kool

"Ruudi, kus sa nii hästi selga sügama õppisid?"
"Koolis."
"Millises koolis?"
"Kirikukoolis. Seal on teater ka."
???

Täna hommikul seisis ta tükk aega kõrv vastu külmkappi ja ütles mitu korda vaikselt: "Emme, tule vaata. Külmkapp töötab."

Ja mina olen jälle kooli elama kolinud. Ööseks tulen koju, heal juhul. Aga homme on meil peaaegu viimane eksam ja siis ongi ainult proovid. Tohutu väsimus on peal, ükskõik kui palju öösel ka ei magaks.

väike huumor igas päevas

Ruudi jalutas täna M.-iga pargis ja osutas plastikkäimlatele: "Politsei kodu!"

Üldiselt on huumorit vähe, aga küll me toibume.

endiselt

"Ruudi, kas Marie on su sõber?"
"Jah-jah."
"Aga kas Miti on su sõber?"
"Jah-jah."
"Kes veel on sinu sõber?"
"Eesti lipp"

patrioot

Rääkides veel väikesest patrioodist, siis ta on uinunud juba kaks õhtut järjest eesti lipp kaisus. Ta sai selle lastemuuseumist, kus nad vanaemaga käisid, ja sellest ajast peale on see talle üha olulisemaks muutunud. Terminit "eesti lipp" teab ta muidugi juba väga ammu. Tegelikult natukene hirmutav, kas pole?

kevad

Magada jõuab hauas ka, kinnitan ma endale, ikka endiselt. Olen juba mitmendat ööd järjest vahetanud une elu parima (hilis)õhtu vastu. Ja see ongi ilus, et igal õhtul on mul tunne, et just see on elu parim. Kauaplaanitud väljamagamine Peterburis (käisime kursusega reisimas ja võõrsil etendust mängimas) osutus muidugi täitumatuks unistuseks, aga see-eest sõitsin ma öisel Neval ja nägin linna, mis mulle meeldis pea sama palju kui London. Väljamagamisest ei tulnud ka Tallinnas midagi välja. Eile käisin sõpradel külas ja üle tüki aja ei olnud mul koguaeg sees kriipivat tunnet, et peaks juba minema hakkama. Tegelikult siiski läksin, üsnagi vara, aga arvestades seda, et Ruudi äratas mind täna hommikul taaskord poole kuue paiku, ei olnud minu öine laekumine just kuigi varajane. Aga elama peab ju ka, kinnitame M.-iga pidevalt teineteisele. Ja elada saabki ju ainult uneajast. Lugeda saab ainult uneajast. Kooliasjadega saab tegeleda uneajast. Teatriski käia ja sõpru näha saab uneajast.
Ja kevad on sajaga pähe löönud, nagu me K.-ga ühel päeval ühiselt tõdesime. Nii palju energiat ja lõputu hea tuju - ma ei tunne ennast ära! Ikka ja jälle kahtlustan seda maniakaal-depressiivsuse maniakaalset faasi (nali!).

Kui keegi ehk mäletab, siis aasta tagasi tõestasin end suurepärase eurovisiooni-blogijana (taaskord väike nali!). Seekord läks aga see suursündmus minust suure kaarega mööda. Ma isegi ei tea, kes võitis.

Õues on kõik nii roheline ja lõhnab hästi. Ruudi on vahepeal jälle targemaks kasvanud. Venemaa-reis oli tõeliselt ilus, aga kahjuks, kui Ruudi mind pärast öist sõidult tagasitulemist hommikul äratas ja nad M.-ga küsisid, kuidas Venemaa siis oli, ütlesin selle, mis mulle viimasena sellest maast meelde jäi - Peterburi äärelinnad ja pisikesed vene külad. Hästi-hästi kole. Ja veel pikalt, õhtulgi, jutustas Ruudi, et Venemaa on ätti-ätti kole. Nii vist kasvavadki halvas mõttes patrioodid.

Ja mul on Tallinnas ka nii toredad sõbrad. Ma olen neisse nii armunud. Ja kevadesse üldse.