sügisvihmad

sarjast "Ruudi laulab"

2012-02-01T11:53:00.000-08:00

"Mutionu" sõnad on järgmised:
Joostes tuli väle põder,
Hiljaks jäi veel Leilu Kabel. (algversioonis ikka Reinuvader)

Näe, selliseidki sugulasi!

peame

2012-01-16T11:14:00.001-08:00

Näiteks viimased kümme minutit Ruudiga:
„Mis need täpid on?“ küsib ta mu kaelale osutades.
„Sünnimärgid,“ vastan.
„Ahah. Aga kas sul lihtsalt märke ka on?“
„Lihtsalt märke ei ole.“
„Ahah. Aga töömärke?“
„Töömärke ka ei ole.“
„Ahah.“
Siis haarab ta mu dressipluusi kapuutsinööridest ja hakkab mind pooma.
„Mida sa teed!“ hüüatan.
„Ma päästan sind,“ vastab ta.
Seejärel lähen ma WC-sse, ta tuleb mulle järele ja ütleb:
„Ma õpetan sulle ühe luuletuse:
Kui käid pissil, vajutad väikest nuppu.
Kui käid kakal, vajutad suurt nuppu.
Selle luuletuse õpetas mulle issi.“
Nüüd tegi ta endale leivaviilust püstoli ja tulistab sellega kolle. „Ma tulistasin natuke kolle,“ seletab ta asjalikult.
Eile õhtul õmblesin talle nuku – sellise näotu kollase jublaka, valgest lõngast juustega. Ruudi sai loa vildikatega nukule silmad ja suu joonistada. Nägu tuli ilus ja Ruudi sai sellest nii palju innustust, et värvis nuku käelabad siniseks. „Joonistasin käed,“ ütles ta. Siis värvis ta jalalabad roheliseks ja seletas: „Joonistasin jalad.“ Siis hakkas ta pruuni vildikaga kõhtu joonistama, aga kuna joonistamises ei ole ta nii osav kui keelemängudes, tuli kõht natuke liiga madalale ja natuke vale kujuga, nii et nukk näeb kahjuks nüüd üsna ropp välja. Tuleb talle lihtsalt püksid jalga õmmelda.

Ja „Ehitame maja“ laulu laulab Ruudi umbes nii:

„Ehitame maja, kena väikse maja.
Kive kokku peame, palke peame peame
ja veel muud mis peame.
Katusegi peame,
Ilusasti peame.“

Jah, nii palju peab. Koguaeg peab. Midagi peab. Aga vähemalt saab kodus koguaeg nalja.

tera

2012-01-02T05:25:00.000-08:00

Ruudi: "Kui imimene on surnud, siis ta pandakse luukere sisse. Nad ei oska igatahes liikuda nii, nagu robotid oskavad."

raketid ja šampus

2011-12-31T03:38:00.001-08:00

Ruudi laulab:

Põdral maja metsa sees
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe saad teada, miks jänes käppa annab!
Põdral maja metsa sees
Väiksest aknast välja vaatab
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe saad teada, miks põder ukse lahti teeb!
Põdral maja metsa sees
Väiksest aknast välja vaatab
Jänes jookseb kõigest väest
Lävel seisma jääb
Kopp-kopp! Lahti tee
(nimetissõrme püsti ajades) Oota! Kohe sad teada, kes seal metsas oli!
Metsas kuri jahimees
Jänes, tuppa tule sa
Anna käppa ka!

Ja iga kord, kui Ruudi minult küsis, mida mina Jõuluvanalt kingiks tahan (ise kiirelt lisades, et tema tahab kolme asja: tuletõrjeautot, tuletõrjeinimest ja tuletõrjehiirt), püüdsin ma vastata midagi sellist, mis annaks talle aimu õigetest väärtustest siin elus - et soovin palju lund või uut sõpra või võimalust olla lähedastega koos. Aga ometi olin ma sunnitud tunnistama, et ootan ka lauamängu nimega "Dixit". Selle Jõuluvana mulle ka loomulikult tõi, aga nüüd selgub, et 100 sõpra on tõesti parem kui 100 krooni ja et oleksin pidanud ikkagi soovima sõpru ja lund materiaalsete asjade asemel, sest mis sa selle lauamänguga ikka teed, kui pole seda kellegagi mängida. Ja nii ma muudkui ootan ja kibelen, et sattuks kunagi vähegi suuremasse seltskonda, et lõpuks-lõpuks-lõpuks saaks ometi ühe Dixiti-maratoni teha (kuigi üks lühike mäng M.L-i ja R.-iga oli ka super). Nii et Dixiti-huvilised, ma ootan teid!

Aga igaljuhul: ilusat vana-aasta õhtut ja suurepäraseid kohtumisi (loodetavasti koos Dixitiga) uuel aastal!

luule

2011-12-28T06:06:00.000-08:00

Mul on ikka nii uskumatult loov laps. Jõuludeks kirjutas ta ise luuletuse. Jõuluvana nähes tabas teda küll rambipalavik ja neid tekste ja viise, mis selles hirmsas olukorras meenusid, ei olnud palju. Aga oma luuletust luges ta veel päevi hiljem kõigile teistele huvilitele ette. See kõlab nii:

Emme, mis sa teed?
Issi, mis sa teed?
Ruudi,mis sa teed?

Ja lõppu tavatseb ta lisada: Selline luuletus.

Aga vähemalt korra päevas vajub mul küll suu imestusest lahti neid sõnamänge ja minivaimukusi kuuldes. Eile ladus ta klotse erinevates kombinatsioonides põrandale ja lasi mul arvata, mida need kombinatsioonid kujutavad. Seejärel seletas ta mulle, mis häält teevad tema erinevad riided. Ja see pole üldse ülepaisutatud lastepsühholoogide jutt, et nad suudavad näha võileivas rongi ja juukseklambris krokodilli ja puuhalus ussi. Mäng ei lakka kunagi.
Joonistada talle ei meeldi (kuigi ma olen nii lootnud, et ehk kasvab temast kunstnik) ja tähti ta ka ei kirjuta, erinevalt oma hüperandekatest sugulastest, aga arvestades tema oskust tekstiga mängida, ennustaksin ma talle suurt tulevikku kirjaniku või luuletajana.

Ja jõulud möödusid seekord ilma suuremate lagunematu materjali hunnikuteta. Saime praktilisi ja äratarbitavaid kingitusi, mis tegid tuju heaks.

See oli vist kõige irooniavabam blogisissekanne, mis ma viimasel ajal olen teinud. Ja näed, nagu selgub, siis kõrgema klassi irooniat ma ei mõista. Seda peab mulle näpuga näitama ja siis ma ka ei usu. Kergeusklik usaldaja, nagu ma olen.

jõulune

2011-12-05T00:39:00.001-08:00

Ruudi on vahepeal pildunud kilde, nii et vähe pole. Aga praegu ei meenu midagi. Päkapikud käivad, päevad mööduvad Jõuluvana-ootuses. "Aga paneme täna küünlad põlema, sest nii on ilus, sest on jõuluaeg," räägib Ruudi elutargalt. Piparkooke oleme ka teinud, kaks korda ja kollase kaskuuriga (nagu ütleb Ruudi).

Vahepeal oli paar pidu ja minu unevarud jäid nii nulli, et päevad tõmbusid halliks ja ise muutusin pahuraks. Nüüd sain kaks ööd väga ja väga pikalt magada (nii pikalt, et ma olin viimase kolme aasta jooksul unustanud, et ma oskangi üldse nii kaua järjest magada).

Ilmad on vihmased (kuigi jõuluajalt võiks oodata muud).

Aga selle kõige kõrval... elu on ikka kohati liigagi kummaline ja ettearvamatu.

palju õnne!

2011-11-25T22:39:00.001-08:00

Mul on täna sünnipäev. Kinkisin endale sünnipäevaks Olümpia küpsiseid (kes veel ei tea, siis nende eest võib mind ükskõik mida tegema osta (aga pärast seda saatuslikku kostüümiproovi, millest ma varem kirjutasin, lülitasin nad mõneks ajaks oma menüüst välja)).
Tänasel päeval on sündinud veel Bach, Ionesco ja Tina Turnen (samasugused staarid nagu mina). Ja surnud on sel päeval näiteks Karl Jungholz ja Johannes Vares. Ja ühtlasi on täna Mongoolia iseseisvuspäev.
Ja mainida võiks ka seda, et meil on täna esietendus. Ehk siis - pidupäev ja põhjuseid selleks kui palju!

tõde loomade ja inimeste kohta

2011-11-15T22:42:00.001-08:00

Jalutasime Ruudiga hilisõhtul koju ja Ruudi lausus väga mõtlikult ja ohates: "Loomad on loomad. Inimesed on inimesed. Üks täht on taevas. Aga kahte tähte ei ole taevas." Ja edasi ta vaikis. Minu arvates oli see väga zen, kuigi taipan isegi, et see on nüüd see koht, kus minuski lööb välja lapsevanemlik sõgedus, mis kõiki oma lapse sõnu ja tegemisi vaieldamatult geniaalseteks peab.

konveier

2011-11-14T10:38:00.000-08:00

Ruudi istub auto tagaistmel ja vaatab elektriposte: "Uskumatu, kui... Uskumatu, kui...!"

Elu nagu konveieril, või elu nagu simulaakrum, nagu ma endalegi ootamatult filosoofilises sms-is suutsin sõnastada.

K. käis külas ja ma istusin ja kuulasin tema lõputult huvitavat juttu ja sain aru, et see, mis praegu näib päris-elu koopiana, võib osutuda palju pärisemaks, kui see, mis kunagi kusagil (loodetavasti) tuleb. Võõraste keskel, omadest eemal, veelgi konveierimal konveieril, isegi aru saamata, mida, miks ja kellele sa toodad.

Kirjutan vist praegu lihtsalt selleks, et endale meelde tuletada, et ma olen siin kusagil veel olemas. Olen kirjeldamatult väsinud ja kuulan, kuidas Samuli Putro laualab, et ta mind armastab.

Ah ja muide - meile antakse iga prooviga üha rohkem riideid selga, nii et kui keegi ostis meie tükile juba pileti ära lootuses näha paljaid noori naisi, siis võib ta selle pileti heaga kellelegi ära kinkida.

2011-11-12T23:14:00.001-08:00

Keegi võiks mulle Olümpia küpsiseid tuua.
:(
:(

Turku päevikud - esimene ja viimane osa

2011-11-09T23:39:00.000-08:00

J6udsime Turku yleeile 6htul ja juba ma otsustasin, et see linn mulle meeldib. Nagu Peterburg ja nagu London ja nagu Tartu ja ilmselt nende linnade yhiseks nimetajaks on j6gi. Yhes6naga - siia ma v6iksin jääda kyll.
Eilne etendus läks minu meelest halvasti, aga D. kiitis seda parimaks etenduseks seni. Prozhektorid olid natuke liiga kuumad, lava oli natuke liiga väike ja publikut oli ka kuidagi h6redalt. Hilis6htu veetsime ujudes, terakest rummi juues ja lauamängides (ma ikka nii armastan lauamänge!). Nyyd ootan J.-i, et minna koos titepoodi otsima. Ruudi tellis mu käest reisi pealt rongi (tuletas seda veel telefonitsi meelde, nii vara see väljapressimine juba algabki!) ja J.-l on plaan oma elukaaslase lapse armastust asjadega v6itma asuda (väike nali, eks). Ja 6htul jälle etendus, millele järgneb väike vastuv6tt.

Eestis olles tahtsin pikalt blogida yhest seigast, mis mul kripeldama jäi ja mis mind yhtaegu 6nelikuks ja veidi murelikuks tegi, aga kuna aega polnud, siis pidasingi targemaks sellest, pigemini temast, mitte kirjutada, sest nagu kursa6de P. elutargalt ytleb: "Mis sa sitta ikka torgid, hakkab haisema!" Aga vahel muudab taaskordne p6rkumine vastu suurimat enesekesksuse ja hoolimatuse myyri, mida tean, mind lausa tänulikuks. Aitäh, aitäh, aitäh selle eest, et ma oskan hoolida, et mulle keegi v6i miski korda läheb. Sest kui m6ned tunnid hiljem nägin P. silmades muret, mida ma ka omast käest hästi tunnen ja mida v6iks kokku v6tta umbes sellise lausega "Aga v6ib-olla siiski ei peaks MINA TANTSUlavastuses osalema?", oskasingi teda lohutada sellega, et kui sa p6ed, siis järelikult sa hoolid, ja kui sa hoolid, siis see ongi ilus. Ja ma olen täitsa r66mus, et Ruudi, erinevalt oma m6ningatest sugulastest, ei oska veel kirjutada-lugeda-t6lkida-lavastada, sest nagu ytles 6ppej6ud T.T., kui olin esimesel kursusel: "Eks see anne on yks sitt värk." Ja tagasi tulles P. 6petuss6nade juurde - mis sa sitta ikka torgid. S6naga - olen 6nnelik, et ma ei ole ise see andehunnik, kes elust läbi läheb oma sarmi ja talendi ja intellektiga k6ikide armastust ja usaldust v6ites ja seda jätkuvalt ja jätkuvalt kuritarvitades, saades ikka andeks lihtsalt selle pärast, et tema on ju tema, ise samas hoolimata kellestki v6i millestki.
V6ib-olla siiski poleks pidanud kirjutama. Aga see oli mul veidi hingel.

Ja kui naaseme Eesti, siis hakkab yks l6putu tants jälle pihta. Ahjaa, pärast esimest kostyymiproovi ja avastust, et ega seda kangast meie peale just ylearu ei raisata, otsustasid k6ik tydrukud söömise l6petada.

Yhes6naga, kohtume!

tõeliselt hea muusika

2011-10-30T01:10:00.000-07:00

"Ruudi, mida väike Jaakob teha oskab?" Väike Jaakob on tema pooleteisekuune tädipoeg.
"Ta oska kohupiima süüa."
"Kohupiima?"
"Emmedel ja issikel tule kohust piima. See ongi kohupiim."

Ja Ruudil on oma arusaam heast muusikast juba välja kujunenud ka. Ärge küsige, kuidas ta üldse seda kuulma on sattunud. Aga kui ta nõuab head muusikat, siis tähendab see tema jaoks "kummi muusikat". Olen talle korduvalt püüdnud selgitada, et muusika puhul ei saa midagi objektiivselt halvaks või heaks lahterdada, aga see ON HALB MUUSIKA, aga ta ei usu mind kahjuks. Noh, tegelikult pole ka ime, see tuleb tal ilmselt geenidega, sest tema ema on ju ka teadupärast sala-tümpsukuulaja. Aga viimasel ajal jalutan ma kooli hoopis selle taktis. Ja muidug AINULT selle taktis. Sest kui mina juba midagi kuulama hakkan, siis selle juurde ma ju jäängi. Kuudeks.

Ja eile oli jälle üks õnnelik kõrvitsasupi-köögi stiilis maandumine, aga hoopis R.-i juures, kus ma leidsin eest just need inimesed, keda ma olingi tegelikult tahtnud näha, seda eneselegi teadvustamata (ja lisaks maitsva tordi ja pööraselt naljakad muumi-treilerid). Nüüd on jälle mitu nädalat jõudu sinikaid ja vigastusi trotsides ennastunustavalt tantsulavastust valmis tantsida.

tramm ja kõrvitsasupp

2011-10-20T04:07:00.000-07:00

Ühel neist päevist oleksin peaaegu trammi alla jäänud. Mingi kummaline lünk on selle hetke kohal. Must tühik, pärast mida mäletan trammi kiledat urinat, meest, kes mu trammi eest ära tõmbas, ja väga kurja kätega vehkivat trammijuhti. Seest õõnsaks tõmbas alles kümmekond sekundit hiljem. Nii nende asjadega vist ongi, et ehmatus jõuab pärale alles veidi hiljem. Jäin mõneks ajaks kohale seisma, jälgisin seda meest, kes mu teelt tõmmanuna kiirelt minema kõndis (see oli ju lausa nagu Piibeleht ja Laura!), uurisin tükk aega, ega kusagilt mujalt ühtegi teist trammi ei tule, ja läksin siis edasi.

Ühel teisel päeval käisin kinos. Vaatamas seda filmi, mille kohta U. pakkus "tumefilm". See tumedus mind ei häirinud, sest üksinda kinos käimine on juba ise üsna emo-ettevõtmine, et siis ongi paslik vaadata mõnda "tumefilmi". Üksinda teatris käimine ei ole "tumetegevus", teater on juba ise nii sotsiaalne nähtus ja seal on tihti tuttavaid ja laval on ju ometigi elusad inimesed. Aga see "tumefilm" minu lemmikfilmide hulka siiski ei saanud, pigem vist meeldis, või ei, pigem ei meeldinud, või ei, pigem siiski meeldis, oskan ma kosta.

Ja pärast seda maandusin köögis, kus keedeti kõrvitsasuppi, ja me tegime K.-ga üle mitme kuu jälle nii head huumorit (noh, näiteks, et K.-l on nii tugev nohu, et tal tuleb tatti nii ninast, silmist, kõrvadest kui suust), et naersin jälle nii, nagu polnud ammu naernud, nii, et trennist valusad kõhulihased ainult oigasid. Väga tore oli ennast vahelduseks mitte-kohatuna tunda, inimestega, kellega kõik kohatused on vägagi kohased. Ja supp oli väga hea.

Nüüd hakkan lugema, et oma ootamatult pikka pausi sisukalt sisustada.

nimed

2011-10-16T10:16:00.000-07:00

Nägin unes, et mängisime veel korra (peaaegu) mahaläinud VMK-d. Teatrisaalis toimus teine etendus, seega pidime mängima mingis dekoratsioonide maalimiseks mõeldud ruumis. See oli suur, hele ja kõrge laega. Publik, keda oli üsna palju, pandi istuma mingitele mööda ruumi risti-rästi paiknevatele taladele. Prožektoreid polnud, laelambid jäeti põlema, publik rääkis juttu, ruumist käisid läbi kõiksugu suvalised ja kõrvalised inimesed. Istusin lava taga ja lugesin mingit tohutult huvitavat raamatut, kui kuulsin, et lava peal oli juba mõnda aega kahtalselt vaikne olnud. Sain aru, et olin ilmselt väga ja väga kaua stseeni hiljaks jäänud, hüppasin akside vahelt välja ja leidsin enda eest kursavenna K., ega suutnud mitte midagi meenutada -mis stseeniga tegu, mis teksti peaksin rääkima ja mis K. tegelaskuju nimi on. Viimast püüdsin eriti aktiivselt meenutada, lõpuks aga loobusin, otsustasin teda nimetada esimese pähe tuleva mehenimega (publik niikuinii ei saa aru, mõtlesin), aga mulle ei tulnud mitte ühtegi nime pähe. Punnitasin ja pingutasin ja lõpuks tuli mulle meelde ainult Ruudi. Nimetasingi K. Ruudiks ja pildusin suvalist näidendiga veidigi seotud emo-teksti: "Ruudi, ära jäta mind maha!", "Ruudi, armastus on reaktsiooniline rämps!", "Ruudi, elu on lihtsalt ellujäämisinstinkt!". Kui saime mõlemad lõpuks aru, et stseen, mille teksti me meenutada ei suutnud, hakkas venima juba aborigeenietüüdiks, läksin piinlikusest punastades lava taha ja jäin kuulama, mis nimega M., kes järgmisesse stseeni astus, K.-d nimeatab. Selgus, et ka temal oli selle koha peal mälulünk. Ta puterdas kaua, kuni mõtles välja: "Marek!" Põhjendasin Ruudi-Mareki nimeerinevused enda jaoks kohe sellega, et minu tegelaskuju on ju Ruudi-Mareki ammune tüdruksõber, temaga lähedasemates suhetes, seega kutsub teda salajase hüüdnimega, M.-i tegelaskujule on Ruudi ennast tutvustanud valenimega, Marekina. Otsustasin järgmises stseenis väga rõhutatult M.-i kuudles öelda: "Ära jäta mind maha, R u u d i.", et olukorda päästa. Aga seda järgmist stseeni ei tulnudki, sest siis läks kõigil midagi sassi ja kogu trupp valgus lavale ja hakkas hiiglasliku kiiguga kiikuma. Publik muutus juba rahutuks, etendus oli ennenägematult halb. Siis õnneks äratas Ruudi mu üles. See päris-Ruudi ikka.
Mulle meeldis selle unenäo nimedeloogika. Kaks mehenime mu peas keerlevadki - Ruudi ja Marek (!???).

Veidi kurb. Aga eks see on ka normaalne. VMK mahaminekust oli ka kahju, tõesti oli.

küsitav

2011-09-12T04:11:00.000-07:00

Mulle kingiti ootamatult paar vaba tundi. Selleks, et panna filosoofia ettekanne kokku ja korrata homseks etenduseks teksti. Ja siis peaks veel millalgi Rahvusraamatukokku minema. Magada pole ka ammu saanud. Vabad päevad - millal teie veel tulete? See hullumeelsus on jälle alanud. Ainus nõks on sellega mitte kaasa minna, mitte hulluks minna.
Õnn seisnebki olukorraga leppimises, otsustati täna ühiselt. Aga samas, selles koolis on ikka tunde ja loenguid, mille pärast tasub käia. Olen tänasest hommikust endiselt lummatud.

klassika

2011-09-06T22:28:00.000-07:00

Vanaema: "Ruudi, sa magad nagu mõni askeet."
Ruudi: "Ei, askeeti pandakse leiva peale."
See on ju klassika.

Ja nüüd mängib ta legoklotsidest tehtud laevdega ja üks laev ütleb teisele: "Mul on kuri keel!"
"Sul on kuri keel?" imestan mina.
"Jah, siin kapi sees," vastab üks laevadest. Aga siis juba Ruudi seletabki, et kõik need pole laevad, vaid üks neist on tupelkopp (ehk siis Superkopp(???)). Ja väike laev ütleb mitmeid kordi Superkoppale: "Mina ei karda sind." Ja siis nad lähevad koos arsti juurde, sest väiksel laeval on palavik. Imestamist igaks päevaks.

aabitsk

2011-09-05T04:33:00.001-07:00

Ruudi: "Loe mõmmiaabitskat!"
Mina: "Millist lugu ma loen?"
Ruudi: "Loe teda, kus... Mõmmi kõnnib kuudikus. Mõmmi käib kaadikus. Mõmmi uitab aadal. Ta eksib ära. Künkal kassab kõlge kuusk. Mõmmi ronib kuude ossa. Ta tahab vaadata, kus kodu on. Äkki õikab keegi ladast: "Kuukuuu! Kuukuuu! Kuukuu!" Oks teeb praks. Mõmmi kukub alla. Ta käpad saavad aiget. Kuuse ladast kostab edasi: "Kuukuuu! Kuukuuu! Kuukuuuu!" "Ma juba kukkusin," pahandab Mõmmi, "mis sa enam üiad!""
Mina: !!!!????? "Sul on see lugu ju täiesti peas. Mis ma loen sellest siis sulle. Ma loen hoopis mingit muud lugu. Ma loen Konna-Lonnist."
Ruudi: "Ei, loe teda teist lugu!"
Mina: "Millist lugu?"
Ruudi: "Loe teda, kus... Mõmmi kõnnib kuudikus. Mõmmi käib kaadikus... jne jne jne"
Nii võib see jätkuda lõputult.
Sõnaga - tal on Mõmmi-aabits üsna peas. Koos igasuguste naljakate sõnadega, mida kuigi palju ei kasutata, ja iganenud kõnekäändudega.

Aga P. lasi mulle eile ühte üheksakümnendate hitti ja mul hakkas selle peale mõte pikaks õhtuks tööle kõikide nende üheksakümnendate hittide suunas ja mulle meenus see lugu. Seda ma siis kuulasin salaja kodus keskkooli ajal, tehes samal ajal nägu, et selline muusika mulle küll ei meeldi. R. saatis mulle selle loo ja isegi mu ustav sõber K. põlgas mind selle kuulamise pärast. Oh, aga praegugi olen sunnitud tunnistama, et see on ikka ületamatult kaasahaarav lugu. Nii palju olen ma nende aastatega arenenud ja muutunud (kuigi vahel, leides end mõnest ootamatust seltskonnast, tundub, et sugugi mitte), et nüüd julgen ma seda tunnistada.
Aga selleks, et mahendada nii pöörast ülestunnitust, avaldan teisegi loo, mida ma viimasel ajal olen kuulanud miskipärast väga palju.
Ja siis see, mida Maarja kunagi oma blogis linkis, ja mida ma jäingi kuulama kevadest peale, iga päev.
Võib-olla sõnade pärast.
Võib-olla kuulan ma eelviimast lugu ka sõnade pärast. Kuigi nad on kurvad.
Aa, aga kõige kurvem lugu on siiski see.
Nii, see postitus läks nüüd küll liiga ülestunnistuslikuks!
Ja nüüd jääb mulje, nagu mul polekski muud teha, kui päevad läbi juutuubis passida. Nähh, oleks see ainult nii!

ikka puhkus

2011-08-14T06:17:00.000-07:00

Tundsin öösel, et keegi ronib mööda mind. "Ei, ämblik see küll ei ole," ütlesin endale kindlalt. "Ilmselt tuul. Või tekk." Magasin edasi. Hommikul leidsin linade vahelt, otse enda alt lömastunud kaheksajalgse sõbra. Suured koivad olid mööda voodit laiali rahmitud, keha koos mõne allesjäänud jalaga täpselt seal, kus oli just olnud mu selg. Õhtune ämblik peaks tooma õnne - tema ma ju tapsin, hommikune ämblik peaks tooma õnnetust - aga ta oli juba surnud. Võta nüüd kinni - kas hävitasin oma õnne või leidsin õnnetuse juba eos hävitatult?
Viimane öö Ämblikute Pealinnas Haapsalus ja homme vuran Tallinnasse etendusele. Küll ma olen ikka töine, aina imestan.

Päeva veetsin promenaadil ja laadal patseerides, maiustades ja ajakirju sirvides. Vot hoopis see on puhkus (minu puhkuse definitsioon teiseneb läbi suve) ja nüüd asun (tubli laps nagu ma olen) filosoofia ettekande manu.

suvituspealinn

2011-08-09T23:03:00.001-07:00

Nüüd olen jälle Haapsalus. Aastaga pole nagu midagi muutunud, endiselt on see linn väga ilus ja helge. Ämblikute pealinn, neid on siin väga palju ja väga suuri. Ronlad Weasley oleks sellest linnast ilmselt vaimustuses. Aga sügist on tunda igal pool õhus. "Varsti lähevad lapsed kooli," märkis M. Õige, pool nädalat veel ja minu suvine Eesti-tuur saab läbi ja tuleb hakata kooliga tegelema. Mäletan, et eelmine aasta nägin ka siin pööraseid unenägusid, hommikul avasin läpaka kaane ja muudkui toksisin ja toksisin neid üles. Tänagi öösel käisin üsna veidratel seiklustel, aga ei hakka vist parem kirjutama.

Ja eile mulle meenus, kui väga mulle ikka meeldib seda etendust mängida.

Avasin selle pisikese rohelise reisiarvuti muusikakausta, et vaadata, mida ma sellesse üht kogumikku mahutavasse miniläpakasse salvestanud olen. Leidsin lugusid, mida polnud ammu-ammu kuulanud. Ja isegi mäletamata, et need mul Londonis kaasas olid, tulid silme ette pildid bussisõidust Elthamis ja jalutuskäikudest varakevadises Sohos, tädi Stuarti haisev maja ja endised kursakaaslased, kellest ma paljusid pole nüüdseks juba üle aasta kordagi näinud. Ja siis ma sain aru, kuidas jäädvustada hetki. Need salvestuvad kuulatud muusikasse ja elustuvad jälle täiesti ehedalt, tehes ise automaatse valiku tähtsama ja vähemtähtsa vahel ja sõeludes pinnale selle, mis selle perioodi jooksul minu jaoks kõige olulisem oli.

ananassiromaan ja teatrijõgi

2011-08-01T08:40:00.000-07:00

Nägin unes, et ilmnes, et klassivend P. oli vahepeal kirjutanud ja avaldanud romaani. "Miks mina sellest midagi ei tea?" imestasin. Ja mind juhatati raamatupoodi leti juurde, mis oli täis ananasse (see meenutas natuke Rimi puuviljaosakonda). Ananassid, nagu ananassid ikka, ei mingeid silte ega mingeid juhiseid, natuke toored tundusid. Seejärel suunati mind koju ananassi põigiti viilutama, hästi peenelt. Ja nendele imepeenikestele ananassiviiludele oligi trükitud romaan. Romaan on natuke palju öeldud, teos oli täis luuletusi (mitte kõige õnnestunumaid), proosakatkeid ja autori illustratsioone (sama kehvasid kui luule), ometi koorus nende katkendite ja luuletuste vahelt välja mingi narratiiv - tegu oli ulmeromaaniga, kus maakera õhku lasti ja mille nimitegelane muidugi ellu jäi ja asus otsima oma armastatut, kes oli kusagile kosmosesse lenannud. Ananass-raamatuga käis kaasas ka nahktagi, mis tuli lugemise ajaks selga panna. Lugesin siis seda äärmiselt mahukat teost, nahktagi seljas, Lõuna-Eestis, mingis noortelaagris, kui üks noor skinhead (ka kunagine koolivend) astus mu juurde ja tunnustavalt ütles: "Sa loed P.P. romaani!". Siis lähenesid tema sõbrad, samuti skinheadid ja vaatasid mind sama tunnustavalt. Mõtlesin, kas peaksin lisama, et tunnen raamatu autorit lausa isiklikult, aga siis mõistsin, et võib-olla polekski arukas selles seltskonnas igaks juhuks liiga palju pluss-punkte koguda.

Õõvastav unenägu (selle lõpu pärast) seoses Norra sündmustega. Aga nüüd tagantjärele (und nähes veel ei jõudnud) mõistan hästi, miks see romaan sinna ananassi sisse oli peidetud ja miks sellel pealkirjagi polnud ja miks see maakera plahvatusest rääkis ja miks ma sellest alguses midagi ei teadnud. Tegu oligi mingisuguse ridade vahele peidetud neonatside manifestiga.

Hiljem nägin unes, et hakkasime mängima üht oma bakalaureuselavastustest, kui avastasime, et keset teatrisaali voolas läbi suur ja tume jõgi. Vesi paiskus tohutu kiirusega maa seest, ei tea kust, teise saali otsa, maa sisse, ei tea kuhu. Lavastaja seletas, et see maaalune jõgi oli juba aastaid neile nuhtluseks olnud, elektrisüsteemile halvasti mõjunud ja nõnda edasi, kuni nad otsustasid selle hoopis oma kasuks pöörata - kaevasid jõe välja. Kujutasin ette, kui põnevaid lavastusi saaks teha seda jõge kasutades. Aga sama elavalt kujutasin ette ka seda, mis juhtuks kellegagi publikust või näitlejaist, kui ta kukuks etenduse ajal sellesse jõkke, kuidas vesi ta tohutu kiirusega tundmatusse viiks.

Ja muidu olen õnnelik. See ongi puhkus.

humoristid ja hapukurgid

2011-07-31T06:19:00.000-07:00

Autoremonditöökoja ukse kohale oli kirjutatud "Kere- ja värvitööd". Mina lugesin "Kire- ja värvitööd" ja hakkasin üksinda vaikselt naeru mugistama. Siis sõitis mulle rattaga vastu üks tohutult tuttava näoga mees ja ma ei saanud aru, kes ta on. Vaatasin talle otsa, juba unutsades, et ma ju ikka veel naeran neid kiretöid. Ja siis jäi Ruudi käru esimene ratas raudteerööpasse kinni. Tuttava näoga mees ütles selle peale (selleks ajaks oli ta juba minuga kohakuti): "Seda oligi arvata." Ja tol hetkel sain aru, et ta oli üks tuntud humorist, kes pidevalt Alo TV-s (ärge küsige, miks ma seda vaadanud olen!) oma täiesti arusaamatult vaimutuid anekdoote ette loeb. Siis mõtlesin, et olukord paistis vist kõrvalt vaadates välja nii, et ma nägin oma lemmikhumoristi ja hakkasin juba pelgalt tema nägemisest naerma, unustades oma lapse koos käruga sellel auklikul teel ja prantsatasin ta hooga sügavasse raudteerööpasse kinni. "Seda oligi arvata," võttis olukorra hästi kokku.

Ilmselgelt on minu elus parasjagu hapukurgihooaeg, kui hakkan sellised seiku blogisse üles kirjutama (juba punastan suurest piinlikusest!). Nägin unes, et kirjutasin blogi (ja mul oli, mida kirjutada!).

Tallinn

2011-07-26T03:15:00.000-07:00

Tallinn mõjub ikka veidi ähvardavalt ja halastamatult. Juba igatsengi ära. Küllap see on mu saatus - Õnnepalulikult ennast ühest kohast teise igatseda. Meie majale pannakse uut fassaadi, üle tee ehitatakse kahte maja korraga, M. hakkab vist ka midagi korteris jälle nokitsema - pea valutab, on umbne, lärmakas ja ahistav.

lühike pikk puhkus

2011-07-20T03:56:00.000-07:00

Eile käisime K.-ga "Harry Potteri" viimast osa vaatamas. Meie ühiste vaatamiste traditsiooni lõpp. Nüüd oleme vist lõplikult suureks kasvanud. See oli vist nii kümme või üksteist aastat tagasi, kui sellesse saagasse sukeldusin. Siis tulid need filmid riburadapidi, lugesin raamatuid üle ja üle, uusi osasid kahaneva vaimustusega, kõige viimast osa kõige leigeme huviga (ja ainsana ainult üks kord). Nüüd siis äratasin eile need huviriismed jälle ellu, vaatasin viimase osa ära ja mõtlesin, et peaks hakkama üle aastate jälle neid raamatuid lugema. Ju seal siis midagi oli. Aga need filmid on ikka natukene üle minu pinge- ja stressitaluvuse.

Üleeile tärkas minus tõeline korilane. Läksime M.-i vanaema juurde pisikese topsikuga, lootuses korjata mõnes vaarikad suhu ja paar tükki topsi sisse, laenasime aga hoopis kaks suurt ämbrit ja korjasime need täis mustsõstraid, punasõstraid, tikreid, kirsse ja vaarikaid. Lisaks metsast murakaid ja mustikaid. Saime 23 purki moosi.

Ja nüüd siis jälle lõppeb minu lühike puhkus linnas (tulen aeg-ajalt jälle linna maaelust puhkama ja siis sõidan maale linnaelust puhkama, elu ongi ju üks puhkus), mõne tunni pärast sõidame ära.

Ja väike traditsiooniline Ruudi-kild ka:
Küsisin tema käest raamatut vaadates: "Kas see on sinu lemmikpilt selles raamatus?"
"Ei, piimasupp on lemmik," vastas tema.
Ja siis ükskord ehmatasin päris ära, kui ma midagi inglitest rääkisin ja ta teatas väga kindlalt: "Vana Uku on ingel."
"Kes?"
"Vana Uku."
"Kust sa seda Vana Ukut tead?"
"Koolist." (see on kõige tavalisem vastus.)
"Kooli õppisid koos Vana Ukuga?"
"Ei, koolis õppisin, et Vana Uku on ingel."
Rääkisin sellest jahmunult M.-le, kes selatas, et oli kunagi rääkinud vanaisa Jukust, kes nüüd on ingel. Ja mina juba mõtlesin, et tal on mingi paranormaalsest nähtusest sõber, kes on ingel ja kelle nimi on Uku.

joo-joo!

2011-07-07T10:40:00.001-07:00

Mul on üks rahvalaul, mille refräänis kordub mitmeid kordi silbipaar joo-joo (ilma mingi tähenduseta). Ruudile meeldib see ja ma laulan seda talle vahel õhtuti. Kuni korrani, mil tal tuli hilisõhtune janu ja ta palus vett. Tõin talle vee ja ütlesin: "Joo, joo!". Ja kui ma laulmist jätkasin, välgatas Ruudile vist esimest korda sõnade mitmetähenduslik aspekt ja ta küsis üllatunult: "Mis tähendab joo-joo?". Olin kimbatuses.
"Ee.. Muidu see tähendab joomist, nagu vee joomine, aga selles laulus see ei tähenda mitte midagi." See vastus ei rahuldanud Ruudit.
"Mis tähendab joo-joo?" küsis ta uuesti.
"Mitte midagi. Aga mis tähendab la-la?"
"La-la tähendab laulda," vastas Ruudi kiiresti.
"Joo-joo tähendab ka laulda," ütlesin ma siis. Ruudi jäi selleks korraks vastusega rahule, aga sellest algas pikk mis-tähendab-ite jada. Ja nüüd seletan ma talle selle laulu juurde pidevalt, mis tähendab daam, härra, sumpama, lumi maha langes, tingima, sammuma ja nii edasi. Ka abstraktsemaid mõisteid tuleb ette, nagu näiteks aeg ja häbi. Nende viimastega kahetsen küll raskelt, et ei jõudnud enne lapse saamist ülikoolis filosoofiat või semiootikat või lausa füüsikat õppida. Kulub ära küll. Mina näiteks ei oska seletada, misasi on aeg.

Homme sõidan jälle pikaks ajaks linnast (ja interneti küljest) ära. Nii et kui keegi minuga kohtuda tahab (näen vaimusilmas juba seda kätemerd mina!-mina!-mina!), siis tuleb teil natukene oodata.

soki-inimesed ja koopiamasin

2011-06-30T13:41:00.000-07:00

"Ruudi, sa ei tohi sokis õue minna. Keegi ei käi sokis õues. Või käib?"
"Jah-jah."
"Kes käib sokkidega õues?"
"Soki-inimesed."
"??? Kes need soki-inimesed on?"
"Onud."
"Mis onud?"
"Pahad onud?"
M. arvas, et murdvargad, kes liiguvad sokis, et neid kuulda poleks, ja kes ühtlasi on väga pahad onud.

Küsisin õe käest mõnda aega tagasi, et ta soovitaks mulle mõnda head raamatut, sest juba ammu ei ole ma midagi siira vaimustusega lugenud. Tema soovitusteni ma ei jõudnudki, sest paar päeva tagasi sattusin kooli, kust leidsin kastist kirjaga "Võtke raamatuid!" Tõnu Õnnepalu Pariisi päeviku (mis on ilmunud küll pseudonüümi ja teise pealkirja all) ja sattusin vaimustusse. Mul on tavaks kirjutada vahel raamatutest inspireerivaid tsitaate välja. Selle raamatu puhul muudkui ainult kirjutaks ümber. Mõtlesin, et peaks vist koopiamasina appi võtma, sest käsi hakkab juba väsima. Et teeks äkki tervest raamatust koopia. Ha-ha, see oli väike nali, eks.

Aga üks ilus mõte sealt siiagi: "Ma tean, et me kõik elame elu, mille me endale oleme valinud, ükskõik kui vastumeelne ta ka ei tunduks. Me oleme ta kord välja mõelnud ja siis elame teda. Siis pole enam midagi parata. Ohtlik on välja mõelda, ohtlik on unistada endale elusid, sest pärast neid tulebki elada."

Jaanipäeva veetsime Soomes. Neli päeva autos. Mmmm.

2011-06-18T04:06:00.000-07:00

Kogu selle asja juures on ikka üks ümberlükkamatult tore asi ja see on see esikapäevatunne. Ja kusjuures eriti tore on see siis, kui sul on nii pisike osa, et sa ei pea millegi pärast närveerima (kuigi ma olen siiski nende akende avamiste ja sulgemiste pärast totaalses stressis - kõige jubedam ju ongi kusagil lava taga neid tehnilisi asju teha - sul on suur võimalus rikkuda ära teiste stseen, aga mitte mingit võimalust seda kuidagi päästa). Ühesõnaga minu osaks jääb ainult rõõm ja elevus.
M. ja Ruudi on maal ja mina tunnen end nagu pubekas, kelle vanemad on ära sõitnud. Olen maganud ja lugenud ja kuulanud muusikat ja käinud õde sünnipäeva puhul õnnitlemas.

Ruudi, muide, on juba täitsa suur mees. Huumorimeel on tal igaljuhul paigas. Selline nagu mul.
"Issi, vaata, see on vorst!" ütles ta ükskord, kui ta jälle magama ei tahtnud jääda, oma jalga voodist välja toppides. "See oli nali," selgitas ta tagantjärele.
"Issi ei tohi minu jalga ära süüa," täpsustas ta siis. "Sellepärast, et siis ma ei saa kõndida."
Natukese aja pärast hakkas ta juba muid jäsemeid söögiks pakkuma: "Issi, tule võta kommi!"
Tal on kaks lemmiksõna ka. "Hoopis" ja "Sellepärast et". Neid topib ta igale poole, kuhu vähegi saab ja ei saa.

Ma lähen nüüd vaatan, mis ma esikapeole selga panen, sest mul on ju tänase päeva puhul kaks asja mõttes: need aknad (juba sellest mõttest hakkan stressi minema!) ja pidu.

kool

2011-05-28T22:43:00.000-07:00

"Ruudi, kus sa nii hästi selga sügama õppisid?"
"Koolis."
"Millises koolis?"
"Kirikukoolis. Seal on teater ka."
???

Täna hommikul seisis ta tükk aega kõrv vastu külmkappi ja ütles mitu korda vaikselt: "Emme, tule vaata. Külmkapp töötab."

Ja mina olen jälle kooli elama kolinud. Ööseks tulen koju, heal juhul. Aga homme on meil peaaegu viimane eksam ja siis ongi ainult proovid. Tohutu väsimus on peal, ükskõik kui palju öösel ka ei magaks.

väike huumor igas päevas

2011-05-23T10:47:00.000-07:00

Ruudi jalutas täna M.-iga pargis ja osutas plastikkäimlatele: "Politsei kodu!"

Üldiselt on huumorit vähe, aga küll me toibume.

endiselt

2011-05-20T21:22:00.000-07:00

"Ruudi, kas Marie on su sõber?"
"Jah-jah."
"Aga kas Miti on su sõber?"
"Jah-jah."
"Kes veel on sinu sõber?"
"Eesti lipp"

patrioot

2011-05-16T11:06:00.001-07:00

Rääkides veel väikesest patrioodist, siis ta on uinunud juba kaks õhtut järjest eesti lipp kaisus. Ta sai selle lastemuuseumist, kus nad vanaemaga käisid, ja sellest ajast peale on see talle üha olulisemaks muutunud. Terminit "eesti lipp" teab ta muidugi juba väga ammu. Tegelikult natukene hirmutav, kas pole?

kevad

2011-05-14T21:24:00.000-07:00

Magada jõuab hauas ka, kinnitan ma endale, ikka endiselt. Olen juba mitmendat ööd järjest vahetanud une elu parima (hilis)õhtu vastu. Ja see ongi ilus, et igal õhtul on mul tunne, et just see on elu parim. Kauaplaanitud väljamagamine Peterburis (käisime kursusega reisimas ja võõrsil etendust mängimas) osutus muidugi täitumatuks unistuseks, aga see-eest sõitsin ma öisel Neval ja nägin linna, mis mulle meeldis pea sama palju kui London. Väljamagamisest ei tulnud ka Tallinnas midagi välja. Eile käisin sõpradel külas ja üle tüki aja ei olnud mul koguaeg sees kriipivat tunnet, et peaks juba minema hakkama. Tegelikult siiski läksin, üsnagi vara, aga arvestades seda, et Ruudi äratas mind täna hommikul taaskord poole kuue paiku, ei olnud minu öine laekumine just kuigi varajane. Aga elama peab ju ka, kinnitame M.-iga pidevalt teineteisele. Ja elada saabki ju ainult uneajast. Lugeda saab ainult uneajast. Kooliasjadega saab tegeleda uneajast. Teatriski käia ja sõpru näha saab uneajast.
Ja kevad on sajaga pähe löönud, nagu me K.-ga ühel päeval ühiselt tõdesime. Nii palju energiat ja lõputu hea tuju - ma ei tunne ennast ära! Ikka ja jälle kahtlustan seda maniakaal-depressiivsuse maniakaalset faasi (nali!).

Kui keegi ehk mäletab, siis aasta tagasi tõestasin end suurepärase eurovisiooni-blogijana (taaskord väike nali!). Seekord läks aga see suursündmus minust suure kaarega mööda. Ma isegi ei tea, kes võitis.

Õues on kõik nii roheline ja lõhnab hästi. Ruudi on vahepeal jälle targemaks kasvanud. Venemaa-reis oli tõeliselt ilus, aga kahjuks, kui Ruudi mind pärast öist sõidult tagasitulemist hommikul äratas ja nad M.-ga küsisid, kuidas Venemaa siis oli, ütlesin selle, mis mulle viimasena sellest maast meelde jäi - Peterburi äärelinnad ja pisikesed vene külad. Hästi-hästi kole. Ja veel pikalt, õhtulgi, jutustas Ruudi, et Venemaa on ätti-ätti kole. Nii vist kasvavadki halvas mõttes patrioodid.

Ja mul on Tallinnas ka nii toredad sõbrad. Ma olen neisse nii armunud. Ja kevadesse üldse.

elu

2011-04-25T11:45:00.000-07:00

Mul on üks asi, mille andis üks inimene, öeldes, et see aitab, kui ma ütle, kellelt ma selle sain. Ma igaks juhuks ei ütle ka, mis see on. Vahel ma kannan seda kaasas. Mul oli üks suur mure, mis mind juba mitu kuud painas. Võtsin siis täna selle asja kaasa ja mure lahenes. Ja ka muud asjad läksid kuidagi ootamatult hästi. Mõtlesin, et võiksin seda alati kaasas kanda - mõtle, kui hästi mul siis kõik oleks. Aga siis meenus mulle Harry Potter ja mingisugune õnnevedelik, mida nad seal jõid (kuuendas osas? seitsmendas osas? viiendas osas?), mille joojal pidid järgneva kahekümne nelja tunni jooksul kõik ettevõtmised õnnestuma. "Aga nad on ju võlurid," mõtlesin ma tookord, "Miks nad ei valmista seda jooki endale lõputult ja miks nad seda koguaeg ei tarbi, nii et kõik nende ettevõtmised alati laabuksid?" Vastust vist raamatus ei olnudki, aga tegelikult vastus on ju isegi selge. Näe, Harry Potterist saab ikka igal pool abi.
Seega - ma ei kanna seda asja alati kaasas. Ainult siis, kui on vaja.

Vahepeal on olnud tunne, et see kõik on nagu elu ootus, aga mitte elu ise. Kuulasin vahetpidamata 22. lennu laule ja muudkui kummitas V. lauldud "...tahaks nagu elu puhtandit, tahaks nagu elu pühapäeva..." ja "...elu läheb mööda ja ei märkagi...". Viis aastat tagasi kuulasin ka neid laule ka ja siis ma seostasin neid mingil kummalisel kombel oma tulevikuga. Nüüd, selles tulevikus elades, näen tihti ainult kurnatust, väsimust, magamtust ja tüdimust. "Mul on sellest kõigest nii kõrini!" pahavatas ka H. enne etendust. Temaga ühines J. Ja nii hea oli hetkeks tunda, et ma ei ole üksi.

Aga nüüd oli meil mitu-mitu (lausa kolma ja pool!) vaba päeva ja kui ma täna koos oma salapärase asjaga sinna naasin, siis oligi kõik kuidagi teistmoodi, hoopis helgem. Ja mulle hakkas hetkeks tunduma, et võib-olla ma elangi selles tulevikus, millesse ma viis aastat tagasi V.-i laule kuulates uskusin.

Ahjaa, selle asja ma sain ka viis aastat tagasi. Ja ma arvan, et see inimene, kes selle mulle andis ei mäleta enam ei asja ega mind.

suur mees

2011-04-08T22:26:00.000-07:00

Eile õhtul vaatas Ruudi laual seisvat väikest mahlapakki ja suurt piimapudelit ja märkis: "Mahl on väike, piim on suur."
"Ruudi on väike," jätkas ta seejärel oma tähelepanekute avaldamist.
"Aga emme? Ruudi on väike ja emme on...?" püüdsin minagi temaga arendavat vestlust jätkata.
"Emme on vana," ütles Ruudi.
Täna püüdsin seda naljakat dialoogi M.-i kuuldes korrata.
"Ruudi on väike ja emme on...?" küsisin Ruudilt.
"Emme on suur mees," vastas Ruudi täna.

Ruudist

2011-04-06T11:33:00.001-07:00

Ootamatult on vist tulnud kevad. Tundsin seda ühel õhtul koju jalutades. Üldse on viimasel ajal muutunud kõik kordades kergemaks, paremaks, lihtsamaks ja ilusamaks.

Ruudi paneb ikka kilde ja pirne ja räägib juba päris pikki jutte, aga kuna tema häälikutevalik pole just kuigi suur, siis kõik ei saa tema jutust aru. Ja siis muidugi see igas sõnas esinev ja mitte kunagi ära kaduv kolmas välde. "Emm-mme paa-aane kokk-kki jall-lla." (Emme, pane sokid jalga.) Ja iseseisva riietumisega on ka kummaline lugu - arst seletas, et kahe-aastane laps peaks oskama end iseseisvalt riietada, mina noogutasin ja ei paljastanud, et Ruudi ei oska ega taha sugugi mitte midagi muud ise selga/jalga/pähe/kaela/kätte panna kui kindaid. Ja nii on see seni, kuigi ta on juba mitu kuud üle kahe. Aga ühel hommikupoolikul leidsin ta paljalt oma kummutist riideid otsimas - ta oli iseseisvalt ööriided ära võtnud ja kui ma talle teised riided asemele andsin, pani ta iseseisvalt ka teised riided selga. Selgus, et oskab. Aga selle korraga asi piirduski.
Aga tore on see, et nüüd lubab Ruudi mul jälle kodus laulda (vahepeal oli see kategooriliselt keelatud). Mitte muidugi seda, mida ma ise tahaksin, mul on ikka rohkem selline jukeboxi otstarve. Lauluvalik suureneb pidevalt ja sinna kuuluvad hetkel kalalaul (mull-mull-mull-mull-väiksed-kalad...), mida tuleb laulda alati, kui mõni kala jutuks tuleb, vaata-aknast-välja-laul ("Põdra maja" versioon, kus põder on asendatud Ruudiga ja jänes Mitiga), kallilaul ("Nuku unelaul"), ämblikulaul (see laul, kus see ämblik ronib mööda niiti üles ja kukub jälle alla ja ronib jälle üles) ja lohelaul, mis on minu välja mõeldud laul ja milles väike lohe ja Ruudi seiklevad iga kord erinevaid improviseeritud seiklusi.

See postitus oli kõikidele tulihingelistele Ruudi fännidele.

Ja aitäh toredate kommentaaride eest mõned postitused tagasi, ei olegi veel jõudnud öelda.

karm avastus

2011-03-07T11:54:00.000-08:00

Täna selgus, et Ruudi on pallimängus osavam kui mina. Ja siis nad lausa naersid M.-ga minu üle, kui ma palli kätte ei saanud.
Nonii, hakkab pihta. Juba?

aitäh

2011-03-03T22:55:00.000-08:00

Sõime eile H. ja K.-ga lõunat ja rääkisime tänamisest. Otsustasime üksmeelselt, et ikka peab tänama inimest hästi tehtud töö eest. Tuleks ületada kompleksid "kes olen mina, et teda tänada" ja "see tekitab piinliku olukorra" ja ikkagi ütelda aitäh, kui miski on väga puudutanud. Ja mõned tunnid hiljem, nähes ühe lavastuse kostüümi, tuli mul meelde üks aasta aega edasi lükkunud tänamine. Just selle pärast ma ju polegi seda teinud, et "kes olen mina, et teda tänada". Täna ma teen seda, otsustasin. Mitte viimast korda, niimoodi jõudsin ma ikka mitu korda otsustada, ja iga kord jälle ümber mõelda. "Aitäh, mulle väga meeldis, mis sa tegid, see väga puudutas."? Ei, see kõlab nii totralt. Ja üleüldse, kes olen mina, et teda tänada? Ja lisaks - ma tekitsaksin ebamugava olukorra. Ja veel - teised ju kuulevad. Ja lõpuks - ta naerab mu välja. Ja hiljem tunneksin end halvasti. Ja tema tunneks end veel halvemini.
Lahkusin tänamata.
Ja siis leidsin täna hommikul postkastist ühe võõra noore inimese samalaadse tänu. Minule? Ma ei ole ju seda ära teeninud - mul on endal tänuvõlad tasumata.

Tegelikult tuleb vist neid asju kohe öelda. Aasta aega julgust koguda on tõepoolest veidi piinlik.

uks lahti!

2011-03-01T10:57:00.000-08:00

Ruudil on uus lemmiklaul - "Põdra maja", aga natuke muudetud kujul. Alguses meeldis talle selline versioon, kus kõiki osi kehastab ta ise:
"Ruudil maja metsa sees.
Väiksest aknast välja vaatab.
Ruudi jookseb kõigest väest,
lävel seisma jääb.
Kopp, kopp,lahti tee,
metsas kuri Ruudike.
Ruudi, tuppa tule sa,
anna käppa ka."
Veidi skisofreeniline, või mis? Hiljem ta leppis sellega, et Ruudil on maja, metsas jookseb aga emme või Miti. Ja nüüd keelas ta mul üldse laulda. Laulis hoopis ise täiesti uut versiooni: "Ruudi aknast välja vaatab. Ruudi aknast välja vaatab. Ruudi aknast välja vaatab. jne jne jne. Uks lahti. Uks lahti. Uks lahti. jne jne jne" Üritasin teada saada, mis edasi saab - noh, pärast seda, kui on põhjalikult selgeks tehtud, et Ruudi vaatab aknast välja ja uks tehakse lahti, aga aeg sai otsa - Ruudi läks magama.

Uurisin seoses koolitööga veidi maniakaal-depressiivset psühhoosi ja hüpohondrikuna, nagu ma olen, hakkasin endalgi seda kahtlustama. Aga oleks siis, et ma iga kurvemat mõtet või jõuetumat hetke selle haiguse depressiivseks faasiks peaksin, ma hakkasin kartma hoopis vastupidist - miks mul täna nii kahtlaselt hea tuju on, miks ma täna koju jõudes üht-teist teha jaksan, miks ma polegi veel täiesti jõuetu - ilmselt on tegu selle haiguse maniakaalse faasiga! Uh, kui ma veel õpiks psühholoogiat. Mida kõike ma siis endale külge poogiks.
Aga energiat on tõesti kahtlaselt palju. Ma loodan, et seda siiski tänu vitamiinikuurile.

Leidsin kotist kulunud plaastripaki, millele olin kirjutanud: "Mitte miski ei suuda peatada maailma hullumeelsust." Meenus - olin midagi lugenud ja see lause tundus mulle millegipärast kirjapanemist väärt, aga kuna mul polnud käeulatuses midagi peale plaastripaki, siis kirjutasin selle sinna. Väga sümboolne ju omamoodi, võib-olla peakski hakkama tootma sellise kirjaga plaastreid. Aga siiski jäid kaks küsimust - kelle tsitaat see on ja miks ometi ma selle üles kirjutasin. Kahtlustan ise Artaud`d. Veel pakkumisi?

laupäev, peaaegu

2011-02-18T22:49:00.000-08:00

Olen vahepeal saanud magada küll. Ja muidu ka kõik hästi. Andsin lihtsalt ülevaate hetkeolukorrast.

"Kes sulle täna külla tuleb?" küsin Ruudilt.
"Olli külla!" vastab ta kõhklematult. Sest nii ongi ju peaaegu iga päev. Nüüd hakkame koristama.

unetud

2011-02-14T21:05:00.000-08:00

Tegin eile sõbrapäeva puhul šokolaadimuffineid vahukoorega ja pikutasin Ruudi lõunaune ajal tunnikese voodis, vaatasin aknast välja ja lugesin mingit ääretult jaburat raamatut. Tundsin end jälle täislaetuna ja valmis uuteks seiklusteks.
Ja nüüd täna öösel magasin täpselt 0 tundi (kusjuures üldse mitte närvi minemata ja unetust sõbralikult aktsepteerides - progress seegi!) ja nüüd olen alguses tagasi. Oeh, ei saa isegi öelda, et tahaks magada. Sest ma ju ei taha, õigemini ei suuda. Tahaks ammendamatuid jõuvarusid.

arstiooonu

2011-02-14T00:32:00.000-08:00

Ma olen ikka väga väsinud.
"See kool ongi ju vastupidavuse trenn," ütles U.
"Vastupidavustrenn my ass," arvas J.
Ma saan ju aru, et mul on kuhjunud kooliasjadele lisaks ka muid asju, rääkimata lapsest (kes ärkab endiselt hommikuti kell kuus), aga kui ma mõtlen, et elu peakski tulevikus välja nägema selline, nagu minu viimased paar nädalat, siis ausalt, üle paari aasta mina vastu küll ei peaks, siis annaksin otsad.
Unistan sellest, et saaks kolm ööd järjest kaheksa tundi magada. Unistan sellest, et oleks tund aega iseendale - pikutada, lugeda (mitte midagi kohustuslikku või kooliga seotut), lihtsalt olla.
Magamatus ja närvipinge ju teatavasti sünnitavad unetust ja nii ma lebangi öösiti üleval, loen muudkui üle kahanevaid unetunde ja mõtlen, et varsti lähen hulluks.
Täna võtsin endale vaba poolpäeva. Koolis on mingi häälega seotud workshop, aga kuna mul häält niikuinii väga ei ole ja ülejäänud tervis pole ka väga kiita, siis mõtlesin, et suhtlen täna Ruudiga ja katsun ülejäänud kohustustega järjepeale saada. Et siis homme jälle, õigemini täna õhtupoole jälle.
Väljas paistab päike ja energia tuleb tagasi.

Ruudi räägib vahetpidamata "arstiooonust", kellega ta möödunud nädalal kohtus, ilmselt oli karismaatiline isiksus.
Ja nüüd korrutab ta "Titi-Tuudi tööle!" (ehk siis Miti ja Ruudi tööle). Üldse on tema mõttemaailma millegipärast jõuliselt sisse tunginud mõiste "tööle". Kuigi meie peres keegi ju väga päristööl ei käi. Aga võib-olla sellepärast ta seda muudkui korrutabki. Et oleks aeg hakata tegeme mingit PÄRISPÄRIStööd, mitte niisama ennast kurnata ja mõttetuid pingeid tekitada. Hakkaks näiteks maja ehitama?

õnn

2011-01-27T22:13:00.000-08:00

Geniaalne. Pean silmas Maarja blogis antud nõuannet guugeldada "10 steps to happiness". Mitte et tulemused oleksid kuidagi revolutsioonilised (mulle meeldis sarnaselt Maarjale nõuanne hankida endale hobi ja mulle meeldis nõuanne teha teistele head, aga ma ei usu hästi sellesse enesetriitimisse (noh, nagu nad ütlevad, treat yourself)). Ja mitte et ma oleks kuidagi õnnetu. Rääkisime eile M.-ga poole ööni õnnest ja õnnelik olemisest ja nii tore oli nüüd hommikul avastada, kui lihtne see tänapäeval ikka on, lihtsalt guugeldad ja astud kümme sammu.

Tulime eile laululaagrist. See oli puhkus. Vaikus ja lumi. Noh, ja laulmine ka.

Ruudil on mingi kahtlane murre, ema arvas, et saare murre, M. pakub Rakvere kanti.
"Oonu koobo tuudu," seletas ta eile õhtul (tõlge: onu robot tudub).
Ja täna ütles: "Tädi Kukkel" (tõlge: tädi Moppel (oh, ma arvan, et tädi Moppelile endalegi meeldiks see!)).

vaprus, uudishimu ja süüme

2011-01-22T02:08:00.000-08:00

Jälle sajab lund ja jälle olen haige.

"Sa pead olema vapper nagu Nemecsek!" ütles eelmisel suvel M. (mitte see minu oma, vaid üks teine).
"Kes?" küsisin mina.
"Sa ei tea, kes on Nemecsek!?" imestas tema.
Nüüd ma siis tean. Ema kolib ja ma leidsin nende lasteraamatute hunnikute seest, mida me tema korterist ära viima pidime, "Pal-tänava poisid" ja hakkasin lugema.
Nüüd ma siis lõpuks tean.

K. jutustas mulle eile tüdrukust, kes päevad läbi karjub ja märatseb (minu liialdatud ettekujutuses), provotseerib, tülitseb ja ähvardab. "Mmm... selline tahaksin minagi kunagi olla!" õhkasin (võib-olla ainult mõttes). Mõnus elu. Aga siis mulle meenus, et mul on selle kõige jaoks liiga hea mees.
"Tee mulle kohe üks võileib!"
"Ma praegu tõesti ei saa, ma panen Ruudit magama, pesen pesu, nõusid, põrnadaid, kütan ahju, värvin seina ja parandan Ruudi koppa. Võib-olla poole tunni pärast?"
"Kui sa kohe ei tee, siis..."
Aga tegelikult mulle ei meeldi teiste eraeludest liiga palju teada. See teadmine on nagu mingi taak, mida pean nendega suheldes endaga kaasas kandma. Ah, neil oli kunagi mingi suhe, ah, tema on ju tegelikult selline ja ah, temal on ju nii- või naasugune mees või naine. Jube. Hea on suhelda inimestega, kes on minu jaoks puhtad lehed, just sellised, nagu nad on praegusel ajahetkel. Ühesõnaga, pärast niisuguseid sõbrannatamisi tabab mind tugev uudishimupohmell. Poleks vaja olnud teada saada. Ja samas on kurb alati olla see autsaider, kes midagi ei tea. See vist ei ole päris paradoks, aga midagi sinnapoole. Minu tühise elu tühine paradoks.

Tegelikult olen sügavates süümepiinades.
"Ei saa teha mitut asja korraga," ütles K. elutargalt. Faking elutarkus. See ei aita mind mu piinades.

Muide, lisaks sellele, et tänapäeva lapsed teavad a priori muumisid (nagu ma juba kunagi varem kirjutasin), teavad nad samamoodi ka Harry Potterit. Ühel päeval nimelt istus Ruudi kaksiratsi toaharja (peaaegu nagu luua) peale ja ütles: "Arri Potter!". Vaatasime M.-ga kummastunult teineteisele otsa.
Ja ühel päeval osutas Ruudi Johnny Deppi pildile, kus too kehastab mingit "Alice Imedemaalt" tegelast, ja sõnas mõtlikult: "Töö." Jah, see ongi ju Johnny Deppi töö.

Nii, arvuti suriseb kahtlaselt kõva häälega. Oi.

vanasõnad

2011-01-12T10:09:00.000-08:00

Kes teisele auku kaevab, see osaleb kaevamisprotsessis.

Kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära.

Kes teisele auku kaevab, sellel on väike feim.

Parem terve, aga rikas, kui vaene, aga haige.

Ja midagi ka Ruudile: Kes teisele auku kaevab, see on kopajuht.

Vanasõnadekogumikust "Kus sõnu, seal mõnu".

Mitte millestki ei ole kirjutada.
Mitte millestki.

aga kes on inimene?

2010-12-28T13:06:00.000-08:00

Tahtsin ühel päeval, siis, ammu-ammu (nii eelmise nädala paiku), kui ma veel magamata olin, lõunal kolmveernadiks tunniks silma looja lasta (wow! mis metsik põimlause tuli!). See ei õnnestunud muidugi, sest Ruudi oli ka kodus ja tal olid teised plaanid. "Emme on ka inimene," anusin ma teda mind rahule jätma.
"Emme ole!" (tõlge: emme ei ole inimene)
Ja sellest ajast me ikka aeg-ajalt räägime sellest, kes on inimene ja kes mitte. Kõige rohkem meeldib Ruudile naeruvääristada (justnimelt naeruvääristada) mõtet sellest, et mõni eluta objekt võiks olla inimene.
"Kas kopp on inimene?"
"Kopp ole!" ütleb Ruudi oma kõige sarkastilisema ja kahjurõõmsama muigega, justkui rõõmustades selle üle, et kopp ei ole, tema aga on.
Tegelikult ta vist muidugi ei saa täpselt aru, mis see inimese ja mitte-inimese vahe on, aga hea on ju vahel ennast kellestki paremana tunda.

Peaks magama minema, sest kella kuue ja seitsme vahel tuleb ju äratus - nüüd juba uutmoodi - Ruudi seisab meie voodi kõrval, kisub teki mu näolt, surub oma silmad üsna minu omade ligi ja karjub täiest kõrist: "Tele!" (tõlge: tere!). Tõmban teki uuesti silmile ja mõne (vahel isegi mõnekümne) sekundi pärast kordub sama (kusjuures täpselt sama entusiastlikult, rõõmsalt ja värskelt). Nii kasvõi mitukümmend korda järjest. Kuni ärkan.

jõulune

2010-12-25T04:08:00.001-08:00

Kell on juba kaks läbi, aga mina olen ikka ööriietes. See on üsna põhimõtteline. Ma usun, et olen täna õhtuni ööriietes, ehk siis homse hommikuni. See on põhimõtteline asi. Nagu seegi, et ma olen täna peaaegu ainult televiisorit vaadanud, Ruudiga plastiliinist voolinud, mingeid vanu asju sorteerinud ja söönud. Need on sellised üsna põhimõttelised puhkepärvategevused. Mul on täna esimene puhkepäev üle pika-pika aja.

Eile õhtul kahelt perekondlikult jõulupeolt koju saabudes ja neid lugematuid kinke täis kotte tuppa tassides tõstis minus hetkeks küll pead see sügavale alla surutud öko-inimene. Oeh, kuhu kõik need asjad-asjad-asjad panna? Täna hommikul mõtlesin välja geniaalse kampaania - miks ei võiks jõule pidada hoopis nii, et kõik kingiksid üksteisele omi vanu asju. Näiteks kõrvarõngad, mis on minu meelest väga ilusad, aga ma miskipärast ei kanna neid kuigi tihti. Või raamat, mis on küll hea, aga iga päev ma seda ju kätte ei võta. Või nõud, mis on ilusad, aga millele meil pole palju kasutust. Või plaat, mida me ei kuula eriti tihti. Huvitav, kas ma leiaks kaasamõtlejaid, kui ma järgmistel jõuludel midagi sellist ette paneksin? M.-le see mõte meeldis - ta ütles, et ta kingib mulle järgmisteks jõuludeks oma vanad sokid, ongi odavam.

Ja nüüd ma puhkan täiega. Üle kuu aja. Pool sellest puhkusest tuleb selline veidi töine puhkus, aga mis siis. Ma arvan, et see saab olema väga tore.

raamatud

2010-12-16T12:12:00.000-08:00

Lõpetasin just noorteka lugemise, mida õde mulle soovitanud oli. See oli tõesti käestpandamatu raamat. Lugesin seda paar päeva ja nii üsna vahetpidamata ja kuulsin koolis kommentaare nagu "sa oled mingi raamatulugeja-tüüp või?". Sellel koolil on nende raamatulugeja-tüüpidega vist üsna omamoodi suhe jah, ja sellega seoses meenub mulle üks lugu ja selle justustan ma ka kohe. Aga see noortekas meeldis mulle ennekõike sellepärast, et sel oli õnnelik lõpp. Just enne seda lõpetasin ühe raamatu, mille lõpusirgel üks tähtis tegelane maha suri. Mitu päeva olin masenduses. Miks, miks, miks pean ma lugema raamatuid, mille tähtsad tegelased õnnetul kombel surma saavad, mitte kunagi enam, mitte kunagi enam ei loe ma selliseid raamatuid, lubasin endale agoonias. See lugemine on jah üks riski bisnes.

Aga see lugu, mille ma jutustama pidin. Kunagi ammu, nii umbes kaks aastat tagasi, tuli meil õega jutuks "Martin Eden". Õde ütles, et ta pole seda lugenud, mina ütlesin, et olen. "Ma tean jah, et sa oled. P. rääkis mulle." ???? Miks, miks, miks pidi minu koolivend (tol ajal isegi mitte kursakaaslane) P. mu õele mainima, et ma olen seda raamatut lugenud? Ja kust ta üldse seda teada võis? Ainus mõeldav seletus ongi see, et selles koolis on RAAMATUTElugemine nii harv nähtus, et kui keegi tõesti mõne läbi loeb, siis on see selline suursündmus, et sellest räägitakse veel mitu põlve.
Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kas ma sain teada, kust P. seda teadis ja miks ta seda mu õele mainis, aga see polegi siinkohal oluline. Lugu ise on tähelepanuväärne.

Ruudil on kaks uut hooajakohast sõna: Jõuluvana ja kakatikk (võite nüüd arvata, mis see teine sõna inimkeeli on).

juustega kuninganna ja kopter

2010-12-12T01:19:00.001-08:00

Nägin unes, et elasin kuningriigis, kus kõik naised olid kiilakad. See oli olnud mingi salaorganisatsiooni salanõu, et mingi kemikaali abil hävitati kõikide naiste juuksed. Mina olin ainus naissoost inimene, kellel olid pikad blondid lokid. Ja sellepärast võttis kuningas mind endale naiseks. Mina ei armastanud teda eriti, aga noh, ta oli ju ikkagi kuningas. Ja tema ei armastanud mind eriti, aga kammoon, ma olin ainuke juustega naine selles riigis, nii et ma pidin selle riigi kuningannaks saama. Elasin natuke aega kuningalossis, kuni taipasin, et pean põgenema, et oma juuksed kui vabaduse sümboli sellest riigist ja selle salaorganisatsiooni käest ära päästa. Pakkisin just asjad ja valmistusin lahkuma, kui suures lossi aulas astus minu juurde järsku üks tohutu musklis kiilakas higine mees (noh, nagu action-filmides need pahad mehed on) ja valmistus mind ründama. Haarasin noa ja pussitasin mehe surnuks. Seda nägi lossi valvelauatädi ja mul ei jäänud muud üle, kui ta laiba peitmisel kampa võtta. See vahejuthum tegi mind kurvaks ja pani unenäos pettuma (sest sel hetkel sain aru, et tegu on unega), olin oodanud ilusat romantilist kuninganna-kuninga-lossi-unenägu, aga olin sattunud mingisse action-unne. Peitsime laiba ära ja valmistusin uuesti põgenema. Siis aga sattusin suurde ballisaali, kus leidsin endise kursavenna M.L.-i, idamaa printsi kostüüm seljas. Me kallistasime ja hakkasime hoopis hoogsalt juttu rääkima, põgenemine läks juba meelest. Mulle meenus äkitselt, et olin ju oma elu treilerit näinud (selles unes said inimesed enne oma sündi vaadata oma elu treilerit, mis andis ette elu peamised teemad, aga mitte lõpplahendust) ja teadsin, et põgenemine läheb edukalt, juuksed jäävad mulle alles ja varsti järgnevad huvitavad seiklused, nii et ma ei vaevunudki enam põgenemisega kiirustama. Siis tuli aga minu juurde grimmeerija ja rääkis, et mulle oleks parukat vaja, ja selgus, et see kõik oli hoopis mingi lavastus. Ja siis selgus, et see oli hoopis mu õe kirjutatud debüütromaan, mida ma olin suure põnevusega lugenud. Noh, see süžee jätab natuke soovida, mõtlesin ma, aga tõesti väga hästi ja voolavalt kirjutatud. Ja siis ma sain uuesti aru, et tegu on unenäoga ja kiskusin silmad lahti, sest kell oli juba palju ja tegemist oli samuti palju.
Ma ei tea, mis ma tegelikult arvaks, kui mõni tuttav inimene kirjutaks sellise süžeega romaani. Ma arvan, et ma vist pigem oleksin sellest absurdsusest vaimustuses.
Tegelikult näen ma sellised kuninga-unesid seepärast, et loen õhtuti Ruudile muinasjutte. Ja sealt saab igasuguste unenägude jaoks inspiratsiooni.

Ruudi seletas muide ükskord raamatus olevale pilidle osutades: "Koptä".
"Ei, Ruudi, see ei ole kopp, see on lennuk."
"Koptä."
"Ei, lennuk."
"Koptä."
"Ei, lennuk. Või tähendab, see pole lennuk, see on helikop... Jah, kopter!"
Sain äkitselt aru, et keegi oli vahepeal Ruudile kopteri selgeks õpetanud ja see, mida mina eksklikult lennukiks pidasin, oli tema jaoks kohe kopter. See oli nüüd esimene kord, kui Ruudi minust targemaks osutus. Siit see alanduste rada vist algab.

Ja nüüd on Ruudi vahelduseks haige. Istub palavikus siin kõrval ja uurib eurokalkulaatorit, ise korrutades: "Kass. Kass. Kass. Kassilallaalaa. Kassis. Kass. Kass. Kassis. Kassilallallaa."

varvas

2010-12-07T04:00:00.000-08:00

Tahtsin juba ammu kirjutada: ma olen lõpuks ometi TERVE (ptüi-ptüi-ptüi). See on ikka imeline tunne. Super, tõesti.

Käisime mõned päevad tagasi Ruudiga Mirdil külas (sellel, kes oli kunagi ammu tema suurim vihavaenlane). Ruudi pissis oma püksid täis ja olime sunnitud küsima laenuks ühed Mirdi punased dressipüksid. Õhtul kodus magama minnes nõudis Ruudi neid pükse endale koos kõikide karudega kaissu ("Miti püki!"). Ja nii on ta mitmeid päevi maganud, Mirdi püksid kaisus. Ühel ööl nägi ta vist halba und ja sokutas ennast kella kolme paiku meie juurde. Kaasa võttis muidugi nii palju karusid, kui sülle mahtus, oma teki ja Mirdi punased püksid. Vot see on alles sõprus!

Kirjutasin kunagi ammu-ammu, suvel, et hobune astus mu jala peale. Varvas läks lillaks. On senini lilla. Aga see ei sega mind üldse. Iga kord, kui ma seda lillat varvast jälle vaatan, läheb mul sees soojaks ja meelde tuleb Haapsalu ja see, kui tore seal oli. Ma natuke isegi soovin, et see varvas jääbki elu lõpuni lillaks.
Ühtlasi tuletab see mulle meelde, miks ma ikkagi ei taha uuesti ratsutama hakata.

Esikas oli ära ja ma olin esikapeol kella viieni. Minu viimaste aastate hiliseim ärkveloleku kellaaeg on olnud kusagil kahe paiku öösel (ja normaalne magamamineku kellaaeg jääb kümne ja üheteistkümne vahele), nii et see oli minu jaoks ikka äärmine ekstreemsus. Seega ei ole mõtet imeks panna, et ma lõpuks väga tujukaks ja jonnakaks muutusin. Ja nüüd on hiiglalslik unevõlg. Eile lõppes etendus kell 11, magama sain peale südaööd ja Ruudi tuli äratama (koos Lotte mahlaga, mille päkapikk talle öösel tõi) kell viis. Nii et ma olen ikka väga sodi. Tahaks magada:(

oo, kopad

2010-12-01T23:19:00.000-08:00

Mida põnevat vahepeal juhtunud on?
Mul oli sünnipäev. Saatsin kutsed nii paljudele inimestele, et lootsin hinge kinni pidades, et vähemalt 80% neist jätab tulemata. Õnneks jättiski. Mitte nii suur osa, aga piisavalt suur, et me sellesse pisikesse korterisse ära mahtusime.
Siis oli meil veel sisuliselt esietenuds, vormiliselt aga mitte. Vormiline esietendus saabub alles ülehomme. See on väga veider. Ja täna jälle läbimäng. Kell kaheksa-üheksa õhtul peaksin olema vaba ja mul tekkis täiesti pöörane idee minna õhtul kinno. Vaatasin just pöffi ajakava ja leidsin filmi, mida tahaksin näha. Ma kardan, et see idee on minu jaoks siiski liiga metsik ja teoks ei saa, aga praegu veel ma hoian pöialt ja elan unistustes.
Ja nüüd on mul vaba hommik. Ruudi läks lastehoidu, mina pean olema teatris mõned tunnid hiljem kui tavaliselt, M. läks ujuma ja proovi ja nii ma naudingi üle tohutult pika aja üksi kodus olemist. See on väga hea.

Ruudi kohta on uudiseid nii palju, et ta sai lõpuks endale kopa. Mina olin jäjepidevalt M.-i idee vastu. Tema nimelt arvas, et sellele väiksele kopafanaatikule tuleks mängukopp osta. Mina leidsin (väga öko- ja loomingulise inimesena, nagu ma olen (väike iroonia, eks)), et me võiksime hoopis Ruudi kujutlusvõimet arendada ja nii me muudkui joonistasime koppasid, lõikasime neid paberist välja, ehitasime neid klotsidest, mängisime neid lusikaga ja rusikaga. Aga ühel hommikul tõi vanaema siiski Ruudile päris väikese plastmassist värvilise kopa. Ruudi nägu seda kätte saades oli jäädvustamist väärt. Ta isegi ei naeratnaud, ta oli selleks liiga rabatud. Suunurgad tõmbusid alla ja silmad läksid suureks. Pärast seda ei lasknud ta mitu ööpäeva hetkekski sellest lahti. Ja täna hommikul oli meil jälle väike skandaal, kui me tal seda päevahoidu kaasa võtta ei lubanud.
Ehitustööd meie maja kõrval jätkuvad ja seal käivad vahel nii suured kopad, et isegi M. jääb neid aknast vaatama. Oh, kopad! Vahel mul on tunne, et kopad hakkavad muutuma vaikselt minugi elu sisuks. Kopad.

kassitee

2010-11-21T01:11:00.001-08:00

Ruudi jutustas mulle eile õhtul: "Autotee, kopatee, kassitee."
"Kas autotee on õues?"
Noogutus, osutus akna poole.
"Ja seal sõidavad ainult autod?"
Noogutus.
"Ja kopatee peal sõidavad ainult kopad?"
Tõsine noogutus.
"Ja kassitee peal kõnnivad ainult kassid?"
Noogutus.
"Aga kastiauotd? Kas nemad sõidavad autotee või kassitee peal?"
Noogutus.
"Ei, ma küsin sinu käest. Kas kastiauotod sõidavad autotee peal?"
Noogutus.
"Või kassitee peal?"
Selle peale hakkas Ruudi alguses ebaledes, hiljem kindlamalt naerma, ja vaatas mind pilguga aaa-ma-saan-aru-küll-et-sa-mind-haneks-tõmbad-mingit-kassiteed-ei-ole-ju-olemas.

M. seletab siin kõrval, et kassikopp/kastikopp ei ole mingi ülivõrrete ülivõrre, vaid kopaga kastiauto. No kust mina neid meestevärke teadma peaks?

maur ja kassi auto

2010-11-17T23:41:00.001-08:00

Nägin ühel ööl unes, et Saarineni majas (Pärnu maanteel) oli üks selline eenduv suurte klaasideta akendega tuba, mis tänavalt vaadates tundus natuke nagu lavana. "Seal peaks midagi lavastama," mõtlesin ma seda avastades. Läksingi koolijuhata jutule ja avaldasin soovi seal koolitöö raames lavastada Moliere`i "MacBethi" (!!), kus peaosa maur Othellot (!) mängiks kindlasti Priit S. ja Desdemonat (!) näitlejanna M.A., keda nägin selles rollis nii viis aastat tagasi. Minu üllatuseks oli koolijuhata nõus. Hakkasid proovid. Esimese asjana sain kohe aru, et päris nii ikka tükk ei tööta, et inimesed majas sees mängivad, publik seisab tänaval (Pärnu maanteel, Tallinna kõige müra- ja autorohkemas kohas) ja vaatab, sest esiteks pole midagi näha ega kuulda. Otsustasin, et meil oleks vaja mikrofone, kõlareid, ühte videokaamerat (selline moodne võte, et üks laval olevatest näitlejatest (parasjagu see, kes on stseenis kõige ebaolulisem) filmib) ja ka suurt ekraani tänavale. Sellega koolijuhataja enam nõus ei olnud. Ta ütles, et videokaamera veel saab - koolil on olemas, aga kas ma üldse kujutan ette, kui palju üks suur ekraan maksab. Lonkisin õnnetult proovi tagasi ja vaatasin tänavalt läbi akende (mis enam ei tundunud üldse nii suurtena) pealt seda, kuidas näitlejad üritasi seal pisikeselt ja üpris toa keskel "Othellot" mängida ja sain aru, et minu lavastus on määratud läbi kukkuma.

See uni oli vist tingitud sellest, et mul oli õhtul enne seda lühike jutuajamine A.-ga, kellel on seoses oma lavastusega vist sama suured mured, kuigi tal proovid isegi veel ei käi. Aga see uni oli vist ka hea meeldetuletus mulle, miks ma lavastajaks ei õpi. No mul ikka üldse ei ole seda... nutti.

Tegin mõned päevad tagasi juurvilja-lõhe-ahjuvormi (väga hea oli!) ja lõhifilee pakendit pestes, et see pakendiprügi hulka visata, avastasin paki seest tugeva veekindla kuldse kartongi. Pesin selle puhtaks ja jätsin alles. Pärast sööki lõikasin kartongist Ruudile kolm kuldset hobust ja ühe kassi. Ta oli neist vaimustustes ja mängis nendega väga pikalt. Siis lõikasin talle kartongist auto (veel suurem vaimustus) ja siis kopa (pöörane vaimustus), lõpuks ka trellpuuri (see ei olnud nii suur hitt, aga siiski). Ja nii olen ma talle järgnevatel päevadel üha uusi ja uusi koppasid ja autosid lõiganud. Pärast turuuuringuid olen turule paisanud ka täiesti uue toote - kastiauto (nagu Ruudi ütleb "kassi! auto!", ta vaeseke vist ikka usub, et see on kuidagi kassidega seotud, sest kassid ja autod on ju tema lemmikud, ja nüüd veel nad mõlemad koos! (tal on selline termin nagu "kassi! kopp!" ka, see on vist mingi ülivõrrete ülivõrre)). Ja nii ma siin vaikselt mõtlengi, et peaks äkki bisnesi püsti panema, peaks hakkama tootma ökomänguasju, prügist. Ei tea, kui paljud vanemad ostaksid oma lastele prügist tehtud mänguasju?

roheline tee ja kook

2010-11-13T22:03:00.000-08:00

Kuidas ma sain üldse mõelda, et ma ei lähe S.-i sünnipäevale? Kellega ma küll vahepeal kõik need aastad suhelnud olen, jõudsin juba eile õhtul mõelda, siin on ju minu süda ja hing (nii, nüüd läks natuke liialdatult pateetiliseks, aga suund on enam-vähem õige). Aga kuidagi veider oli. Pimedal Nõmmel jalutades jõudsime K.-ga arutada selle üle, et näe, kui me oleksime seda hetke kunagi kuus aastat tagasi ette näinud. Et kus me praegu eludega oleme ja mida me teeme. Ja siis tabas mind jälle mõte, et millised on need hetked kunagi tulevikus, kuue või seitsme või kümne aasta pärast, mida mul oleks praegu huvitav ja üllatav vaadata, kus ma siis olen ja mida ma siis teen. Mängisime Aliast ja see mäng ajab mul alati natuke katuse pealt ära, ma olen vist Aliase-mängijaks loodud - mitte oskustele ma ei vihja, vaid suhtumsele ja tulihingelisuseke. Ja siis otsustasin alkoholiklaasi teetassi vastu välja vahetada, kuna kell oli palju ja teadsin, et pean hommikul vara ärkama. S. pakkus mulle suure tassi üsna kanget rohelist teed. Roheline tee, ei, ma ei saa siis ju magada, keeldusin esialgu. Aga keegi vaidles vastu ja S. väitis, et see pole kuigi kange, ja selle tulemusena olengi täna öösel üsna magamata. Mitte kuidagi negatiivselt, muserdatult ja väsinult, vaid pigem positiivselt, terve öö oli selline helge ja tegus tunne, justkui oleks just tassi väga kanget kohvi ära joonud ja võiks nüüd millegi huvitava ja pingutustnõudva kallale asuda. Ja nii ka ärkasin seitsme paiku. Kohvi pole vajagi, tundus, ja tõusin reipalt püsti.

Nüüd hakkab väsimus kohale jõudma. Pidin maale minema Ruudile ja M.-le järgi, aga jäin rongist maha. Tahtsin vihast ja nördimusest nutta, aga kurk on (kolmandat või isegi neljandat nädalat, liialdamata!) nii valus, et nutta ka ei saa. Nüüd ootan kodus oma perekonda, isadepäeva puhul koogi ja enam-vähem korras korteriga.

alatu simultandi pihtimus

2010-11-11T03:51:00.000-08:00

Täna jälle kodune. Teist päeva. Eile käisin ainult õhtul etendust mängimas ja täna hommikul vokaalansamblis. Olen ennast jälle leidnud ootamatult hästi koduperenaise rollis. Eile muudkui koristasin, küpsetasin ja õmblesin. Tänaseks on kõik jälle segamini, süüa pole kuigi palju ja õmmeldud ei saanud ka justkui midagi. Eks siis tuleb varsti jälle uuesti alustada.

Käisime Mirdi ja U. juures hoovis mängimas ja U. küsis, kas ma mingit põnevat klatši ka tean. Mõtlesin ja meenutasin, nii et ajud ragisesid, aga minu praegused klatšijutud on umbes sellel tasemel: "Ruudi ütles eile oma esimese kahesõnalise lause ("Tee kooki!" ja siis veel "Emme e kooki." (ehk siis "Emme teeb kooki."))".

Vahepeal olen mitmel õhtul teatris käinud. Ainult häid asju vaatamas. Korraks sõitsin ka Rakverre. Väga tore oli K. ja L.-ga bussis tagasi loksuda. Ja ühel õhtul käisin koguni kahel peol. Neist esimesel (klassivenna sünnipäeval) olin kaks tundi ja teisel (rebaste tänuõhtul rebaste nädala eest) viisteist minutit. Tundsin ennast kuidagi väga vana ja väsinuna, lausa kohatuna noorte inimeste lõbusal peol. Ja homme on jälle üks pidu, kust kavatsen viilida. Ja laupäeval veel üks. Tahaks väga viilida, aga vist ei saa, kuna tegu on S.-i sünnipäevaga.

Koolis peetakse mind vist juba ammu alatuks simultandiks. No üks inimene ei saa olla koguaeg nii haige ja vigane. Tean, et need inimesed, kes koguaeg oma tervisest räägivad ja hädade üle kaeblevad, on seal koolis põlu all ("Haige inimese koht ei ole teatris", nagu ütles V.P.), aga ma ei saa midagi parata - kannan siis vähemalt uhkelt oma heidiku tiitlit. Tegelikult on see lausa fenomenaalne, kuidas ma pole vist sel sügisel mitte üheski tantsutunnis viibinud ega ühtegi etendust andnud tundeta, et kusagil kehas on midagi väga valesti. Valu jalas, valu peopesas (no mida!?), valu teises jalas, siis muidugi sinna vahele mitmed nohud, köhad ja kurguvalud. Ja siis see praegune mitmenädalane igikestev gripp, mida me terve perega (kui mitte öelda suguvõsaga) koos põeme. Jah, ma olen küll lugenud palju esoteerilist kirjandust ja tean teoreetiliselt väga hästi, et kõik kehalised hädad on tegelikult psühholoogilised, aga see ei tee mind ometi terveks. Ausõna, mul on endal ka kõrini.

Ja tänane päev jätkub nüüd enda ja Ruudi ravimise (nagu miski aitaks selle gripi puhul, no ausõna, ma olen proovinud kõike!), koristamise, õmblemise ja toidutegemise tähe all. Sedapuhku sõidab M. Rakverre K. lavastust vaatama.

Kuulan nüüd Maarja blogi soovitusel ammu unustatud Modest Mouse`i ja mõtlen, et miks ma ta küll unustanud olen.

Ühesõnaga - kiire

2010-11-05T12:52:00.000-07:00

Nii kiire. Ometi on olnud ootamatult vaba nädal.
Kiire.

halb

2010-10-19T09:01:00.000-07:00

Kuidagi juhtmes päev. Kursavend ütles, et ma olen seda tüüpi inimene, kes esmapilgul tundub hästi hea, aga tegelikult on hästi halb (ma olin just tema kohta vastupidist väitnud) ja ma mõtlesin, et selles on vist mingi tõde sees. Küsisin üle ja ta väitis, et ta tegi nalja. Aga see polnud minu jaoks üldse naljakas.
Lasen endas vohada sallimatusel inimeste suhtes, kelles näen sallimatust, ja saan aru, et tegu on ju täpselt sama asjaga. Ei, ma ei räägi siin mingisugusest üleüldisest diskrimineerimisest või tolerantsuse puudumisest, nagu U. oma blogis. Minu jutt on ikka rohkem isiklikumat laadi. Lihtsalt empaatiavõimetud inimesed tekitavad külmavärinaid (seda enam kui nad minu suhtes on empaatiavõimelised, teiste suhtes aga mitte) ja neid külmavärinaid tundes tajun iseenda empaatiavõimetust. Just nagu K. ütles täna, kui talle seda kurtsin (ja ta kurtis sama asja omalt poolt vastu), et nad panevad mind ennast tundma halva inimesena. Ja selline ma ju tegelikult olen - emsapilgul hästi hea, noh, niisugune tore ja vaikne ja kõigele lisaks veel pereinimene, aga tegelikult hästi halb, sest imen need juhuslikult kuuldud vestluskatked ja mõtlematult öeldud sajatused ja seljatagused nööked endasse ja ei oska kuidagi andestada.
Oeh. Ja muidu ka juhtmes.

sügistorm

2010-10-14T09:49:00.001-07:00

Balti jaama siseturul on uus lett, kus müüakse ainult lihavõtteteemalisi maiustusi - jänese- ja tibukujulisi šokolaade, šokolaadimune, munadepühade piltidega kommikarpe ja muud. Kui ma sealt esimest korda mööda läksin, mõtlesin hajameelselt, et näe, juba ongi lihavõtted, küll see aeg ikka lendab. Ja siis meenus, et jõuludki pole veel kuigi lähedal. Peatusin ja vaatasin. Lahe. Selle leti pidaja on ikka tõesti oma niši leidnud, kommi- ja šokolaadipoode ja turulette on ju sadu ja sadu, aga kus on veel mõni aastaringselt lihavõttekommidele spetsialiseerunud pood?

Ruudi on nüüd lõpuks jõudnud sinnamaani, et ta püüab sõnu järele öelda, ja tema sõnavara on lühikese ajaga mitmekordistunud. Aga vahel võib ta olla vägagi kangekaelselt otsusekindel.
"Tass!"
"Ei, Ruudi, see on kauss."
"Tass!"
"Ei, kauss."
"Tass!"
"Kauss."
"Tass."
"Kauss."
"Tass."
"Kauss."
"Tass."
"Kauss."
"Ka...k...k...tass!"

Väljas on tõeline sügistorm.

pliiats, kopp ja rebased

2010-10-11T23:03:00.001-07:00

Üks inimene kinkis mulle kunagi ammu pliiatsi. Sellega on algusest peale mingi jama olnud. Kas ta ongi nii kehva kvaliteediga või kukkus ta millalgi maha ja läks seest katki, igaljuhul ei ole teda võimalik teritada ilma et süsi murduks. Leidsin selle pliiatsi just eile Ruudi pinalist, üritasin taaskord (ei tea mitmendat korda) teda tulutult teritada ja siis sain aru, et selle inimese kingitud pliiats ei hakkagi kunagi minu käes töötama. Selline väike eluline muinasjutt.

Meie maja kõrval on juba aastaid (kui ma ütlen aastaid, siis seda ma mõtlengi, sest meie suguvõsa elab selles korteris juba viiendat põlve) väike tühi krunt. Ja nüüd hakati sinna ehitama. Minule ja M.-le see muidugi eriti ei imponeeri, sest varsti näeme me aknast hulga vähem taevast kui praegu, aga Ruudile see meeldib, sest ehitusplatsil töötab ju KOPP! Ja nii ta nüüd seisabki oma toas (remont on tänaseks juba selles järgus, et meie kolisime kolmandasse tuppa ja Ruudi sai oma toa) tooli peal ja vaatab aknast välja, vahepeal hõikab: "Kopp! Kopp!". Linnalapse rõõmud.

Koolis on rebastenädal ja oh, kui väsinud ma juba olen.

aapppii!

2010-09-20T11:48:00.000-07:00

Kõige targem tegu on ikka saata mulle mõni maailmalõpuhõnguline artikkel! Vaatasin eile õhtul enne magamaminekut kiiresti meili ja jah, päris kindlasti ma siis ikka magama läksin ja jäin (väike vihje: selles viimases lausepooles on sees kerge iroonia). Öösel genereerisin plaane, mis me tegema hakkame, kui see jääaeg ikka tõesti tuleb ja tänane varahommik möödus ka kliimakatastroofimõtete tähe all. Õnneks sain kliimaspetsialist S.-ilt (siin ka väike iroonia, eks) kirja, et see artikkel võib suure tõenäosusega olla bluff (andke andeks, aga ma pean punastades tunnistama, et tegu ei olnud vist isegi artikliga, vaid mingi blogisissekandega, aga kuna ta oli täis sõnu, millest ma aru ei saanud ja ta oli ühtlasi inglise keeles (tarkade inimeste keel ju! (veel üks tabamatu iroonia)), siis tekitasid need arusaamatud elemendid minus veelgi suuremat aukartust antud teksti suhtes). Ja tüdrukud garderoobis ütlesid minu lühikese sisukokkuvõtte peale ka: "Jama! Vale! Ei ole! Ei usu!", mis rahustas mind tohutult. Ja kui P. mulle veel seletas, et jääaeg ei alga naftalekke peale, vaid ilmselt pigem mingist mõjusamast tegurist tingituna, siis olin juba peaaegu täiesti maha rahunenud. Lõpuks nägin veel U-dki, põhisüüdlast, tema ju selle apokalüptilise hõnguga "artikli" mulle saatis, kes mainis, et ta ise ei kartvat seda stsenaariumit üldse - päh, jääaeg, panen soojemalt riides ja elekrtriradiaatori sisse (taas iroonia, eks!). Nii et kui nüüd kolme aasta pärast ongi Eesti pindala jääga kaetud ja elu siin nii loomade kui inimeste jaoks võimatu, siis teadke, et mina ei usu seda niikuinii!

Igaks juhuks seletasin kõik iroonilised kohad lahti, et enam kunagi arusaamatusi ei tekiks (siin oli ka veel tegelikult üks väike iroonia).
Me lähme nüüd varsti magama.
Ruudi tunneb R-tähte, E-tähte ja I-tähte ja loeb igalt poolt, kuhu midagi kirjutatud on: "Aapppii!" (õpetasin teda üleeile lugema sõna "Aabits"). Lihtsalt mainin. Et ta ka nüüd MIDAGIGI oskab. Mirdist me ei räägi, kes vist juba täislausetega räägib, kõiki tähti loeb ja kirjutab, tõlgib, luuletab ja ilmselt lavastab ka.

muumid ja Grotowski

2010-09-14T06:17:00.000-07:00

Kas teadsite, et tänapäeva lapsed teavad a priori, millised näevad välja muumid.
"Ruudi ja Mirt, kus on aken?"
Mõlemad näitavad akna poole, sest neile on juba kuid õpetatud, kus on aken.
"Kus on kass?"
Mõlemad näitavad kassi pilti, sest neile on õpetatud, milline näeb välja kass.
"Aga kus on muumi?" viskan ma õhku lahendamatu mõistatuse.
Ja mõlemad näitavad Ruudi särgi peale, kus on muumitrolli pilt. No Ruudi veel, äkki keegi oli kunagi talle seletanud, et see tüüp tema särgi peal on muumi (mina talle igatahes seda rääkinud ei olnud). Aga Mirt polnud ühtegi muumitrolli varem näinudki. Müstika.

Ühel hommikul ärkasin ja vaatasin, et Ruudi istus põrandal ja luges vaikselt Grotowskit. Aga ühel öösel magas Ruudi püstijalu. Ta oli nimelt pähe võtnud, et ma pean teda öö läbi paitama. Ja kui ma umbes veerand tunni pärast otsustasin, et ma ei jaksa hommikuni tema voodi kõrval seista ja teda silitada, siis nõustus ta pärast pikka jonni sellega, et ta seisab meie voodi kõrval ja ma paitan ta pead seal (meie voodisse tulemisest keeldus ta kategooriliselt). Põse pani ta voodinurgale, jalad jäid aga põrandale. Ja nii ta sinna suikus ja seal ta hommikuni magas.

M. käis jalgpalli vaatamas ja ostis jalgpallipasuna ja Ruudi puhub praegu mu ajusid lõhki.

sügisvihmad

2010-09-03T09:28:00.000-07:00

Täna olen kuidagi õnnelik. Pigem elust lummatud. Aga kui A. ütles ootamatu ängiga, et ökoloogiline katastroof on meil kuklas, siis tekkis hetkeline paanika, et see ei olegi minu abstraktne ja põhjendamatu hirm vaid midagi reaalset ja käegakatsutavat. Aga kohe hakkas jälle hea, sest me olime just vaadanud filmi ugri-mugridest ja täiesti põhjendamatult ja abstarktselt usun ma, et head inimesed jäävad ellu. Isegi kui mina mitte.

Selline maailmalõpuhõnguline postitus siis. Ärge kardke, ma ei võta alati kõike tõsiselt, mida kirjutan või ütlen. Vahel siiski.

Jah, ja väljas on tõeline sügistorm.

Ummi

2010-08-31T20:41:00.000-07:00

Meil on juba mitu kuud koduloom. Ruudi on temast pööraselt vaimustuses, käib teda ikka aeg-ajalt piilumas ja teeb siis oma oi-kui-kohutavalt-nummi-häält. Ta elab WC nurgas ja liigutab ennast harva. Tal on kaheksa jalga ja Mihkel viib talle vahetevahel söögiks veinikärbseid (neid tekib viimastel nädalatel biojäätmete prügikasti juurde tunniga viis, kahe tunniga kakskümmned, kolme tunniga sadakond). Ja juba mõnda aega tagasi sai ta endale nime. Ta nimi on Urmas. Natuke imelik on küll minna pissile, kui Urmas vahib, aga see-eest ikkagi meie ainus koduloom.

it`s the end of the world as we know it

2010-08-26T10:50:00.001-07:00

Nii hea oli end eile kaks korda järjest kahes erinevas seltskonnas kuidagi ootamatult koduselt tunda. Esimeses veini juues, teises juba teed ja kiiresti. Vahel on selline kodutu tunne. Tallinn on tekitanud minus kodutu tunde. Kodus olen kodus, aga mujal tajun mingit rütmi, millega ma ei suuda kaasa plaksutada, täielik ebakõla. Oh, Haapsalu. Kõik on kuidagi peapeal. Aga võib-olla isegi positiivselt. Tahtsin selle kõige peale melanhoolset muusikat kuulata ja plaate (mida ma pole ikka kuid ja kuid kuulanud, meil on kodus enamasti Youtube´i disko, nii harva kui me üldse muusikat kuulame) sirvides leidsin P. tehtud plaadi ja arvasin, et see on raudselt tohutult melanhoolne. Osutus üsna rõõmsaks kogumikuks, aga kohe tervitas mind lugu, mida M. oli Haapsalus mitu nädalat väikeste vahedega ümisenud ja mullegi kummitama pannud, ja siis oli jälle kuidagi kodune.

Sügis on käes. Nagu ikka, saabub ta kuidagi väga täpselt. Kooli alguseks.

kass

2010-08-24T11:57:00.000-07:00

Kui kedagi huvitab, kuidas Ruudi meid äratab, siis siin on üks vaimukas multikas, mis läheb väga hästi kokku meie hommikutega.

viimane

2010-08-22T02:45:00.000-07:00

Täna on minu selle suve kõige viimane päev. Õhtul on viimane etendus, pärast seda sõidame koju ja homme lähen kooli.
Eile jalutasin koju (sellesse koju siin) ja hingasin kahe ninapoolega viimast korda sisse hilisõhtust Haapsalu. Kõik need inimesed siin, nad on nii armsad, et on nii kahju mõelda, et ma enam ei näegi neid. Ja kogu selle linna tempo ja õhkkond, ei tea, kuidas sellest ennast ümber sobitama hakata. Istusin öösel poole kolmeni rõdul ja tüütasin M.-i oma halaga. Mõtlesin, et sellest otsusest, et ma nüüd lähen magama, saab alguse tohutu korralikuks hakkamise otsuste jada. Elu muutub jälle raskeks ja ma pean hakkama ennast distsiplineerima, mul ei ole mingit võimalust enam kolmeni üleval olla, kui ma just ei taha leppida kahetunnise unega ja kõik ei tiirle enam mu enda ümber. Õhk ei olnud ka öösel veel sügisene, kuigi oli jahe. Ja nüüd mul on natuke piinlik oma eileõhtuse laialivalguva oleku pärast. Tegelikult olen väga rõõmus, et saab lõpuks ometi koju (kasvõi näiteks juba selle pärast, et mu puhtad riided on täiesti otsas). Ja ikka ma olen nii õnnelik, et ma selle kolmandiku suvest siin sain veeta.
Väljas puhub tuul ja ma nägin unes, et koolis tehti „Klaasist loomaaeda“, aga balletina (võib-olla pärast, et M. (mitte minu mees ega see mees kellega ma siin koos mängin ega ka mitte see kolmas M., kes on kahe eelmise sõber, vaid hoopis selle viimase M.-i naine (arusaadav?)) just eile mainis, et oli tantsinud „Klaasist loomaaias“) ja igaljuhul siis muidugi selgus, et ma ei oska tantsida. Aga see oli sellest hoolimata hästi tore. Selline uni.

hobused

2010-08-18T02:01:00.001-07:00

Nonii, meil oli esimene läbimäng hobustega. M.-i hobune hakkas perutama ja mina istusin suu ammuli oma hobuse seljas ja imetlesin M.-i vaprust, kes teist nägu tegemata üritas mitte alla kukkuda. „Ma tahan ka maha tulla,“ ütlesin ma nutuse häälega, kui perutav hobune kinni püüti. Aga see juhtus enne läbimängu. Läbimängu ajal tekkis lihtsalt üks tohutu auk sellel hetkel, kui meie oma hobustega sisse pidime tormama. Mikrofonid olid sisse lülitatud ja nii kuulsid kõik, et mina ei julgenud edasi minna, M. vist ei saanud ka oma hobust paigast, tallitüdrukud hoidsid meie hobustest kinni, aga see kõik oli sellest hoolimata nii hirmus. Lõpuks me loivasime kuidagi kohale, kümme minutit hiljem, kui ette nähtud, ja kirgliku põgenemisena see asi küll ilmselt ei paistnud. Vuristasime oma teksti ära ja huuh! siis saabus hetk, mil võisime maha hüpata. Teises läbimängus oli asi veel hullem. Selleks ajaks oli pime ja prožektorid paistsid hobustele otse silma. M. jalutas vapralt hobuse seljas kohale, nii et tallitüdruk teda aitas, mina ei julgenud üldse enam hobuse selga minna, tõmbasin teda ratsmetetest kohale, kuigi see ka ei õnnestunud, kuna ta kartis paaniliselt prožektoreid. Seegi kord ei meenutanud meie stseen ärevat põgenemisstseeni. Lõpuks otsustati ära, et ratsutama ei hakka me üldse. Valgus läheb põlema ja meie oleme hobustega platsis. Hüppame maha ja siis jõuame alles tekstini. Mulle see variant väga meeldib (kuigi mulle meeldiks veel rohkem, kui me jalutaksime hobuste kõrval kohale või jätaksime üldse hobused lava taha), aga natuke piinlik (mis natuke, tegelikult väga piinlik) on selle saamatuse pärast küll ja nende raiskuläinud ratsutamistundide pärast. Ja selle pärast, et M. on nii vapper ja kui tema üksi selles stseenis oleks, siis tõenäoliselt tuleks ta hobuse seljas kohale. Mõtlen küll, et see ratsutamine on vist ikka rohkem meestel veres.
Ja siis veel need mikrofonid, mis lõplikult paljastasid tõsiasja, et ma ei oska laulda. Enne, vaikselt fonole kaasa ümisedes, hakkasin juba ise kohati uskuma, et äkki ma ikka natuke pean viisi, aga see illusioon on nüüdseks pühitud.
Ilm on siin vihmane. Uni läks vara ära. Nägin jälle mingit väga kummalist unenägu, aga las ta jääb.

väike roosas kleidis Ricardo

2010-08-17T05:43:00.000-07:00

Nägin täna unes, et Maarjal (ja ta jaapanlasel) oli aastane laps, kelle nimi oli Ricardo (aga ta oli tüdruk, või vähemalt käis ta koguaeg roosa kleidiga ringi (?)). Nad olid tahtnud talle nimeks panna Richard, aga Maarja isa oli öelnud, et Richard sureb noorelt, Ricardo aga pöörab oma perekonnale selja, ja nii otsustatigi, et Ricardo on ikka veidi parem nimi. Mina muidugi mõtlesin endamisi, et kas nad rohkem ühtegi nime ei teadnud. Igaljuhul siis, kui see laps lõpuks aastaseks oli saanud, kirjutas Maarja talle raamatu pealkirjaga „Ricardo, watch out!“. See pidi olema väga huvitav raamat, rääkima kõigest, mis maailmas üldse leida (sealhulgas muidugi ka vandenõuteooriatest (ma vaatasin just hiljuti „Zeitgeisti“ kahte filmi ja sealt ilmselt selline temaatika)) ja olema kirjutatud nii hästi nagu Maarja ikka kirjutab. Raamatu tutvustuspidu toimus Dostojevski pargis. Üldse see oli äärmiselt huvitav unenägu, sinna parki jõudsin ma võlutrammiga, mida juhtis A. Enne olin kohtunud igasuguste inimestega, elanud ühes lahedas kohas ja uputanud deemoneid. Me nimelt võitlesime mingite deemonitega, kes ei surnud kuidagi ära (ei, ma ei vaata „Võluväge“ ega muid taolisi sarju) ja siis meil ei jäänud muud üle, kui nad siduda tugeva teibiga kinni ja visata ookeani, kuhu nad siis terveks igavikuks (loodetavasti) jäid. Pärast seda kartsin alati WC-s, et mõni deemon on kanalisatsiooni kaudu ookeanist potti sattunud ja tuleb nüüd sealt välja. Üks deemonitest oli Panso naine (me olime just Panso juures teatrilaagris (?) ja me olime muidugi must-valged ja kuuekümnendate-stiilis riides) ja tal oli väga kahju oma naist elusalt ookeani visata, aga ta sai ometi aru, et ta teeb niimoodi inimkonnale teene. Ah jaa, ja siis me lõikasime oma varbad maha. Mina alustasin seda moodi, ühel päeval lihtsalt vaatasin, et varbaid ei ole ju tegelikult vaja ja tõtt öelda nad on kuidagi ebaesteetilised. Nii jätsingi kummalegi jalale ainult ühe varba. Ja sealt see mood lahti läks, kõik lõikasid oma varbad maha. Ja alles siis me avastasime, et tegelikult on kohutavalt ebamugav ilma varvasteta käia. Ma arvan, et see oli natuke selline allegooriline unenäoosa.
Ja siis lõpuks ma olin õe juures ja leidsin mingi suure kuhja pabereid, paljundatud, prinditud ja kirjutatud täis huvitavaid asju. Muu hulgas leidsin ajalehest paljundatud Maarja raamatu („Ricardo, watch out““) arvustuse, mis oli kohutavalt halastamatu ja materdav. Ma ei suutnud seda uskuda. Seda enam tahtsin seda lugeda. Siis tuli pissihäda peale ja pidin ärkama. Väga kurb oli. Mul oli kõik pooleli – deemonid, Panso laager, Maarja raamat, võlutramm, minu ilus korter, kõik need toredad inimesed, kellega ma kohtusin...
See on vist alateadvus. Sai aru, et mul on päeviti igav ja tekitas mulle vähemalt ööseks meelelahutust.
Tahtsin just Maarjale selle Ricardo kohta sõnumi saata, aga kartsin, et see ei mahu sõnumisse ära. Loodan, et sa, Maarja, loed seda kunagi.

haapsalu

2010-08-16T03:57:00.000-07:00

Mida põnevat siis vahepeal juhtunud on?

Hobune astus mulle jala peale. Muidu sujusid ratsutamistunnid kenasti, kuigi lavastaja soovile ma vastu ei tule ja etenduses galoppi ei tee, küll aga katsun hoogsalt traavida, Aga pärast seda jala peale astumise intsidenti (see oli kohe päris valus!) kardan ma ratsutamisest palju rohkem seda mitmeminutist hetke, kui me peame tükis hobuste kõrval seisma.

Mis veel?

Eile jõin meestega rõdul kella viieni hommikul. Olukord oli lihtsalt nii lootusetu. Kui Ruudi ja M. siin veel tihedalt külas käisid, siis olid need päevad, mil neid ei olnud, mõnusaks puhkuseks – nii palju magada, nii palju lugeda, nii palju rahulikult omaette olla. Aga kuna ma igasugusel logistilistel põhjustel näen Ruudit alles nädala pärast ja M.-i viie päeva pärast, siis, tõesti, olukord paistis mulle üsna lootusetu. Proovid on ainult õhtuti, ratsumistunde enam ka ei ole (me oleme juba profid valmis ju!), see väike (aga ütlemata ilus) linn on otsast otsani läbi kammitud ja kaasavõetud raamatud hakkavad ootamatult kiiresti läbi saama. Nii nägingi ainsa lahendusena öö otsa joomist, et järgmist päeva saaks vähemalt magamisegagi sisustada. Aga näe, nüüd ei ole üldse und. Olen juba üheksast saadik üleval. Vaatasin „Kirgede tormi“ ja mängisin Crack Attacki. Selline sisukas ja kultuurne ajaveetmine. Varsti lähen poodi jäätist tooma.

Ja veel?

Ütlesin paar päeva tagasi unenäos geniaalse lause. See tundus mulle endale nii hea, et olin kindel, et see pannakse kunagi mingisse tsitaatide kogumikku ja abituriendid hakkavad seda oma lõpukirjandites kasutama ja kirjanikud raamatute eessõnadesse toppima. Hoidsin lausest kramplikult kinni ja väljusin unest nii, et ta oli mul alles. Ärganuna siis vaatasin teda selgemalt. Ei olnud üldse nii geniaalne lause. Kõlas umbes nii: „Söö putru kuni oled ise puder.“

Aga nii ongi. Poolteist aastat olen sellest unistanud – mitu päeva iseendale, oh, mida kõike ma siis teeks, kui kirjeldamatult mõnus see oleks. Ja nüüd ei oska midagi peale hakata...

klass

2010-08-05T22:20:00.000-07:00

Ühel neist päevist oli klassikokkutulek. "Ma tunnen ennast, nagu keskkoolis tagasi," sositas mulle K. Mina ei tundnud. Võib-olla saabusin piisavalt hilja, võib-olla ei olnud ma lihtsalt keskkoolis kistud mingitesse ebamäärastesse suhterägastikesse ja hierarhiatesse. Tundsin ennast, nagu oleksin keskkooli lõpetanud viis aastat tagasi, täpselt nii, nagu ongi. M. ütles, et mu laps on mu indulgents selle eest, et ma pole veel ülikooli lõpetanud. Et ma ei ole päris must lammas. Ja K. sattus meeleheitesse, et ta ei suutnud kõikide kunagiste klassikaaslastega suhelda nii vabalt ja ennastunustavalt, nagu oma parimate sõpradega. "Mul peab kõik hästi välja tulema," ahastas ta. "Kuidas see siis ei tule?" Mina ei üritanudki. Tõesõna, absoluutselt mitte. Teadsin, et klassikokkutulek on tegelikult üsna sisutu üritus minu jaoks, kuna suhtlen seal nii või teisiti ainult nendega, kellega puutun muidu ka kokku. Ja ometi sõitsin ma spetsiaalselt Haapsalust kohale (tegelikult väike liialdus, teiseks põhjuseks võtta ette hilisõhtune bussisõit oli üks allkirja ootav dokument ja kolmandaks põhjuseks oli M.-i soov, et ma ikka tuleks). Ja hommikul tagasi. Nüüd olen jälle paariks päevaks Tallinnas. Kohe hakkan hästi asjalikuks (ma veel täpselt ei tea, mida see tähendab, praegu igaljuhul loen interneti kõrvale veidike Brechti ja siis on plaan minna poodi ostma šampooni ja vatitupse (asjalikkuse tipp!)). Ja M. teeb remonti.

Kuidagi hea aeg on. Tõesti hea aeg. Sellest juba kirjutasin, kuidas ma kavatsen Haapsallu kolida ja seal lastekirjanikuks hakata. Aga seal on tõesti hea. Ja Tallinnas ka. Ja ma täitsa ootan kooli. Aga sugugi mitte kannatamatult, sest praegu on ka väga tore.

"Ma loen su blogi, muide," ütles P. klassikokkutulekul ja ma hakkasin jälle hirmsasti pabistama. Oleksin juba jälle kiiruga terve blogi ära kustutanud, aga siis sain end pidama. Uh, las ta praegu jääb. Kuniks. Kuniks keegi veel ootamatum sellise ülestunnistusega lagedale tuleb.

suvi

2010-08-03T11:41:00.000-07:00

Jälle Haapsalus. Seekord koos Ruudi ja M.-ga. Puhkus. Hommikul käisime ratsutamas (see oli muide osa tööprogrammist, mitte puhkuseprogrammist), siis muuseumis (see kuulus ikka puhkuseprogrammi). Siis läksin migreeni trotsides laulutundi ja hiljem sain natuke kakelda (õigemini küll (lavalist) kaklust pealt vaadata). Sellised päevad.
Puhkus.
Ja õnneks pole enam lämmatavalt palav ka.

suvelõpualgus

2010-07-29T00:25:00.000-07:00

Tahtsin juba ammu linkida üht ilusamatest armastuslugudest. Siin. See pole muidugi originaalvariant ja lugu ise hakkab alles teisel minutil. Aga need sõnad juba!

Ma tahan elada su aias / lausuda su okstele õisi / ma võin siin / ma tahan elada su juures / kasta oma verega su huuled / laulda kevadel / talvel / sügisel /// minu nimi on vaiko / ja ma tulen üle lompide jää / minu nimi on vaiko / ja mind mitte keegi ei näe / nagu sina /// sest ainult sina näed mind veel

Kuigi ma kardan, et ta ise (Vaiko, siis) ei liigitaks seda päris armastusluule alla, vaid torkaks pigem kusagile absurdi žanri. Ja üldse ma kardan, et ta tegelikult teeb seda natuke läbi iroonia. Aga mis sest.

Ja...

"Üks kabukinäitleja ütles kord: "Kui sa arvad, et keegi on sinust näitlejana üle, on ta tegelikult sinust väga-väga palju kordi üle. Kui sa arvad, et te olete tasemelt enam-vähem võrdsed, on ta sinust tunduvalt parem. Kui sa tunned, et ta on sinust kehvem, siis olete te tegelikult samal tasemel."" (J.Oida)
Küllap see on üldse elus nii. Ja see on väga valus tõde.

Ja siis veel muidugi Artaud´ kuulus lause:

"Aga ma ütlen teile, et mulle on kauniks lohutuseks mõte, et kuigi ma ei ole t ä i e s t i mina ise, nii kõrge nii tihke, nii lai kui mina, ma võin veel olla midagi."
See on ju lihtsalt nii nukker ja nii ilus. Ja mulle meenub õnnetu L. pulmapeolt, peegli all istumas ja küsimas, miks just tema on õnnistatud sellise närvisüsteemiga, labiilsusega, bipolaarsusega ja raskemeelsusega.

Aga üldiselt on olnud väga tore. Olin mõned päevad Haapsalus, kus peaksin veetma järelejäänud kolmandiku suvest. Ja seal on nii ilus. Juba esimesel jalutuskäigul otsustasin, et tahan sinna elama kolida. Muidugi promenaadi äärde. Edasi pidin aga kaua nuputama, millega ma seal leiba saaksin teenida. Aga tegelikult oli juba promenaadil selge, et sellises kohas ei ole muud teha, kui lastekirjanikuks hakata. Nii et ma ei tea, kas ma üldse sügisel tagasi tulen. Kui M. ja Ruudi kolimisplaaniga nõus ei ole, siis vast ikka tulen.

Aa, nägin just ühte sürri unenägu. Magasin täna juba teist korda (esimene uni lõppes kell 5 Ruudi äratusega) ja vahetult enne ärkamist nägin, et olin neljast tütrest kõige noorem, elasin filmis, mille ajastu ja õhustik sarnanes väga sarjale "Väike maja preerias", mul olid isegi kaks punutud patsi, nagu tolle sarja peategelasel. Mul oli salajane armastus, keda mängis Leonardo Dicaprio (!) (noh, ma nagu tegelikult sain aru, et tegu on filmiga, aga samas ma ikka elasin selles reaalsuses) ja kes lubas mulle, et me põgenema hiljemalt 3-4 aasta pärast (ja kuna ma ju teadsin tegelikult selle filmi stsenaariumit, oli ka selge, et tegelikult me põgenemiseni ei jõua - midagi tuleb ette). Minu perekond tegeles rue-dega (hääldatakse "rüü"). Ostis maju ilma rue-võimaluseta ja müüs neid hiljem rue-võimalusega. Hulk aega kulus mul sellele, et välja selgitada, mida need rued tähendavad. Noh, kui sureb keegi väga austatud inimene, siis temaga sooritatakse rue, selgitati mulle. Balsameerimine? Mumifitseerimine? Ei, inimene pannakse enne surma mingisse ruumi, ja tema kondid jäetakse sinna, kuni kõik liha ja nahk on neilt lõplikult kadunud ja vahepeal sooritatakse nendega mingeid rituaale, loetakse loitse ja lauldakse laule. Ja hiljem on need kondid palju suurema väärtusega, seletas mulle mu äi (kes unenäo-filmis mängis mu isa). Rohkem ma ei julgenud pärida, sest eeldasin, et sellel ajal ei olnud kombeks lastel liiga palju suud pruukida.

jalgpall

2010-07-12T01:39:00.000-07:00

Ruudil on kaks sõna: aitäh ja ei. Aga miskipärast on ta nendes sõnades täishäälikuühendid omavahel ära vahetanud ja nii ta ütlebki "eitäh" ja "äi". Absurd.

Eile lõppes etapp nende elus. Epohh, siiski, nagu M. parandas. Eile oli ju jalgpalli MM-i finaal. Ühel õhtul tahtsin muide meeleheitlikult mängu eest põgeneda ja helistasin Maarjale, kes vastas, et temast poleks nii või teisiti palju abi, kuna vaatab samuti jalgpalli. Reetur! Igaljuhul käib televiisoris nüüd eilse mängu kordus ja kuulen taas neid inspireerivaid sõnu: väravakütt ja väravahõngulie (võis ka olla, et need ei kostunudki televiisorist, vaid minu peast!). Kord (eelmise MM-i ajal, nimelt) panid need mind otsustama, et kunagi hakkan jalgpallipoeediks. Missugused sõnad! Väravakütt! Väravahõnguline! Ei, tuleb ikka mõista neid jalgpallifänne.

Ükspäev tegin taas ekskursiooni ja grupijuht soovis mulle head abiellumist (!?). Ütlesin, et olen juba abielus. Mida!? Millal!? Kui vana sa siis oled!? Siis sooviti mulle toredaid lapsi. Ütlesin, et mul on juba laps. What!? When did you manage to do that!? You are a kid yourself!!! See oli küll selline moment, mil tekkis tunne, et... eee... ma ei tea, no mida ma pean sulle nüüd ütlema?

täielik nördimus

2010-07-07T12:38:00.000-07:00

Sattusin feissbukki ja mõtlesin, et vahetan oma profiili pildi ära. Meie arvuti on umbes fotodest, M. ju pildistab koguaeg nagu segane. Raudselt on minust hästi palju ilusaid pilte. Ainult vali ja võta. Nii. Avan fotode kausta ja vaatan. Remont, loodus, lehmad, läbu, meri, Ruudi, Ruudi, Ruudi ja Mirt, Meelis õllepudeliga, loodus ja lehmad, Ruudi, pulmad, läbud, remont, loodus, Meelis õllepudeliga ja ilma õllepudelita, sport, tänav, Meelis õllepudeliga, Ruudi ja loodus. Aga mina? Täiesti üdini naiselik probleem - mu mees ei pane mind tähele! Vähemalt tema kaamerasilm küll mitte. Kas mul jääb surmani feissbukki sama pilt või? Ma küsin, kas jääb või?
Võta või fotokas kätte ja hakka ise pildistama!
M. on ju laagris ja oleme Ruudiga kahekesi.

süütunne ja sport

2010-07-05T11:09:00.000-07:00

Mulle meenus üks seik, õigemini üks seikade paar ja mul hakkas halb. Nimelt ma rääkisin ükspäev kedagi taga. Seda ikka juhtub, aga inimestega, kellele ma vaatan otsagi ilmega "Sa ei meeldi mulle!", õigemini küll ilmega "Ma teen sellist nägu, et sa meeldid mulle, aga tegelikult me kõik teame, et sa ei meeldi mulle." Aga temaga olin ma juba ammu mõttes rahu teinud, ta on isegi täitsa tore. Ja siis ütles keegi tema kohta mingi mürgise märkuse ja ma ütlesin, et olen sellest kuulnud jah. Ja kohutavalt halb hakkas. Ja võib-olla sellepärast ma ütlesingi talle järgmisel päeval halvasti. Et asi oleks natuke ausam. Aga see halvastiütlemine ei teinud asja paremaks. Veel nadim tunne on.
Ja siis muidugi üks veel nadim olukord poisiga, keda ma õnnitlesin kaks korda (!) kooli sissesaamise puhul, kuigi ta tegelikult ei saanud sisse.

Aga mul on hoopis midagi põnevamat! Mul on elu esimesed päris jooksutossud. Eile käisin nendega jooksmas, seljas vana reklaamsärk, jalas kulunud aeroobikapüksid ja siis... uhiuued läikivad niked. Nagu reklaamis. Ma ei teadnudki, et jooksmine võib olla nii kerge. Nii vetruv. Nii pehme. Nüüd ma olen tõeline sportlane.
Minu esimene spordi-teemaline postitus. Inspireeriud Maarja ohtratest spordi-postidest. Aga vot, Maarja, kui sul veel ei ole, siis osta kõikide oma säästude eest endale korralikud tossud ja sa ei kahetse. Siis me, kaks põhi-sportlast, võime sporditeemadel veel kaua vestleda.

kool

2010-07-03T01:54:00.000-07:00

Oleme nüüd Kadiga kooliõed. Kusjuures seda ei juthunud mitte üks kord, et keegi pakkus, et me saame nüüd kursuseõdedeks. Mitu korda pidin seda loogikaviga lahti seletama ja ütlema, et päris esimesele kursusele ma enam õnneks tagasi minema ei pea. Õnneks, huh, tõesti. Varem see kõik tundus mulle nii kauge ja abstraktne, kogu see kooliskäimine. Nüüd, kus ta üha enam tõeliseks saab, hakkavad juba hirm ja tüdimus ja kõik muud negatiivsed emotsioonid kohale jõudma. Aga õnneks siiski kolmandale kursusele, mitte jälle esimesele.

Need sissesaamispeod on ilusad. Kuigi viibisin sellisel üritusel alles kolmandat korda ja alles teist korda pealtvaataja rollis. Ikka kuidagi autsaiderina, sest ei olnud ma eelmine kord see päris-vanemkursuslane, kuna teadsin, et sügisest enam kooli ei lähe, ja ei olnud ma seda ka seekord, kuna polnud kaks aastat vahepeal koolis käinud. Aga see rõõm ja see ootus ja see hirm ja segadus ja selgus, mis nende noorte silmades on, see on midagi nii ilusat, et selle tahaks kusagile talletada. Just niimoodi peakski läbi kogu elu minema. Ma viimasel ajal muide tunnen ka seda. Seda selgust ja tahet ja rõõmu. Aga abstraktselt. Niipea kui asjad muutuvad reaalseks, asendub see kõik hirmu ja rahutusega. Nagu elus ikka. Minu elus, ma pean silmas.

Oo, ja ma saan endale lõpuks ometi ristilapse.

Nüüd algavad minu viimased nädalad kodus ja Ruudiga. Juuli lõpust olen ma määramatuks ajaks töine.

reis

2010-06-29T12:32:00.000-07:00

Tulin eile hilja õhtul Portugalist. Reisi iseloomustab kõige paremini see, et riided on kergelt veiniplekilised ja ketsid said täiesti veiniga üle valatud. Ja siis muidugi need paar juurdetulnud kilo vihjavad heale ja ohtrale toidule. Reisi kultuurilisest (täpsemalt teatrilisest) sihist ma nii täpselt aru ei saanud. Aga tegelikult oli ootamatult tore minna sõna otseses mõttes välismaale jooma, jättes Ruudi M.-ga maale müttama. Ja kui ma eile öösel magamistuppa hiilisin, sain ehmatuse osaliseks - ta oli vähemalt kolm korda suurem, kui ma mäletasin (Ruudi ikka, mitte M.).
Ah, ja jäätis on seal ka täpselt selline, nagu oleks nad arvestanud sellega, et arvatavasti tarbisid sa eelmisel õhtul natuke liiga palju veini. Selline lahja ja vesine.

Need sagedad söögikorrad, mis liiga detailselt plasti ja kilesse pakendatud olid, tegid mind alguses väga kurvaks, kuni lõpuks lõin käega. Alternatiiv oleks olnud nälgida. Lõpuks mõtlesin hoopis sellele tohutule rahasummale, mis selle projekti peale kulunud oli, ja arutlesin endamisi, kas sellega poleks andnud midagi muud teha ... ee ... vaestele annetada? (Läks natuke liiga naiivseks, jah?)

Aga täna hommikul mõtlesin, et ikka nii tore on Eestis olla. Eestis elada. Koolis on katsed ja elu on pööraselt põnev.

nina

2010-06-18T10:24:00.000-07:00

Arst soovitas mul määrida ninasisemust mingi salviga, selle nimi läks aga kõrvust mööda. Siis lisas ta aga: "Noh, kui sa nii sitta salvi kasutada ei taha, siis sa võid ka mõne muu ninasalvi osta."
???
Siis andis ta mulle lehekese ninasalvi nimega ja ahaa! - salvi nimi oli Nisita. Nüüd sain aru, mida vene aktsiendiga arst ütelda oli tahtnud.
Ja muidugi ma tahtsin Nisita salvi kasutada, sest nüüd saan ma kodus omaette teha lamedat huumorit. Näiteks: Nisita salviga ei tea kunagi, kas see aitab või ei aita. Jne. Nalja kui palju. Ruudi kuuldes muidugi ei tohi.

ajakirjad ja kodumaa

2010-06-16T11:56:00.000-07:00

Olime maal. Sirvisin seal üht naisteajakirja, mis mulle tavaliselt on meeldinud. Seekord sattusin aga segadusse - mis maailm see on, milles selle lugejad elavad? Üsna algusest leidsin artikli sellest, kuidas oma toidulauda kujundada nii, et sinu ökoloogiline jalajälg oleks võimalikult väike. Järgmisel lehel oli aga õpetus, millised bikiinid selleks suveks osta (sest eelmise suve bikiinid ju enam ei kõlba) ja seejärel sadu üleskutseid: osta-tarbi-osta-tarbi! Siis sattusin pikale loole sellest, kuidas oma abikaasat vahelejäämata petta või hakata kellegi armukeseks seejuures haiget saamata, nõu andsid suisa inimesed, kellel "mitu edukat afääri selja taga". Muidugi nenditi loos, et kui mees juba oma naist sinuga petab, siis võib ta tõenäoliselt ka sind petta, ja et üldse sellest üle-aisa-viskamisest võib tulla paksu pahandust, aga lõpunoot oli siiski positiivne - tasub proovida! Ja juba järgmiselt leheküljelt leidsin Dalai-laama raamatu tutvustuse! Sest meie kõigi eesmärgiks on ju ometi vaimne virgumine. Mõtlesin hetkeks sellele, et seda ajakirja loevad tõenäoliselt vahel ju lisaks 30- ja 50-aastastele ka 13- ja 11-aastased, kes kunagi mõtlevad: Kas petta oma meest või mitte? Hmm, ajakirjas räägiti ju sellest kõrvuti vaimse virgumisega, järelikult peaks see minu karma suhtes täiesti okei tegevus olema.

Käisin täna hommikul sadamas WC-s. Jõudsin peegli ette ja tahtsin üle vaadata, kas nägin pärast varajast ärkamist ja pikka autosõitu (tulin tööle maalt) enam-vähem okei välja, kui keegi mulle käratas: "Tualett sakrõt!!!!!!!!" (või midagi taolist, ma ju ka ei oska seda keelt). Sattusin suurde segadusse ja leidsin enda kõrvalt ühe väga kurja ja üsna suure koristajatädi. Et ma polnud veel ehmatusest toibunud ja seisin ikka paigal, käratas ta mulle midagi uuesti.
"A kagda buudet atkrõt?" küsisin vaikselt.
"Tseres bitnatsat minut!!!!!" käratas koristaja. "Idi bõstra!!!!!!!!"
Hakkasin siis kiiresti ukse poole hiilima, kui ta käratas uuesti ja veel kõvemini: "Idi bõstra!!!!!!!!!!!!!!!!". Nüüd sain aru, et ta oli oma suuremeelsuses mulle vastu tulnud ja lubas mul ikkagi WC-d kasutada, aga hästi kiiresti. Käisin siis kiiresti tualetis ära ja kuidagi soe ja kodune tunne tuli sisse. See ongi Eestimaa. Kui vahel oled pikalt ära olnud, tuled tagasi ja kuuled seda sama tädi mõnes teises kohas, teises vormis, teises kehas, teises olukorras, näiteks trollis või poes või kusagil järjekorras samamoodi karjumas, siis saad kohe aru, et oled jälle Eestis.
Jalutasin terminalist välja ja kuulsin soome lapsi üksteisele hüüdmas:
"Soita mutsille ja faialle!"
"Soita itse!"
"Mitä vittua!!! Miteen mä soitan?!!"
See oli ka natuke nagu kodune. Meie armsad naabrid.

progress

2010-06-10T01:29:00.000-07:00

Loen Miguel de Unamunot: "Võib-olla on just haigus oluline tingimus, et toimuks see, mida me nimetame progressiks, ja progress ise on ka mingi haigus." See haakub minuga praegu, kuna olen haige. Ergo progressiivne.
Üritasin end küll mõttejõul terveks ravida, nagu raamat õpetas. Tõesti üritasin. Aga no ei õnnestunud. Lõpuks lõin käega.

Meil on nüüd väikesest pedandist veidi kasu ka. Õpetasime talle, kuidas põrandat pühkida. Ja nüüd, kui ta mahla maha ajab, läheb ta ise põrandalapi järele, pühib mahla ära ja viib lapi tagasi (selle asemel, et meiega kurjustada). Loodan, et varsti hakkab ta võtma tube tolmuimejaga üle, seejärel nõusid pesema ja süüa tegema. Ja mina ainult chillin. Vot see on progress.

eurod ja saladused

2010-06-07T03:45:00.000-07:00

Nii. Keskendun nüüd taas oma blogi põhiteemale - Eurovisioonilie. K. käis eile külas ja näitas mulle Serbia laulu (mille suhtes ma muutsin täielikult oma arvamust, kui sain teada, et see on Goran Bregovici looming) ja ütles, et see ongi ju David Bowie. David Bowie tahab olla David Bowie, aga see mees ju ongi David Bowie. Just nagu Michael Jackson oligi Darkside, samal ajal kui kõik metal-artistid üritavad olla Darkside. Vaatasime ka mitme aasta tagust kreeklaste eurolugu "Sagapo" (geniaalsuse tipp!), mis oli ka tõesti-tõesti Darkside. Nii hirmus, et ma ei suutnud seda lõpuni vaadata.

Rääkisime muide K.-ga umbes viis tundi jutti sellest, kui haige ja väärastunud on ühiskond meie ümber. Nagu Rooma riik enne langust, jõudsime järeldusele, huvitav kas neil oli samasugune tunne. Ja tegelikult on ju nii põnev. Vaadates selles valguses, et nafta saab kohe otsa, kliimasoojenemine ei luba jätkata samas rütmis. Et mis siis saab. Nii põnev-nii põnev.

M. on ära ja chillime Ruudiga kahekesi. (Praegu Ruudi magab ja mina chillin üksi (konstantselt, järjepidevalt, tinnin-tähhin, ühesõnaga).)

Loen veidrat raamatut "The Secret", mis räägib sellest, kuidas mõtted ja tunded mõjutavad elu ja asju sinu ümber. See kõik kõlab väga loogiliselt, aga tekitab miskipärast mingit tugevat trotsi või põlgust, sest raamat on täis näiteid a la "Kui sa mõtled iga päev oma uuele ilusale autole, siis sa saadki selle ja võid oma vana auto ära visata!" või "Elan nelja miljoni dollarilises majas, mul on naine, kellest unistavad kõik mehed (!), ma reisin pidevalt ringi ja seda kõike sain ma tänu õigesti mõtlemisele!" Mis mõttes õigesti mõtlemisele? Keskkonna suhtes küll ilmselt mitte ja kui eesmärk on saada naine, kellest unistavad kõik mehed, siis vist ikka ei ole selles peakeses kõik päris õigesti...

Kui keegi oleks jutustanud raamatus sellise loo: "Naine jättis mu maha, mind vallandati, olin sunnitud kolima tänavale ja nüüd kõik inimesed põlgavad mind... aga sellest hoolimata olen ma ääretult õnnelik, kuna oskan õigesti mõtelda", siis tahaksin vist küll seda õpetust proovida. Aga seal ei olegi midagi teha, ameeriklaste jaoks võrdub õnn asjadega.

Jah, nagu see, kui lätlaste eurolaulik (meenutab ju muide näitlejanna E.P-d) küsis käredalt lauldes, et "Miks me elame, kuni me sureme?", arvas K.: "Kas sul on mõni teine ettepanek? Või noh, ma tõesti ei tea, miks SINA elad, kuni sa sured..."
Sest meie oleme ju need targad ja õiged, ülejäänud ühiskond on hukas ja rumalad.

must lammas

2010-06-04T08:40:00.000-07:00

Nii tore on, kui mu blogi kommenteeritakse. Justkui ei peakski monoloogi tühja ja lõputusse virtuaaluniversumisse, vaid siiski dialoogi.

Ruudi muide on meie pere must lammas (ehk siis üsna vastupidi, ta on perekond Räpaste puhas lammas). Tõeline pedant. Aga kui minu ettekujutus oli enne ühest pedandist järgmine: ei tekita ise mingit segadust, koristab vargsi teiste järelt kõik ära, siis Ruudi on seda ettekujutust tugevasti muutnud. Ruudi muudkui külvab segadust - valab piima maha, viskab suure osa toidust (pool meelega ja pool kogemata) põrandale, oma riietele ja lauale, tõmbab asju maha jne. Ise ta ei korista midagi ära, aga nõuab teistelt laitmatu korda. Näiteks tuleb kõik lauale pudenenud pudrukübemekesed kohe ära pühkida, toidukorra lõpuni oodata ei või. Seda nõuab Ruudi karmilt riieldes ja käega pudrule osutades. Ja ka mahavalatud piim tuleb kiiresti ära pühkida, muidu saab riielda. Ükskord ta kurjustas isegi sellepärast, et puder ei olnud ringikujuliselt ainult taldriku keskel, vaid paar lusikatäit olid täiesti ebasümmeetriliselt ka ääre peale sattunud. Ja oi, kui ta avastas plate, mida ma olen kasutanud maalimise aluseks, siis sain akrüüliplekkide eest ka korraliku peapesu.

zen

2010-05-31T03:04:00.000-07:00

Kirjutan midagi mitte-eurovisiooni-teemalist ka.
Korteris, kus me elame, elas kunagi mu vanaema. Käisime tal tihti külas ja nii on siia kogunenud ka mõningaid meie ammuseid asju. Leidsin näiteks ühe õe vihiku, peale kirjutatud "Emakeel". Sees kaks äärmiselt huvitavat teksti. Esimesel lehel:

rasmus pontus ja lontu
tema polnud nende killast
kes tagantjärele oma
kannatuste üle kaeblevad
nüüd oli ta jälle vaba
ja rõõmus koer kes
tundis huvi üksnes
selle vastu mis ta peremees
järgmiseks välja mõtleb
ta peremees kuivatas varksi
pisarad

Diip. Ja teisel lehel:

JõuluMuinasjutt

Elas kord üks väike ingel ta tahtis väga inimeseks saada aga see ei õnnestunud tal kuidagi. Siis otsustas ta maa peale õnne otsima minna kui ta maa peale jõudis kohtus ta rebasega ja küsis Kallis rebane võiks sa mind inimeseks Muuta ja rebane Muutiski ja ingel oli elu lõppuni
ÕNNELIK

See on küll väga zen jutt. Eriti kammib see, et Muutmised on kõik suure tähega. Ja et viimane sõna (õnnelik) on kirjutatud eraldi reale ja väga suurelt.

Loodan, et õde ei pahanda, et ma tema tekstid siin avalikkuse ette tõin...

ikka sellest

2010-05-30T00:09:00.000-07:00

Ei vaadanud eile siiski kuigi kaua Eurovisiooni. Mingi lugu käis telekas, rääkisime M.-iga juttu ja ta torkas vahele: See lugu võidab. Täna hommikul vara-vara saatsime Ruudiga M.-i auto peale. Ta sõitis poistega teatrite spordipäevadele. Küsisime muuseas, kes võitis. Ja toosama võitiski. Näe, mu mehel on prohvetlikud võimed! See oleks alles rõõm, olla eurovisooniprohvet.

Teatris me natuke pettusime. Mina olin terve tee M.-ile seletanud, et see on kindlasti midagi kohutavalt lahedat.

See on lihtsalt fenomenaalne, et selles blogis on praeguse seisuga kolm postitust ja need kõik on Eurovisiooni-teemalised. Ilmselt olen tegelikult kapi-eurovisioonifänn.
Nii me siin elame koos, perekond Räpased. Proua salajane eurovisoonifänn ja härra eurovisiooniprohvet.

vihm vihm vihm

2010-05-28T23:58:00.001-07:00

Ei. Kuulasin hommikul Vikerraadiot. Jutu vahele lasti vanu Eurovisiooni võidulugusid. Pean oma sõnad kohati tagasi võtma. On paar lugu, mille puhul ilusad inimesed, sisutud sõnad, tants, kostüümid, grimmid ja maitsetult kokkusobitatud rahvamuusika elemendid on igati õigustatud. See ja see rokivad ikka täiega. Ja tegelikult ma tunnistan, et vaatan vist finaali ka. See peaks olema täna? Kui jaksan. Ja kui teatrist õigeks ajaks ikka tagasi jõuan. Nonii, Ruudi magab lõunaund, nii et mina hakkan nüüd koristama, nagu ikka, et segadus ikka segadusena püsiks.

segadus

2010-05-28T12:21:00.000-07:00

Koguaeg on kiire. Aega on nagu muda ja teha pole mitte midagi, aga on kiire. Kodus suruvad peale remondijärgsed lahtipakkimised ja küürimised. Pidevalt nagu teen midagi, aga ikka on täpselt samma korratu, nagu meil ikka. Ma arvan, et see on mul mingi karma-värk, minu needus või eluülesanne. Et ükskõik, kui palju ma koristan ja pingutan, ikka ma ainult külvan segadust. Ja M. ei kuulu ka nende puhtuse-karmaga õnnistatute hulka. Ruudist ja tema pudrusöömistest ei ole üldse mõtet rääkida. Ühesõnaga, perekond Räpased, nii on ja jääb. Mis sest, et mina päevad läbi ainult pakin ja koristan.

Vaatasime teisipäeval Eurovisiooni eelvooru. Kusagil kümnenda loo juures enam ei jaksanud. Kõik olid ju täpselt ühesugused. Pole seda võistlust jälle mitu aastat jälginud ja ta oli veel lamedamaks muutunud. Tuli meelde, et kunagi oli ta vist midagi vingemat, kõik lood olid nii erilised, kogu üritus midagi suurt ja pidulikku. Või veel need hoopis vanad võistlused, kui mind veel sündinudki polnud, kui vägevad on kõik need must-valged onud ja tädid, kes laulavad oma ilusaid ballaade. Nüüd on ta muutunud värviliseks geiparaadiks, kus ei võistle enam laulud, vaid valgus, grimm, kostüümid, tantsud ja poolalasti inimesed. Ma tean, et ma kõlan väga lihtsameelselt ja et see on kõigile ammu selge, aga kuidagi kohutavalt kurb hakkas eile. Isegi naljakas ei olnud. Mõtlesin, et missugune kohutav raha rasikamine ja keskkonna saastamine. Milleks? Idee iseenesest kõlab ju väga kaunilt - kokku saavad kõik Euroopa riigid ja esitavad oma loo. Suhteliselt neutraalselt külmaks jätsid mind laulud, mille lüürika haakus nende lugude koreograafia ja viisi lamedusega: pidu-pidu-pidu-rõõm-rõõm-rõõm-tants-tants-tants. Eriti intrigeerisid aga sügava sõnumiga lood. Kõige geniaalsem neist kõlas umbes nii: "Miks me sureme? Miks me elame? Ainult mister Jumal teab!" ... ???
Ja siis on omaette klass veel neid lugusid, mille varjatud sõnum paljastab midagi taolist: eurovisoon on tegelikult hästi nõme. Tol päeval ma selliseid ei kohanud, aga võib-olla panin liiga vara televiisori kinni. Mäletan, et Eestit esindas üks selline laul paar aastat tagasi, ja see oli veel kurvem kui kõik teised lood kokku. Kogu see raha ja energia raiskamine lihtsalt selleks, et sõita kohale ja ütelda: te olete nõmedad. Igatpidi säästlikum oleks ju olnud selleteemalise artikli kirjutamine, kirja saatmine vms. Ja tegelikult oli see vist nii või teisiti üsna mõttetu katse, kuna selle võistluse sihtgrupp ei saanud väga ilmsest sõnumist aru, võistluse mittevaatajad ju niikuinii ei vaadanud. Juhtusin tol hetkel vestlema ühe türgi vahetusüliõpilasega, kes ütles, et olles veetnud paar kuud siin, saab ta aru, et tegemist on eesti huumoriga, aga et on üsna kindel, et tema kaasmaalased peavad seda meie arusaamiseks ühest heast euroloost. Nii et kahekordselt mahavisatud energia.

Ilmad külmad.
Tulge külla! M. ära ja me siin nii nõutud. Koristame... aga ei midagi.