suurpuhastused

"Sa pead olema nagu kaubanduskeskus," ütles mulle K.
"Mul läheb süda pahaks, kui ma mõtlen endast kui kaubanduskeskusest," torkas vahele teine K.
Ja esimene K. seletas - uksed peavad olema liikumisanduriga, et kui keegi või miski tahab sisse tulla, siis ta seda ka saab.
Mul läks selle peale tuju nii halvaks, et tahtsin koju minna.
"Vähemalt su uksed paistavad veel läbi," lohutas mind hiljem kolmas K. "Mõnel on nad ajapikku juba läbipaistmatuks tolmanud."
Ja ma tean, et esimene K. ei mõelnud ainult inimesi, ta mõtles hetki, olukordi, võimalusi, pakkumisi, seiklusi, heategusid, huumorit.
Võib-olla sellepärast ma mõnda aega tagasi selle mitmenädalase suurpuhastuse ette võtsingi. Et saaks selle kaubanduskeskuse tühjaks. Et uued kaubad võiksid lettidele ilmuda (ja jumala eest ma ei mõtle siinkohal, et ma oma koju mingeid ASJU veel juurde tahaksin). Aga kustkaudu nad ikka tulevad, kui uksed ei avane.

Ja kui kedagi üle tüki aja kohtan ja ta minu käest küsib, kuidas mul läheb, siis mulle tundub, et tema küsimuses on juba sees ootus, et ma vastan, et mitte eriti hästi, ja siis ma ei oskagi midagi muud vastata, kui et "eks ma ikka püüan" või "elan oma elukest siin päev korraga" või midagi muud sama totrat.

Ja viimane nädal on olnud kummaline. Suurpuhastus korteris päädis suurpuhastusega minu kehas, sest 40-kraadises palavikus teki alla lebades on küll tunne, nagu puhastuksin, puhastustules. Ja et see haigusenädal möödus esietenduseeelsetes mammutproovides, lülitasin ennast tükiks ajaks siin-ja-praegu-režiimile. Mitmeks päevaks kadus igasugune taust, igasugune minevik ja tulevik, plaanid, eelarvamused, koguni mu enda minakuvand. Oli ainult minu palavikus keha ja proov. Kogu energia kulus sellele, et praeguses hetkes püsti seista, teksti anda, märkust kuulata, maha istuda. See oli ilus kogemus. Täna on esietendus ja mina olen peaaegu terve. Ainult igemepõletik on ja rääkida on valus, söömist ma parem üldse ei mainigi. Hambad valutavad. Vist tuleb üks tarkusehammas ka. Kus ta ikka pääseb, kui ma vahepeal juba nii targaks olen saaud.

Franzul läheb hästi. Meie suhe on seni olnud üsna tormiline - olen talle juba tagurdades natuke haiget teinud (ja meie aiaväravale muidugi ka), tema on mind aga hoidnud. Aku vahetasime ära. Rehvid vahetasime ära. Kaks vanatädi ajasime peaaegu alla (see oli ikka rohkem minu süü, mitte Franzu). Üks töökaaslane ütles teda nähes: "Ega esimene auto ei peagi väga ilus olema, niikuinii kriibid ta ära." Ma pööritasin mõttes silmi ja pobisesin: "Mida iganes!"

Ja Ruudi-huumorit muidugi ka:
"Kas sa tead, kes on maailma kõige suurem imetaja?"
Ruudi: "Ema."