Võib-olla kuulan ma eelviimast lugu ka sõnade pärast. Kuigi nad on kurvad.
Aa, aga kõige kurvem lugu on siiski see.
Nii, see postitus läks nüüd küll liiga ülestunnistuslikuks!
Ja nüüd jääb mulje, nagu mul polekski muud teha, kui päevad läbi juutuubis passida. Nähh, oleks see ainult nii!