plagiaat ja räpane tibi

Ja ongi aasta viimane päev. Ma mõtlesin enne kõik hoolega läbi. Arvestasin, et kui avanaaastaõhtul on korter segamini, siis on terve aasta korter segamini. Ja et kui jääb pesu pesemata, siis pesed terve aasta pesu. Ja oh mul oli palju plaane – lilled ümber istutada, kõik katkised asjad ära parandada, kapid korda teha, asjad läbi sorteerida, vanad asjad uuskasutusse ära viia, muidugi põrandad pesta ja tolmu võtta, külmkapp ära koristada... Aga kuhugi need päevad nagu kadusid (ma ütlen – tihe on see töötu inimese elu!) ja kui ma täna koju jõudsin (sest ühe iluprotseduuri ma vanarahvast vaguralt uskudes siiski võtsin ka ette, et olla terve 2015. aasta vähemalt imeilus (ja ma olen nüüd tõesti palju ilusam, kuigi ise seda ütlen, aga noh, keegi peab ju seda ütlema!)), siis otsustasin, et vähemalt võtan põrandad lõpuks tolmuimejaga üle. Ja mis siis selgus, oli see, et tolmuimeja oli vahepeal katki läinud. Igaljuhul ei läinud ta enam tööle. Nii ma siis küürutasin mööda põrandaid väikese kühvli ja harjaga, olin kuri ja närviline. Ja sain aru, et tegelikult on nii, et kellel vanaastaõhtul on korter korras, see on terve aasta viimase päeva hästi kuri ja koguaeg koristab (vähemalt minu puhul on vist küll nii). Ma tahtsin olla pigem mittekuri. Ja segamini on mu kodu terve järgmise aasta ju niikuinii! Milleks rikkuda oma närve?

Üks väga pikk aasta on olnud. Kuidagi nagu väga pikk.

Sain just kõhugripist terveks. See oli tore pomm-kõhugripp, mis plahvatas M.L.-i 30. juubelil ja paiskas pooled külalised järgmisteks päevadeks voodisse pikali. Aga vähemalt tegi Ruudi sel peol viktoriinis oma avaliku luuletajadebüüdi. Mina küll ütlesin esimese hooga, et see ei loe ja see on plagiaat, aga selgus, et M.L. hindas tema luulet kõrgelt. Ruudi M.L.-i kohta kirjutatud luuletus kõlas nii: „Juba linnukesed vä“ (ootamatu lõpp tuli sellest muidugi, et Ruudi lihtsalt väsis kirjutamast). Aga mulle meeldis siiski kõige rohkem Jüri-Robini luuletus. See kõlas nii: „30“.

Aga vähemalt olen ma nüüd palju ilusam. Mis iluprotseduur see täpselt oli, millele ma mitu tundi oma tänast kallist koristamisaega ohverdasin, seda ma parem ei maini. Ma ei ole ju tegelikult mingi tibi! Vähemalt tahtsin ma nii uskuda. Kuni tänaseni. Aga tuleb välja, et ma olen üks räpane tibi. Järgmisel aastal ilmselt küll, kui uskuda vanarahvast.

Ja nüüd vaatame Ruudiga aknast rakette – üks räpane tibi ja tema poeg, hinnatutd plagiaat-poeet. Mulle tundub, et tuleb hea aasta!

ma olen tagasi!

Nüüd on nii, et tuleb hakata jälle kirjutama. Selline tunne tabas mind hommikul kell kuus, kui Ruudi oma päkapikkudelt saadud värviraamatuga minu voodisse prantsatas. Detsembrikuu jama on selles, et hommikud algavad kole vara, sest ühel väikesel äratajal läheb ärevusest uni ära ja siis on vaja mulle oma viimast sussisaaki näidata. Ja nendel hetkedel ma mõtlen, et ma olen ikka jube orgaaniline näitleja. Kuidas ma alguses unesegaselt ei saa aru, millega tegu, kuidas me siis koos uurime, et misasja täpselt need päkapikud täna on toonud, ja imestame, et kuidas nad küll just selle oskasid tuua. Eks Ruudi juba kuulutas ka mõned päevad tagasi, et Mammi juures ei käi vist päris päkapikud, vaid tundub, et Mammi paneb ise šokolaadimünte aknalauale, aga Ruudi pole suure ja viisaka poisina tahtnud seda lihtsalt välja öelda. Ja lasteaias olevat ka kasvatajad need, kes laste uneajal midagi ühise suure sussi sisse panevad. Ainult kodus käivad need päris-päris päkapikud. No vot, asi on näitlejakoolis, ma ütlen. Isegi kui ma nüüd 18 päeva pärast enam päriselt näitlejana ei tööta. Eks ma siis jätkangi hobinäitlejana ja minu tähetunnid (ja leivanumbrid) on need unised detsembrikuu hommikud, kui ma imestan, et mis arusaamatu asi see nüüd seal sussi sees oli. Sellest töölt äratulemisest hakkasin ma ükskord ammu kirjutama, aga mul on hea meel, et ma siis ei kirjutanud, sest see oleks olnud selline valus ja kibe kirjutamine, nüüd aga võin ma rõõmsalt öelda, et mul on hea meel, et mind lahkelt vastu võeti, ja mul on hea meel, et ma kaks ja pool aastat sellist tööd tegin, aga mul on palju parem meel, et varsti teen ma midagi hoopis muud. Mida täpselt, veel ei tea. Aga üldjoontes – ma ei jaksanud enam öelda sõnu, millesse ma ei usu, mis käivad vastu minu tõetundele, ja sõita lakkamatult ringi ja rõõmustada lapsi, kes pole minu omad, samas kui ma enda oma pole ammu-ammu näinud.

Niisiis, täna hommikul ostsustasin, et tuleb hakata kirjutama. Tegelikult juba eile õhtul. Kui Ruudi oli magama jäänud ja meie harrastusnäitleja oli oma esimese sirmitaguse etteaste sooritanud (värviraamatu sussi sisse pannud), tabas mind tohutu uni. Heitsin voodisse, aga suurest unest hoolimata oli mul selline tunne, et ma ei tohiks magama jääda, et midagi olulist on vaja teha. Tõusin istuli ja hakkasin lugema Ristikivi „Päevaraamatut“, mis ei läinud kokku minu unise rahutusega ja mida ma loen vist tegelikult täiesti valedel põhjustel – lihtsalt selleks, et lahti muukida ühte koodi, aru saada inimesest, kes on seda raamatut tarbinud nagu õhku ja vett viimased ma-ei-tea-kui-mitu aastat. Ja siis ma sain aru, et ma peaksin hoopis kirja kirjutama. Ja ma kirjutasin üle pika-pika aja ühe kirja. Lihtsalt kirja. Et välja kirjutad olulisi asju. Ja kui ma siis hommikul ärkasin, tundus kõige loogilisem asi kirjutada edasi. Blogi.

Vahepeal on juhtunud igasuguseid asju. Ruudi on juba suur ja ei pillu enam nii palju kuldseid fraase, mida siia üles noppida. Kuigi vahel ma ikka saadan L.-ile mõne sõnumi nende kuldsete 5. jaanuari sõnadega (neil nimelt on samal päeval sünnipäev ja nii ma otsingi nende loomustest sarnasusi), üks nendest sõnumitest sisaldab sellist Ruudi tsitaati: „Kui ma mõtlen, siis viivad mõtted mu paremale poole, kus ei ole midagi, ainult tühjus.“ Ootame kannatamatult esimest luulekogu!

Ja mina olen august välja tulnud (ikka tõesti august ja ikka tõesti päris välja), palju tööd teinud (ja sellist, mis mulle meeldib), leidnud oma hingesugulus-trupi, kellega võiks jäädagi teatrit tegema, kui olud oleksid teistsugused, olen korra õnnetult armunud ja teise korra veel, aga ma ei tahaks seda õnnetuseks nimetada, peesitanud õe maakodus ja sõitnud kõik Eesti väikelinnad läbi, värvinud juuksed punaseks ja kogunud raha, lugenud läbi palju toredaid raamatuid (suur osa neist on lasteraamatud, nagu arvata võib) ja vaadanud ära mõne toreda filmi (ja „Game of Thronesi“ esimese hooaja, aga sinna ta kahjuks jäi), põdenud läbi vähemalt kakskümmend erinevat haigust ja veetnud päevi (ka haige olemata) voodis pikali, lihtsalt väsimusest oimetuna. Ja oma isa maha matnud.

Franz elab hästi (kuigi jah, olen lõpuks hakanud aru saama, et ta tegelikult ju ei ELA) ja vahepeal on meiega elanud ka Karamell, Inge ja Vesta (need olid sedapuhku rotid, mitte autod).

Igaljuhul, veidi vähem kui kuu aega tagasi lõppes kõige ilusam prooviperiood mu elus, ja kuigi ma kartsin, et tunnen end pärast seda kuidagi üksiku ja tühjana, siis olen end just tundnud hoopis rikkama ja täidetuna, need inimesed jäävad niikuinii minu südamesse veel kauaks, ja me kohtume veel. Ja mina olen nüüd lõpuks suurem ja targem. Vaikselt on hakanud ligi hiilima tunne, et järksu ma hakkangi täiskasvanuks saama. Tasa-tasa, lõpuks.