õnn

Geniaalne. Pean silmas Maarja blogis antud nõuannet guugeldada "10 steps to happiness". Mitte et tulemused oleksid kuidagi revolutsioonilised (mulle meeldis sarnaselt Maarjale nõuanne hankida endale hobi ja mulle meeldis nõuanne teha teistele head, aga ma ei usu hästi sellesse enesetriitimisse (noh, nagu nad ütlevad, treat yourself)). Ja mitte et ma oleks kuidagi õnnetu. Rääkisime eile M.-ga poole ööni õnnest ja õnnelik olemisest ja nii tore oli nüüd hommikul avastada, kui lihtne see tänapäeval ikka on, lihtsalt guugeldad ja astud kümme sammu.

Tulime eile laululaagrist. See oli puhkus. Vaikus ja lumi. Noh, ja laulmine ka.

Ruudil on mingi kahtlane murre, ema arvas, et saare murre, M. pakub Rakvere kanti.
"Oonu koobo tuudu," seletas ta eile õhtul (tõlge: onu robot tudub).
Ja täna ütles: "Tädi Kukkel" (tõlge: tädi Moppel (oh, ma arvan, et tädi Moppelile endalegi meeldiks see!)).

vaprus, uudishimu ja süüme

Jälle sajab lund ja jälle olen haige.

"Sa pead olema vapper nagu Nemecsek!" ütles eelmisel suvel M. (mitte see minu oma, vaid üks teine).
"Kes?" küsisin mina.
"Sa ei tea, kes on Nemecsek!?" imestas tema.
Nüüd ma siis tean. Ema kolib ja ma leidsin nende lasteraamatute hunnikute seest, mida me tema korterist ära viima pidime, "Pal-tänava poisid" ja hakkasin lugema.
Nüüd ma siis lõpuks tean.

K. jutustas mulle eile tüdrukust, kes päevad läbi karjub ja märatseb (minu liialdatud ettekujutuses), provotseerib, tülitseb ja ähvardab. "Mmm... selline tahaksin minagi kunagi olla!" õhkasin (võib-olla ainult mõttes). Mõnus elu. Aga siis mulle meenus, et mul on selle kõige jaoks liiga hea mees.
"Tee mulle kohe üks võileib!"
"Ma praegu tõesti ei saa, ma panen Ruudit magama, pesen pesu, nõusid, põrnadaid, kütan ahju, värvin seina ja parandan Ruudi koppa. Võib-olla poole tunni pärast?"
"Kui sa kohe ei tee, siis..."
Aga tegelikult mulle ei meeldi teiste eraeludest liiga palju teada. See teadmine on nagu mingi taak, mida pean nendega suheldes endaga kaasas kandma. Ah, neil oli kunagi mingi suhe, ah, tema on ju tegelikult selline ja ah, temal on ju nii- või naasugune mees või naine. Jube. Hea on suhelda inimestega, kes on minu jaoks puhtad lehed, just sellised, nagu nad on praegusel ajahetkel. Ühesõnaga, pärast niisuguseid sõbrannatamisi tabab mind tugev uudishimupohmell. Poleks vaja olnud teada saada. Ja samas on kurb alati olla see autsaider, kes midagi ei tea. See vist ei ole päris paradoks, aga midagi sinnapoole. Minu tühise elu tühine paradoks.

Tegelikult olen sügavates süümepiinades.
"Ei saa teha mitut asja korraga," ütles K. elutargalt. Faking elutarkus. See ei aita mind mu piinades.

Muide, lisaks sellele, et tänapäeva lapsed teavad a priori muumisid (nagu ma juba kunagi varem kirjutasin), teavad nad samamoodi ka Harry Potterit. Ühel päeval nimelt istus Ruudi kaksiratsi toaharja (peaaegu nagu luua) peale ja ütles: "Arri Potter!". Vaatasime M.-ga kummastunult teineteisele otsa.
Ja ühel päeval osutas Ruudi Johnny Deppi pildile, kus too kehastab mingit "Alice Imedemaalt" tegelast, ja sõnas mõtlikult: "Töö." Jah, see ongi ju Johnny Deppi töö.

Nii, arvuti suriseb kahtlaselt kõva häälega. Oi.

vanasõnad

Kes teisele auku kaevab, see osaleb kaevamisprotsessis.

Kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära.

Kes teisele auku kaevab, sellel on väike feim.

Parem terve, aga rikas, kui vaene, aga haige.

Ja midagi ka Ruudile: Kes teisele auku kaevab, see on kopajuht.

Vanasõnadekogumikust "Kus sõnu, seal mõnu".

Mitte millestki ei ole kirjutada.
Mitte millestki.