Surma Teater ja unistuste diivan

Nägin täna unes, et ma sattusin teatrite teatrisse, tõelisse Teatrisse. See oli nagu Aristotelese mõisteid kasutades teatri algidee. See asus mingis muistses linnas, kõrbe ja mere vahel. Kaljupangal mere ääres oli selline mitmete tornide ja kuplitega ehitis. Ta meenutas kirikut, koosnes ebasümmeetriliselt erinevatest sopistustest, justkui kabelitest. Igal õhtul oli etendus. Selle alguses helistati suuri kellasid ja kõik linnarahvas tuli teatrisse. Teatri nimi oli Siriuse Teater ja selle sees olid kümned erinevad teatrid (need kabelite moodi sopistused või meie mõistes erinevad saalid). Kõik väiksed teatrid olid ümmargused kõrged saalid (tornid), seestpoolt väga uhked, nagu õigeusu kirikud ja igal teatril oli oma nimi. Iga nimi võttis kokku mingi inimeste jaoks eluliselt olulise valdkonna. Ühest ruumist sai jalutada teise, aga reeglina vaadati terve etedus ruumis ära ja alles siis mindi järgmisesse, vahepeal ei liigutud. Etendused olid eri saalides õhtuti erinevad, aga kordusid aeg-ajalt (nii nagu meiegi teatrites). Esimene saal, millest läbi minemata teistesse ruumidesse üldse ei saanudki, oli Surma Teater. Et vaadata teisi etendusi, tuli alati ära vaadata Surma Teatri etendus, siis võis edasi minna ja valikuid teha, et milliseid etendusi täna õhtul vaadata. Näitlejad (teatripersonal) küll olid ja nad osalesid aktiivselt etenduse protsessis, aga nad ei näidelnud. Nad pigem aitasid asjadel juhtuda. Nad oli nagu nukunäitlejad või pigem nagu rituaaliläbiviijad, šamaanid, vahendajad. Etendus toimus ümmarguse ruumi keskel, justkui hologrammina, tegelekult tuli ta kusagilt kõrgemast dimensioonist, ei allunud teatripersonali tahtele, ja publik seisis ringis ümber selle (näitlejad liigutasid vajadusel asju, abistasid ja paigutasid publikut jne). Kõik oli väga püha. Mina nägin ära ühe Surma Teatri etenduse. See nägi välja selline, et ruumi keskel lebas surnud mees, kes just oli hauda maetud. Ja umbes tunni aja vältel nägi publik detailselt ja tõetruult, kuidas tema keha lagunes põrmuks. Terve selle aja nägime aga tema hinge rännakut ühest ruumi otsast teise, sellega näidati, kuidas terve selle aja, kui keha laguneb ja ei ole veel mullaks muutunud, on hing rännakul, ta pole veel jõudnud oma päriskoju. Päriskoduks oli selline põlisrahvaste onnike. Seega ühel pool lagunevat surnut rändas pisike hing (ta nägi välja nagu koopajoonise mees, seega selline joonisfilmi tegelane) ja teisel pool surnut oli tema ema, kes mängis trummi ja leinas ja laulis. Ja see lein ja laul aitasid hingel liikuda. Publik teadis seda ja elas kaasa, et lein ja laul ei katkeks. Kõik oli äärmiselt pühalik ja ilus, samas aga rõve ja hirmus, lagunevast kehast õhkus füüsilise elu alasti ilu. Kui laip oli muutunud luudeks ja mullaks ja hing oli jõudnud päriskoju, sinna onnikesse, lõpetas ema laulu ja etendus lõppes. Hologrammiline kujutis kadus ja publik suundus mitmetest ustest järgmistesse saalidesse. Rohkem etendusi ma ei näinud. Aga ma olin kuulnud (mul oli see teadmine), et on olemas vist ka näiteks Seksuaalsuse Teater (seal olevat näidatud ükskord etendust vägistamisest) ja Andestamise Teater. Ja muidugi palju muid teatreid.

Õega ikka vahel lõõbime, et me oleme nõiad. Kui see ei ole nüüd nõia unenägu, siis ma küll ei tea. Mõtlesin, et saadan selle telegram.ee-sse, äkki avaldavad uudise pähe.

Aga üldiselt... on väike segadus. Eilne päev lõppes selle väikse segaduse pärast väga hilja, sest mul oli vaja minna L.-i juurde ja juua klaas veini. Õnneks L.-i väga ei huvita minu segadused ja selgused. Tema juures on kamin ja hea muusika (siis vahel harva, kui ta minu tahumatule maitsele vastu tuleb) ja kass.

Ja lisaks veel on kasvav ärevus seoses lavastusega, mille esietenduseni on jäänud alla kuu, aga me pole veel kõik korralikult kokkugi saanud, ruumist rääkimata. Ja seekord ma ei saa feilida, ma ei saa lati alt minna. Mitte iseenda jaoks.

Ja siis muidugi on see minu unistuste diivan. Keda ma kohtasin poes ja no see oli küll armastus esimesest silmapilgust (erinevalt Franzust), aga ma ei tea ma ei tea ma ei tea, ma ei saa seda endale lubada, õhkan ma sõbrannadele messengeris. Aga L. ütles mulle eile kindlalt: "Kui sa tahad seda uut diivanit, siis sa pead selle ju ostma." See on hea, kui sul on tarku ja pragmaatilisi sõpru, kes annavad mõislikku nõu! Aga mul on vaja kõigepelt vana maha müüa. Ja muide, see minu silmarõõm, ta pole üldsegi mitte uus, ta on taaskasutusdiivan, seega ökopatt on olematu. Kui te seda mõtlete. Sest ma ise mõtlen küll seda. Ja siis muidugi veel seda, et ma olen määramatu ajani siiski töötu inimene, kes ei saa end töötukassas ka arvele võtta, sest veits imelik oleks korra nädalas teleekraanil näidelda ja samal ajal ametnikele väita, et ma olen täitsa töötu. Nii et ma ei tea, kas uus diivan on hea mõte. Ei tea, mis seal Siriuse Teatris diivaniostu kohta näidatakse?

Ahjaa. Ja kui ise nalja teha ei oska, siis on hea oma last tsiteerida. Ükskord ta küsis minu käest, et kas lühike mitmuse osastav sõnast RAHA on RAHU. Ta muidugi ei väljendanud end nii keeruliselt (käändenimetusi me siiski veel kodus õppinud pole). Aga see mõte oli lahe. Et kui sul on palju RAHASID, siis sul on palju RAHU. Et keel on ikka lahe, tõdes ta siis. Aga kui ma sellest teistele rääkisin, siis tõmbasid nad kogu keelerõõmu maha ja ütlesid, et sõna RAHA ei käändu üldsegi nii, ja keegi uuris veel välja, et mis on tema tüüpsõna ja nõnda edasi. Aga asi pole ju üldse selles!

Vähenõudlikkus

Küll mõni inimene on ikka vähenõudlik. Täna hommikul teatas Ruudi, et tahab hakata vangla koristajaks. Sest nad pidavat saama sada eurot kuus palka, lisas ta imetlevalt.
Vot ei tea muidugi, kust nii täpne info pärineb.

Mina teen proove ja Ruudi on haige ja saab terveks ja jääb jälle haigeks ja saab terveks ja jääb jälle haigeks. Ja mulle tundub vahel, et mu pea plahvatab. Aga ainult lõputute haiguste ja proovde pärast. Muidu mitte. Muidu on veel võtted, mis on toredad, ja uus voodi, mida L. aitas mul kokku panna, ja kevadelõhn. Õnn, peaaegu.