aeg

Olümpia küpsiseid sain kolm pakki. Täpselt üks küpsis on veel alles. Ma olen kõvasti vaeva näinud nendega, nagu näha.
Nii. Järgmiseks ma telliks aega (mida endsiselt pole).

petra petra tselevee

Tahaks jälle ohata, et keegi võiks mulle Olümpia küpsiseid tuua.
Kusjuures, peale viimast korda, kui ma seda blogis tegin, need mulle ulatigi, pärast etendust laval, saadetud inimese poolt, kes seda lehte pole kunagi lugenud. Nii et palvetele ikka vastatakse, nagu I. mulle üleeile meelde tuletas. Ja mõelda, kui vahva, kui saaks oma blogi kasutada kirjana jõuluvanale ja kõike siin soovitut oma ellu sabumas näha (kusjuures seda on minuga varemgi juhutnud, nii et ma ei ole üldse nii naljatlevalt skeptiline, kui võiks arvata). Sooviksin tegelikult veel paljusid-paljusid asju, ikka paljusid ja paljusid. Aga kõigepealt - oeh, keegi võiks mulle Olümpia küpsiseid tuua.

Ruudi paneb ikka kilde, põhiliselt tänaval mõne mustanahalise poole osutdes ja kõva häälega küsides: "Aga milleks see mees on pruuni värvi?"

Ja see on ju ka ometi tore, kui mõni nali ei kulu ega kulu ära, nii et sa võid seda endale mitu korda päevas meelde tuletada ja tänaval, trammis, nõusid pestes või uksest välja astudes uuesti naerma turtsatada. Mina naeran juba mitmendat päeva "petra petra tseleveed". Kes seda aastakümnete vanust (ammu, ammu enne minu aega juhtunud) nalja teab, see teab.

Ja üldiselt, kevad, jah.