sada eurot

Esietendus oli eile ära ja nüüd ongi selline keskkoolilõputunne. Veel muidugi ei ole. Praegu on lihtsalt väga halb olla. Sest mul ju kipub nii olema, et mida hiljem ma magama lähen, seda varem ma ärkan ja seda kehvem mul järgmisel päeval olla on, veini me üldse parem ei maini. Nii et ma olen ikka vanainimene. Läheks iga õhtu kell üheksa magama, villased sokid jalas, ärkaks enne kukke ja koitu, vaataks aknast tööleminevaid naabreid ja lutsutaks klaaskompvekke. Aga seda kõike ma nüüd teha saangi. Üle aasta aja olen ma teadnud väga täpselt oma tööalast tulevikku kuni eilse päevani, viimase esietenduseni, nagu ma ise suure suuga manifesteerisin. Ja nüüd ootavad ees uued võimalused! Teisisõnu töötus.
Aga lõppeks - töö on ju kõigest üks aspekt meie elus, korrutan endale. Ja tegelikult leivaraha on ju pikaks ajaks kõrvale pandud. Mis tähendabki seda, et nüüd on natuke aega ka ELADA. Sest viimased viis aastat olen ma ikkagi ainult töötanud, muidugi õppinud ja natukene last kasvatanud ka (ja lahutanud ja umbes kolm korda veini joonud ja umbes viis raamatut läbi lugenud ja ahjaa väga palju teatris käinud). Aga tahaks vahelduseks, kasvõi mõned kuud lihtsalt olla. Elada. Ja mulle tundub, et minu puhul see tähendabki klaaskompvekkide lutsutamist ja aknast tööleminevate naabrite vahtimist. Aga see on täiesti okei.

Ja mitte ainult oma erialaga ei tahtnud ma eilsega lõppu teha, vaid väga paljude asjadega veel. Aga nende asjade juures on pistised, nagu ma just lugesin ühest targast raamatust. Asjad meie elus, mille üle me vingume, aga mis millegipärast ikka kusagile ei kao, annavad meile salaja pistist, ja nii me hoiamegi alateadlikult neist kinni. Tuleb lahti lasta. Nii mõnestki natuke heast, või pigem magusvalusast asjast, siis saavad minna ka need halvad teravvalusad asjad.

Läksingi muide oma unistuste diivanit ostma. Ja ära oli ostetud. Aga siis leidsin internetist samasuguse, aga valge kasutatud diivani ja praegu ma selle peal lesingi, läpakas süles, kohvitass kõrval. Suur ja pehme on. Ma võin nüüd hakata enda juures inimesi majutama! Ruudi imestas uut diivanit nähes, et kui palju see maksis. "Sada eurot," vastasin talle (hästi saadud ju, noh). "Vau! Sada eurot! Kust sa nii palju raha said?" imestas ta veel pikalt. Ja rääkis sellest kõigile, keda tol päeval kohtasime. Et emmel oli sada eurot! Mõtle, sada eurot! Eks need vabakutselised (endised) näitlejad elavad tõesti hästi, ma räägin!

Ma olen tegelikult vist lõpuks terve.
Ja mul on üks suur suur soov. Tavaliselt nad ju kipuvad täituma, eks?